Vahel tunned pärast vestlusi ennast väsinuna ja tühjana, kasutasid küllaga sõnu, erinevaid värve ja enese jõudu, kuid ei suutnud ära tõestada, edasi viia, ära lõpetada. Jalad jäid kinni sinna, kus olid olnud – lahti ei saanud ja lendu ei pääsenud. Jäi järele väsimus, liiga liigutanud suu ja ületöötanud näolihased – hoolimata jõu koondamisest ja keskendumisest, pingutus ei viinud lugu edasi.
Kui teine, küsis – Mida tahad öelda, mis on sõnade mõte? - siis said vihaseks. Teise sõnad ärritasid – Kuidas ta aru ei saa, miks ta ei mõista? - pingutasid veel, näitasid sõnadega ette. Rääkisid sellest, mida tundsid, näitasid ära olnud ajas olevat teed – seda, millepärast ennast selliselt tundsid. Kuid ei öelnud välja seda, mis oli peidus selle all, mida sõnadega väljendasid. Ise ei mõelnud, mida mõtlesid, kui ütlesid. Rääkisid kaudselt, värvidega illustreerivad pildid maalisid. Sa muudkui rääkisid ja rääkisid, sest sõnade taga oli mõte, kuid see kadus sõnade tulvas.
Sõnad mulisesid, neist sai vaht ja lõpuks praht. Mõtted olid ja läksid lendu, kuid seda põhjust, miks sai kõneldud, ei saanud välja öeldud. Ei peatunud ega endalt küsinud – mis on see, mis sunnib tagant, ütlema ja endast kuhjaga välja valama seda, mida tunned ja mida ei tunne, mida tahad ja mida ei taha. Ise ei saanud iseendast aru ja seega ei selginenud – jäi eneselegi mõistmatuks see, milline ja milles oli jutu iva. Rääkisid teisele, kuid tegelikult iseendale – vajasid selgust - ise enda mõistmist - kuid, kuidas saab kuulaja mõista, kui rääkija ise endast aru ei saa ...
Marianne
27.08.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar