Nii sageli ollakse st tahetakse olla, suhtes teisest parem ja kuidagi õigem. Ennastkaitsev hirm ehitab pjedestaali, millel seistes olla paremana kõrgemal ja ulatuda targemana üle. Kui olla üle ja parem, siis teine peab tegema või andma selle jaoks, et näidata välja hindamist ja väärtustamist – hoidma kinni. Selleks peab suutma kasvatada ise ennast teisest suuremaks, kõrgemaks, paremaks, et ka enese silmis oma väärtus ära tõestada ja nii suunatakse iseenda tähelepanu ära sellelt, mida näha ega näidata ei taheta – on koht, milles jäädakse suhtes teisele alla ja sellepärast tuntakse/ nähakse ise ennast vähemana.
Loo sees on teadmine, et hoolimata sellest, milline teine on või teda näha tahetakse, ei saada, vanal moel, jätkata sel hetkel ilma tolle teiseta ja seega on hirm, et nähes väärtusetust, võib teine lasta lahti. Ei taheta näha, et teist on enesele vaja, vaid soov on näidata seda, mida teine peaks tahtma vajada, et hoida enesele. Valitud vaatenurka on vaja näidata, sest see justkui õigustab ära selle, miks ise ei panustata kõiges oma valikute ja iseenda poolt tehtud sammudega kaasneva tasumisel. See on ebavõrdsete suhe, vähema ja väärtusliku koos olemine, milles kallutatud vaated, et tõestada enese väärtust sellisena nagu ollakse. See on valedes valena elamine.
Marianne
25.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar