Olen valmis vabana astuma, et olla ja ehedalt kogeda, kuid, siis peatan iseenda, tõmban tee pealt tagasi – ei saa minna edasi. Milline otsus see oli, millest pean kinni hoidma? Milline enesele antud lubadus oli see, mida pean täitma? Ei saa minna ega teha, sest tahan saada kogemuse, mille saamiseks usun olevat leidnud lahenduse – käitumisviisi, valitud enese välja näitamise. Valin olla, sest mina pean olema selline, kuni minul ei ole seda, mida mina ei saanud ajal, mil mina jäin ilma.
Seega, valin olla päevades üks ja öösel teine, sest päevades on olemas valgus ja on olemas loetav aeg. Mina ei taha seista päevavalguses üksinda ega vastamisi ja seega, justkui olemas olles, mängin näiliselt päris olijat. Päevades, mil olen pilkude all, tuleb mul valida, kuidas olla ja millisena näida. Valin olla nii, et ei ärataks enese vastu seisjat. Olen ja libisen mööda ning läbi, et jääda välja ja eraldi – hoian ise ennast Maailmast lahus. Päevades on oht avaneda – lipsab välja sõna või pilk, mis reedab mind ennast. Peost põgenenu paotab eesriide pealispinnalt ja nii paistab välja sisemine sügavus – haavad minu sees.
Öösel, kui on vaikne ja pime aeg, mida ma ei loe ega valva, siis olen nii nagu olen – enam ma ei mängi ega näitle. Öösel luban enesel olla, rahus minna ja unenägudes seigelda. Seal luban enesel elada, öelda ja näidata välja sellise iseendana, millisena ma päevades olla ei tohi või ei saa. Päevades olen vang – näilise näivuse sees.
Mina ise ei luba iseendal olla vaba, peidan ise ennast ära pilkude eest. Mina ei ole uhke selle üle, milline ma olen, sest ma ei ole see, milline ma ei ole ja olen. Justkui oleks kusagil olemas etendusejuht, kes tuleb ja hindab, kes vaatab pealt ja arvustab – sellisena, millisena valin olla, kõlbab või ei kõlba olla, sest see on või ei ole õige. Ma ei taha vaadata, et näha kusagil teisi – eeskujusid, kelle järgi võiksin valida olla see, kes ma ei ole, et saada enesele seda, mida minul ei ole – sellist iseennast, milline ma olen või ei ole.
Kuidas kasvatada ise ennast soovituni? Kuidas olla see, milline ma ei oska olla, et saada see, mida mina ise endale vajan? Oma enese otsusega olen mina ise kirjutanud enesele üheetenduse ja seda ise lavastades, ise selles osaledes, olen üksinda laval, sest monotükis ei ole ettenähtud kohta kahele. Näilisena olles ja elades ootan seda aega, mil saan olla vaba päevavalguses. Ootan iseendana olemise aega, kus ei tule ette mõelda ega enesele ette öelda, kuidas pean ja mida ei tohi.
Olen väsinud iseennast kaitsmast, varjamast, vajamast, igatsemast – kuidagi ja miskitmoodi olemast. Tahan sirutada käe, puudutada ja päriselt kätte võtta selle, mis on päriselt olemas, et kogeda ehedat elu, vabana olemist. Kusagil on päriselt olemas see elu, mida lavastatud etendustes olemas ei ole. Kuid, kuidas saan olla sellise eluga ühes, kui mina ise olen väljas – oma enese poolt loodud Maailmas. Mina ise olen osa etendusest, milles mängin ja näiliselt olen ning nii on minu ümber raamid ja minu elus reeglid, et jõuda välja etendust lõpetava hetkeni – õnneliku lõpuni ...
Marianne
05.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar