Kui alles oli hommik,
siis oli värskus
ja uudsuse võlu.
Asjad ega lood
veel ei omanud
määravat tähtsust.
Oli usus teadmine,
meie oleme koos,
et ühes proovida
ja raskused ületada.
Päevavalguses
nägime seda,
mida enne ei olnud,
sest meie ise
ei olnud tahtnud
teineteist põhjani vaadata.
Nägime varjude taha,
harjumuste sisse
ja valede kleepuvat võrku -
olime küll riides,
kuid hoolimatult alasti.
Vahel vastamisi seisime,
oma valu ja hirme
teineteise pihta
välja valasime.
Vahel proovisime mõista
ja olevat siluda,
et oleks enesel hea olla -
oleme võidelnud.
Vahel tundsime vajadust
keerata seljad
ja niisama lihtsalt
jätta see teine
oma ajast välja.
Õhtu hämaruses
pigistav äng kasvas.
Õhust jäi puudu,
sest enesele ruumi
ei olnud jäänud alles.
Ei olnud arusaada,
kelle käed olid kaelal,
kas enese
või hoopis teise omad
kinni nöörisid kõri.
Klaaskupli all lõksus
kaks suud maigutavat ele,
veel ei olnud hilja,
midagi teha
ja kuidagi olla,
kuid ühise päeva väsimus
andis käsu – „Mine sängi
ja magama heida!” -
ehk hommik tuleb õhtust targem.
Öö tulles hirm kasvas,
et kui enam ei ole,
siis kuidas ja mis saab.
Pimeduses puudus valgus,
et näha teed,
kus algusest alata.
Pimeduses hirm
hoidis endas -
tuli jääda,
sest ei nähtud võimalust
kuidas oleks võimalik
olla või ära minna.
Tuli unustada
ja loobuda,
tuli väljavahetada see,
mida ja kuidas
tahaks olemist omada,
millisena olla
ja ühiselt astuda.
Ööst kasvas hommik
ja oli olemas ahvatlus,
sest tee kutsus,
kuid harjumus,
kui tüütu paratamatus
hajameelselt selja keeras
ja kuulekalt argipäeva astus -
vana ja sissetallatud rada,
kulunud mustrite read.
Hommik ei olnud äratus
ega säravas valguses
uue tee algus.
Jalg komistas,
sest tabas tühjust -
ei olnud olevat,
sest juba eile
oldi teineteisest loobunud.
Oli käes see vaatus,
milles püss teeb pauku.
Hups - nii kogemata
läks laeng laval lahti.
Äike müristas,
sest tinarasked pilved
avanemist ootasid -
see, mis oli,
seda ei olnud olnud
ja see, mida ei olnud
see oli olnud.
Oli aeg luua selgus,
ise endale seletada
ja oma lugu mõista -
vaadata oma sõnade taha
ja iseenda sisse.
Kuid veel enne
oli viimane tahe,
et teine oleks see,
kes otsuse teeb -
heidab päästerõnga
või etenduse eesriide langetab.
Marianne
22.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar