Kui, Inimeste Maailmas, valib keegi midagi teistmoodi teha ja kuhugi teisale astuda, siis see muudab süsteemi tasakaalu – uue tee algus sai nähtavaks. Ühe olemise muutus on kui laine, mis lükkab paigalseisjaid liikuma. Kõigil olijatel tuleb teha omapoolseid otsuseid ja muutusi ning vastuvõtta teadmine – eilset enam ei ole ja sinna tagasi pöörduda ei saa. Vana aega ei ole enam olemas – on uued võimalused.
Seisjad ei pruugi tahta midagi muuta, sest uut sammu alustades tuleb iseendasse vaadata – „Kes ma olen? Mida mina ise tahan? Mida mina ise saan teha? Mis on see, mida mina ise soovin teha või kuidas ja millisena valin olla, kui võtan valikute vabaduse vastu?” Kui inimene ei tea ega leia vastuseid üles, siis on temas segadus ja hirm ning sellest tulenev ennastkaitsev tahtmatus liigutada, sest on soov püsida paigal ja tahe vastu astuda sellele, kes konnatiigi oma tegevusega sassi lõi.
Miks, sel hetkel, kui on võimalus vaba olla, tahab inimene hoolimata oma rahulolematusest, tüdimusest, vanast ja soovimatust kinni hoida? Miks ta ei võta tänu ega kergusega vastu vabana olemist – teadmist – Minul on võimalus valida!
Inimene ei taha teha ega omada seda, mida ta ei taha, kuid ta ei lase lahti, sest see on tema – Minu oma! Inimene ei taha näha, kui keegi teine võtab ja loob olevast midagi hoopis teistsugust, võib-olla ilusamat, paremat ja võimsamat. Armetus, iseenda suutmatus ja oskamatus. Inimene ei näe iseenda väärtust – tema lõi, proovis ja koges. Kuid, kui ei ole enam iseenda kogemus, siis saab lubada iseendale vabaduse – lasta lahti. See, mis on oma ja kasvamise tee, see jääb endaga. See, mille aeg on ära olnud, see on juba seljataha jäänud, sest inimene ise on sellest edasi astunud.
Hoides eneses oma ruumi täis, ei ole inimesel kohta, kust uut järgmist sammu luua. Täis ja kokkukuhjatu vahel ei ole avarust ega mõtete lendu, sest on hoidmine – alal-, paigal- ja kinnihoidmine. See on valvamine ja kontroll, et olemas olev oleks olemas. Valvur ei saa lubada valvatul lahkuda, sest ilma tolle olemas olemiseta ei oleks valvuri olemas olemisel mõtet.
Välise näo ja rollikaotuse hirmus on inimene ohver. Inimeses on hirm, sest just tema järgmine samm võib tähendada kaotust, süsteemis tasakaalu otsimise ebaõnnestumist. Inimene valib näha kaotuse ja peita enese eest võitmise. Ohvrina ollakse hinnanguline vale, vilets ja eksinu – vea teinu. See on lootus, et vigade parandus peaks suutma olnu olematuks muuta.
Inimene tegi valiku hetkel enese parima võimaliku. Ta ei olnud vale, vilets ega eksinu – see on selle hetke tema parim valik – kuidas ja millisena. Tänases olevikus, kui inimesel on olemas kogemus ja tagajärg, teab ta loomulikult seda, mis oleks võinud olla, kuidas oleks võinud teisiti teha, et nüüd ei oleks nii nagu on. Ei ole aeg hinnata seda – miks, kuidas või mille pärast – ei ole vaja ise ennast oma hirmudest punutud köitega kinni hoida. Rollinime vahetus on võimalus valida, millisena olla. Tänusõnad sellele, kelle samm tuletas meelde, et igal inimesel on olemas võimalus – vabadus valida.
Tehes oma valiku ja astudes, kohtab inimene küsimusi ja märkusi selle kohta, mida ja miks ta teeb. Need sõnad võivad pidurdada, osatada, nimetada jne. Sõnade tunnetena kogemine on enese hirmude avanemine. Teised esitavad oma osa, et inimene vaataks iseendasse ja oma hirmudele otsa. See on inimese õppetund, kuidas ja mida valib ta teha – kas peidab iseenda, jätab iseennast ootele ja oma loo pooleli või kuulab oma südant ning lõpetab pooleli oleva sammu, et sellele järgneva kindlamalt astuda – näen rada, millel kõnnin ...
Marianne
07.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar