Inimeste Maailmas on ühe inimese elu üks suur segaduste aeg – inimestel ei ole tulles kaasas täpset juhatust ega selget suunda – on valikute vabadus. Kasvamine on ise enese üles otsimine. Enese tee võib-olla, lõppeda, vahetuda, kaduda. Enese hirm maalib nägemused sellest, mida päriselt ei ole. Keeruline on teha vahet oleval ja näilisel, sest kõik on võimalik.
Inimeste Maailmas on kastid, lahtrid, sildid, kuhu liigitada, sobitada, eest ära panna. Kuid need ahistavad, sest piiravad ise olemise vabadust. Inimene nagu tahaks kõike seda, kuid ei taha ka. Vahel ei saa, sest kogu-aeg juhtub. Inimese elu on koht ja aeg, kus mitte miski ei seisa paigal ega ole kindel ega teata, millest hoida kinni, kui aegade tuuled puhuvad üle Maa.
Inimeste Maailm on kui sipelgapesa, kus kõik teevad, toimetavad ja on olulised. Kõik otsivad oma tegevusele mõtet, soovivad jätta selge ja nimelise jälgederea, et tagasi ja pealtvaadates oleks teistele ettenäidata ja ka iseendale oma elatud elu näha – Mina olin, mina tegin, mina elasin sellise elu ...
Olulisus, tahe olla oluline. Kuid see, mis ja kuidas on oluline, ei ole kindel, püsiv ega ühene. Oleneb vaatenurgast, tahtmistest, vajadustest, saamisest, leppimisest. Kui sipelgas teab, mida ja miks ta teeb, siis inimene teeb – saab kogemuse – ja alles siis võib-olla mõistab, miks ja mida ta tegelikult tegi. Ometi on mõlema elus olemise aeg oluline, sest on aeg olla ja elada, kuid inimese jaoks teeb raskeks teadmatus – miks on nii nagu on – ja seega otsib ta võimalust, kuidas oleks, saaks, võiks teha, olla, elada teisiti ...
Marianne
08.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar