Et ära otsustada,
kes on parem,
kumb halvem,
tuleb valida
ja selle jaoks võrrelda.
Võtta üks
ja seejärel teine,
et üle vaadata
ja olulisust kaaluda.
Kuid kaal ei näita
võrdset tulemust,
sest üks on ühes asjas parem,
teine mujal targem,
esimene natukene ilusam,
teine vähe kõhnem -
omadused, oskused,
välimus, omamine -
hindamine, kaalumine.
Ma ei oota rahus tulemust,
sest otsus ammu teada -
see, kes kardab hülgamist
on juba ammu jäänud alla.
Kui ei ole, siis ei olegi,
kui ei saa, siis ei saagi -
ei tule suust korraga
mõlema nime,
ei puuduta käsi ühel ajal
mõlema põske,
ei vaata silmad korraga
mõlema hinge.
Ja sellel hetkel,
täpselt selles hetkes,
kui oma nime ei kuule,
käesoojust ei tunne
ega kohtu hinged -
üksinda jäetuna ollakse.
Küll kahe kõrval,
kuid kättesaamatus kauguses
on sel hetkel
teiste jagatud lähedus.
Selles hetkes ollakse hüljatud,
selle tunde külmus ja kurbus
haarab endasse
ja saab uskumuseks -
saan olla, kui teist ei ole,
võin olla, kui teine läheb ära,
olen, kui olen ainus ja üks.
Olen üksinda jäänud,
olen kaela riputanud sildi
ja oman tunnet,
elan enese otsusega -
hüljatud.
Nii on ja nii jääbki,
ka ette ära,
täpselt senikaua,
kuni mina ise
olen niimoodi
olla otsustanud.
Olen ise valinud
kõrvale astuda,
ise ennast peita
ja pilkude eest varjata,
et mitte keegi
ei saaks kaaluda,
kui kahte saab kõrvu võrrelda.
Ma ei vali astuda,
et kaalu peal olla
ja taas alla jääda -
hirm,
see on hirm.
Kaalumise hetkes
mina enam ei saa
ise ennast
ega midagi muud
ära kuidagi muuta.
Mina ise tahtsin uskuda,
et mind võrreldakse
ja paremust kaalutakse,
sest see oli põhjus,
mille anda oskasin,
kui ei olnud enam ainus,
sest teine oli kõrval seismas.
Teine sai olla see,
kes mina olla ei osanud
ega kuidagi saanud.
Teine oli tulnud
ja minu maailma ära rikkunud.
Uskusin,
et mina olin see
kes on halb,
kui veel keegi
olema valiti.
Mina ei saanud
ise ennast
ära parandada,
et lugu muuta -
ei jäetud võimalust
muuta ega muutuda,
sest teine oli ega läinud ära.
Iga järgnev kordus,
teisega ühes olles,
oli võrdlus,
mis tähendas
halvemana olemise
jätkuvat kinnitust.
Enese tunnetes olles
mina ei osanud vaadata,
et teise olemas olemine
ei tähendanud karistust,
vaid võimalust meile mõlemale
ühes olles olemas olla ...
Marianne
10.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar