Väide - Olen uhke enese üle! – tõi mulle pisarad silma ja tõmbas mind seestpoolt kortsu. Miks ometi, kui on olnud ja on jätkuvalt olemas põhjusi olla õnnelik ja särada kõigile ning kõigele vastu. Sellistel hetkedel ei ole mul olnud peeglit, mis peegeldaks vastu uhkena olemise. Ma ei kuulnud enese kõrvalolijailt – Mina olen uhke Sinu üle! - see on jäänud õigel hetkel kuulmata. Seega ma ei ole näinud enese väärtust lähedaste silmis. Tunnustust ja uhkust selle üle, et mind ei ole vaja häbeneda ega olemas olevat või kunagist sidet varjata.
On öeldud, et teised teevad ka, teised oskavad ka, teised suudavad ju ka ja nii ma õppisingi uskuma, et järelikult olen siis viletsam kopeerija, teiste järgi tegija, kui ei ole olemas midagi sellist, mis oleks just minu moel ja näoga - ainult minu saavutus. Tulevad teised, need, kellega pole koos olnud ega kasvanud, ja tunnustavad, kuid omadena olnud ja olijad jäävad eemale ja vaikivad. Miks ei suuda, taha või oska nemad väärtustada minu sammude tulemusi? Milline tunne seab piirid ette? Nemad on nemad, kuid mida sellised kogemused minuga on teinud ja ikka veel teevad?
Olin lahti ühendatud ja üksinda ning sellest sündis kurbus, mis hoidis enese süles. Minule olulised päevad ei ole alati olnud olulised teiste jaoks – olen läinud ja olnud päriselt üksinda kõiges selles, mis on olnud. Sellest olen võtnud kaasa uskumuse, et mina olen vähem ja sellest tulenevalt kõnelenud endas iseendale – aga ega mina ei peagi saama, tundma, olema, mis nüüd mina, las teine saab ja on, minul ei ole õigust, sest olen võõras, vale, vähem, väljas, inetum, väärtusetum jne. Iseenda jaoks otsitud põhjused, miks on nii nagu on ega saa olla teisiti.
On olnud kaks poolt minus endas – ohver, kes teab, et ei ole väärt ja nii ongi pidanud olema ja – kade egoist, kes tahab ka, kui kusagil keegi teine saab. On olnud vajadus ennast tõsta ja tõestada, et olla igal sobival võimalusel tähelepanu valguses nähtaval, sest kusagil aegu tagasi ma ei saanud, sest ei olnud. Ma ei mäleta kohti ega kordi, mil oleksin olnud nii päriselt oluline, et selle üle oleks uhkust tuntud ja kui seda öeldigi, siis mina ei uskunud selle tõese olevat.
Olen teinud ja saavutanud, kuid ikka ja jälle tundsin, et võidud olid väikesed ja teod olematud, sest mul ei olnud minu jaoks vajalikku peegeldust saatmas – silmi, mis säramas uhkusest. Uskusin, et ma ei olnud ära teeninud – ikka pidi või sai olla kusagil keegi teine, kes oli parem või tänu kellele olin jõudnud sinna ja saanud teha seda, mis oli tulemus. Oli hirm, et keegi tuleb ja ütleb selle kõva häälega välja ja mina olen häbistatud ning valedelt tabatud. Hirm olla iseenda elu varas.
Ma ei tundnud endas ära seda, milline on see tunne, mis kannab nime – olen uhke. Ma ei osanud, enesele olulisel hetkel, anda endale sõna, et saaksin öelda - „Mina olen uhke enese üle!” Seega ma ei teadnud, mis oli see, mida ma tundsin, sest sügaval enese sees, allpool pealispinda, olin kahestunud – mul oli põhjus, miks olla, kuid ma ei saanud, sest ma ei osanud, kuna puudus peegel, millest ennast vaadata, et olla. Ma ei näinud iseennast, vaid tundsin kuidagi ja mingit moodi, kuid ma ei osanud seda tõlkida.
Ootasin, et keegi oluline inimene tuleks ja annaks mulle, väljast poolt mind, minu tundele nime st peegeldaks mind tagasi, kuid kuidas oleks saadud mind vajalikul moel peegeldada, kui minu sees valitses segadus. Ma tahtsin olla, kuid ei osanud olla, sest ma ei teadnud, mida ma tunnen ja seega olin moonutatud. Et saada enesele võimalus, sõna ja tunne ühendada, kasvas vajadus teha teiste jaoks ja pärast, sest nemad olid need, kes hindasid ja said anda. Seega ma ei teinud enesele ja kui ka alustasin iseendast, siis ei osanud näha ennast loojana, vaid vahendina.
Astusin ja taas tegin, sest tundsin loomepuhangut ja lasin kergusega loodu lendu, kuid ilma jäänuna ei olnud enam minus alles seda, mis oli minu võimalus. Ma kahetsesin, et tegin. Tundsin hirmu, et olin teinud valesti. Kartsin, et iseendana olemisele järgneb karistus. Tundsin viha, et ei suutnud tegemata jätta ja olin asetanud ennast sellisesse olukorda. Kartsin tagajärgi ega talunud vaikust. Peegeldust ei olnud, leidsin kõikvõimalikke põhjusi, miks ei pidanudki saama, olema, tundma – mina olin ju mina. Mina kogesin enesehäbi, oli häbi olla iseendana. Justkui oleksin alasti jäänuna kõigile nähtaval ja sellisena eemaletõukav.
Valinuna olla looja, kuid sisemise kõnes iseendale igasugu sõnu valides ja rääkides, kandsid need ühte mõtet – mina ei ole oluline. Seda tehes kustutasin iseennast, vähendades proovisin olematuks muuta, sest ei olnud olemas väärtust iseenda jaoks. Kogemusest sündis hirm, et kogemus kordub ja sellest sai alguse muster – teen ja kogen ning tõden – "Mina ei saa, sest mina ei ole!" Ma ei saanud oma lugude juurest edasi minna, sest vajasin, kellegi sõnu ja näha kedagi, kes oleks päriselt uhke selle üle, mida ja kuidas mina olin teinud ja olnud. Vajasin peeglit - õiget peeglit.
Otsuse – Mina ei ole .. - saab ümber mõelda ja minna teele, et avastada, kuidas on, kui mina ise olen - Mina olen .. . Hoian ise ennast ja näen eneses väärtust, sest ainult mina ise astun, teen ja valin olla nii nagu mina seda teen. Mina olen uhke, sest kogesin ja kogen iseenda poolt astutud sammude tulemusi – olin olnud ja olen looja. Mina olen looja, kes loob ise ennast läbi iseenda - olen valgus ja kingitus iseendale - mina ise saan iseenda elu elada ja olla uhke selle üle.
Marianne
27.04.20121.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar