Ikka ja jälle kohtasin vaikust. Tegelikku ja ette kujutatut. Vaikisid need, kelle nime tean või nägu olen näinud. Mina „nägin” neid vaikivatena siis, kui nad ei rääkinud minuga sellest, millest mina tahtsin rääkida ja ajal, mil mina ootasin vastust vastu. Ja, just seega tundsin, et seisin vaikuses, sest minul ei olnud vastust. Olin jäänud vastu kostva hääleta – minu poolt tehtud heli kadus, sumbus vaikivasse müüri. Nägin enese vastu seatud seina, milles nimed ja näod, tugevasti kokkuhoidvad – neid oli seal palju ning nad kõik olid ühes ja koos. Kõik nad vaatasid mind ja kõik nad vaikisid.
Minu ettekujutus maalis loo tõeseks ja nii ma tundsingi päriselt – mina ei suutnud ja seega ma ei õnnestunud – mind ei olnud, sest ma ei peegeldunud enese jaoks tagasi. Vajasin peegleid, millest paista enesele ja teistele välja.
Olin jäänud vaikuse lõksu. Olen tahtnud seda ära lõhkuda. Vajasin võtit ja seega otsisin lahendust, kuidas seisjaid paigalt ja paigast lükata. „Ärge tehke mulle vaikusega haiget! Palun jagage kuuldavaid ja nähtavaid sõnu!”
Minul on olnud iseenda poolt iseendale antud ülesanne täita – suuta leida tee ja viis, kuidas olla ja teha nii, et seisvat vaikust ei oleks enam olemas. Olen reageerinud vastu ja pihta ega ole lõpetanud reageerimist ja lasknud vaikuseajal olla. Ma ei ole olnud seal, kus olin, vaid ettekujutatud pildis, kus olid koos kõik teised, keda mina sellesse hetke vajasin.
Vaikivad need, keda ei ole minu elavas hetkes. On hääletud ja varjus need, kes ei ole käimas olevas vaatuses osalised – see ei olnud nende ega ka meie ühise loo hetk. Enesele vaikivaid kujusid ettekujutades või nende piirjooni nähes, olen proovinud neid äratada ja reageerima panna – tahtnud elustada peatunut. Me olime erinevatel teedel, sest ei olnud nende aeg minuga ühes laval olla. Olen võidelnud ja enesele ning kõigile vaatajatele tõestanud, et saada soovitut. Olen unustanud sammudega valitud suuna ja oma enese tee. Olen võidelnud üha uuesti sündivate lohepeadega – tuult pööritavate tuuleveskitega. Olen olnud ohver, kes ei saanud aru, miks minu eest ei tehtud ära seda, mida mina ise olin valinud teha.
Iga minu samm on minu enese otsus. Mulle meeldib mängida sõnadega ja neid väljakirjutades luua elavaid lugusid, reaalseid muutusi ja paremat homset, inimest, Maailma – ehitada ja kujundada iseenda jaoks see koht ja inimesed, milles ja kellega ühes oleks hea st turvaline olla. Luua see koht, milles olen armastatud ja hoitud.
Minu ajas oli koht, kus ma ootasin sõnu. Mina vajasin neid, et teada, mis saab edasi. Mis saab minu eluga edasi. Olin olnud kohal, kui küsiti ja anti vastuseid, kuid ma ei teadnud, milline tuleb otsus ja millal see tehakse. Olime koos, kuid ma ei kuulnud ega näinud seda, mis toimus väljaspool mind - teise inimese sees – tema mõtetes. Nii nagu ma tookord vajasin kuuldavaid sõnu, ootasin ma neid edasi – mõistamata tegelikult miks. Kuuldavad ja nähtavad sõnad pidid päästma elule või lõpetama tee. Ema ei rääkinud minuga – ta vaikis ja mina olin ikka veel seal – mitmeid aastaid tagasi – ära olnud ajas. Hirm sulges ukse.
Seega, mina vajasin vaikijaid, et astuda edasi minnes tagasi. Kuid mina ei olnud astunud enese loo vaikuse sisse, vaid võitlesin vaikusele vastu.
Marianne
19.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar