Tunneme huvi välise ja suure Maailma vastu, kuid see avastusretk, millised me ise oleme, on tõkestatud häbi, süütunde, ärevuse, hirmuga – Mida ma enese sees peidan? Mida minuna – sellisena olemine tähendab? See ei ole huvitatud huvi, vaid asjaosalise subjektiivsus – millise hinnangu peame leitud tulemusele andma, kas olema aus, ütlema läbi lillede või salgama maha. Milline on õige otsus, millisel on vähem valesid tagajärgi?
Ise ennast uurides tõuseb hulk küsimusi - Kas ja kui olen, siis, mida see tähendab – kas olemine määrab olema? Miks olen? Kuidas mitte olla sellisena nagu olen? Kuidas suuta/ osata olla õige – see õige, milline peaksin mingil põhjusel olema? Kuidas varjata teiste eest ära see, mida enese seest leidsin? Inimesel puudub julgus olla aus, olla ehe, olla iseendana – ta on iseenda ja teiste tunnetega kõrvetada saanud.
Iseendaga koos olles ja elades tahame ise ennast muuta, kujundada, varjata – sellest saab võitlus ja planeeritud käitumine, mustrid ja eitused – kontrollitud ja peale sunnitud käitumine. Seda tehes puudub austus enese vastu. Leitud kõrvalepõiked „normaalsusest” võtavad julguse enese sisse ja veelgi lähemale astuda. Paneme käed kõrvadele ja silmad kinni – sulgeme ise ennast iseenda eest. Kui ei näe, siis ei ole, sest seda, mida ei tea, seda ei ole olemas ja nii võime kergemalt hingata – mina ei ole. Kuid inimesena tahame/ ei taha, vajame/ ei vaja, oleme puuduses ja ülekülluses – tunneme tundeid ja reageerime tunnetega. Avaneme tahtmatult ja tahtlikult – kasutame ise ennast relvana, objektina, vahendina, sest võtame ise ennast ja teisi isiklikult.
Kuidas olla enese vastu austav ja siiralt ning toetavalt huvitunud enesena olemisest – Vau, mida ma tegin, kuidas valisin teha ja öelda! – See on nii lahe, milline mina olen! Kuidas olla heatahtlik, toetav ja naerusuine, kui oma elu elamine ei olegi kuiv ja eksimusi karistav eksam? Kuidas lubada olla sellisel iseendal nagu oleme, olevas hetkes sellisena olemas? Austus ja armastus oleva vastu – vastu võtmine sellisena nagu olev on – see ei ole halb ega hea – ollakse olemas iseendana. Vaatenurga vahetus vahetab vaatamise vaatenurga - valitud nurgast tulenevate järelduste tegemise ja hinnangute andmise. Mis see on, mille inimene kaotab, kui ta valib olla iseendana? Inimene kardab enese sees üles ärkavaid ning tuntavalt iseenda vastu põrkavaid ja pihta tulevaid tundeid - inimene kardab iseenda tundeid - olla vale tundena.
Marianne
25.08.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar