On hetki, kus inimese mõtetes seisab ja suust kostub – „Minust ei piisa!” See on enesehaletsus ja kahjutunne, et on olemas midagi nii suurt ja liigutamatut, millega ise toime ei tule. Kuid tegelikult piisab igast inimesest, küsimus on muidugi selles, millise hinnaga. Kuid selleks, et sünniks väikegi muutus, piisab igast üksikust inimesest, kes astub ja teeb päriselt.
Muidugi on koos kergem astuda ja lihtsam muutust teostada, sest ühes olles on jõudu, oskusi ja teadmisi rohkem. Meie – mina, mees ja vanem poeg koos oma sõbraga, täitsime, neljal õhtul, 15 suurt kotitäit prügiga, mille kogusime kokku 10 tunni ja 11 km matka jooksul teeäärtest, kraavidest ja haljashaladelt. Olin loonud ürituse – teeme kodukoha puhtaks – koos. Olin läinud ja käinud koos mehega ühel õhtul oma sõnade järgi. Teisel õhtul kutsusin inimesi kaasa, kuid kõndisin üksinda. Kolmandal korral läksid poisid ja tegid oma töökoha ümbruse ning veel enamgi korda.
Oma kolmanda korra võtsin plaani, sest oli olnud inimene, kes kirjutas, et tema tahab ka tulla ja koos teha. Olin mõelnud, et enese eeskujust on juba rohkem kui küll, kuid samas teadsin, et ühes suudame me rohkem ära teha. Leppisime aja ja koha kokku ning too lubas veel oma sõprugi kaasa võtta. Kirjutasin selle peale teate Fb-sse ning kutsusin ka teisi meiega ühes olema. Kuid taas kogesin, et minust ei piisanud - mina ei osanud ega suutnud inimesi endaga kaasa tegema kutsuda.
Kokkulepitud ajal ja kohas olin mina üksinda see, kes oli olemas, et ka tegelikult minna. Kedagi teist ei tulnud ja isegi selgitavat sõnumit ei potsanud postkasti. Alustades koristamist, leidsin ühe esimese asjana Marianne kommipaberi. Mõistsin, et see seal oli minu tee – olla üksi, ilma nö kohalike pärismaalaste toeta koristamas meie ühist õueala.
Milline oli minu õppetund – minust piisab, kuid millise hinnaga. Oma sõnadest kinnipidamisel on iseenda füüsilise ja vaimse pingutuse hind. Keegi ei maksa selle eest, kui keegi pole tellinud seda, mille ise plaani pidanuna teoks teen. Kas ja kui palju olen mina ise nõus iseendale maksma?
Ma ei olnud vihane nende peale, kes autode aknaid avades olid visanud liigse välja. Ma olin solvunud, et mind oli jäetud üksinda sellega, mis häiris minu silmi. See tunne tuli ja läks, ta ei jäänud püsima. Mees jättis oma plaanid ja tuli taas minuga ühes. Selle maa puhastamine, mille olin mõelnud ära teha, muutus lõpuks väsitavaks tööks. See, mis pidi olema kergem jalutuskäik, ühiselt läbiviidud koristus, sai tehtud kahe jõul. Kehaliselt kurnav, järjest raskemaks muutuv kott, tolm, kaldu olev maa, üles-alla kükitamine ja kummardamine, veepuudus. Vee kaasa võtmine oleks tähendanud lisa kandamit.
Minust endast piisab – mina st meie neli jätsime jälje. Olin, olime ära teinud. Pöialde arvust Fb piltide all ei ole kasu, sest need ei ole reaalne jõud. Tegin seda, mille tulemusena sain selle, mida soovisin näha – prügist vaba looduse seal, kus jalutan või sõidan aeglaselt autoga.
Sõnadest ei piisa, kui jäädakse ootama hetke, milles on ... ja siis, kui ... - milles oleks olemas kõik vajalik ja siis, kui ka teised on olemas. Oli veel üks koht, kus tegelikult minust endast piisas. Poliitikute ja valimistel kanditeerijate sõnadevoolu vaadates, kasvas soov olla see, kes päriselt teeb ära. Seista oma sõnade taga ja kõigi nende innukate maailma parandajate ja muutjatega ühes ja koos, teha midagi head ning vajalikku ja see ka päriselt ära teha.
Kirjutasin loo inimese hirmudest ja tema sammudest päris elus. Tõstsin kõigi ette mõtte olemas oleva väärtustamises – pingid kirikuküla peatänava ja läbi maastiku kulgeva matkaraja äärde. Hõiskasin välja – „Teeme ära! Teeme oksjoni, loterii, mõttetalgud!” Vastu tulid mõned pöidlad, ei poliitikute nimede alt. Üks naine kirjutas kommentaariks, et pingid on nende perele väga vajalikud, sest vanus on juba kõrge ja füüsiline võimekus madal. Kuid mitte keegi ei andnud endast teada, et tema ongi ka päriselt valmis tegema.
Olin valmis mõtet nurka viskama, sest uskusin, et minust endast – üksinda minust ei piisa. Kuid ometi jätkasin selle otsimist, mida mina ise saaksin päriselt ära teha, kui ma tõeliselt soovin, et pingid oleksid olemas. Välja mõtlesin. Helistasin ühele kohalikule mehele, kellel firmad ja suur süda. Rääkisin oma plaanist – 4 pinki loodusrajale kohtadesse, kus avarus, põllud ja jõgi - ja tema kiitis selle heaks. Ta lubas pingid oma firmas lasta valmis teha ja andis maaomanike telefoninumbrid, et nendega maakasutuse osas kokkuleppida. Helistasin ja küsisin – nõusolekud anti heal meelel. Asula sisse ma ei astunud, sest seal on omad nõuded ja vaja enamat.
Seega, pingid tulevad ja minust endast piisas, et kogu lugu edasi liiguks. Tuli küsida tuge ja toetust, kuid teha seda sellelt, kes päriselt saab ja tahab muutusi ellu viia – päris inimeselt päris Maailmas. Oodates, et oleks, teeb inimene pingutusi, et saaks olema see, mis tähendab algust, kuid tegelikult on igal inimesel võimalus suunata oma energia oma mõtete päriselt teoks tegemisele - Mis on see, mille ja mida mina ise saan ära teha selle jaoks, et saaks olema?
PS pinkidega ühes kõlas kõva häälega tegelikult veel üks mõte - National Geographicu kollased aknad ka siia, minu tänasesse kodukohta. Mõtetes alustasin ainult oma valla piiridega, kuid siis mõistsin, et need projektid on ühised ja üle piiride. Mõtlesin välja nime ja loo, mis oleks akende taga. Eile saatsin kirja kohalikule Leader-ile. Täna tuli vastus, mis ei mõistnud hukka ega laitnud mõtet maha. Kiri saadeti edasi järgmisele ja nüüd näeb, mis ja kuidas edasi. Vähemalt olen ma päriselt astunud, täpselt nii nagu mina seda täna oskasin ja suutsin.
Marianne
21.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar