Ühel hetkel vaatsin minu ette seatud turris olevasse peeglisse ja tõdesin – Otsi endale oma elu, ära ela teiste omi ja teiste omades!
Aegu on läinud ja lapsed on kasvanud. On kujunenud, et päevas lähevad kõik teised kuhugi ja teevad midagi – kõigil on väljaspool kodu olemas see, mis on tähtis, vajalik ja oma. Kui tahaksin sel ajal, kui teistel on oma töö, kool, sõbrad, hobid, ajaviide, ise kuhugi minna ja midagi teha, siis on see üksinda – enesega olemise aeg või tuleb leida veel keegi, kellega ühes olla.
Pea 23 aastat emana olnuna on saanud harjumuseks elada omal moel laste elu. Olla olemas samm eespool – mõelda ette ja taha – leida lahendused ja võimalused – olla peatuspaik ja lehvitaja. Sealt kasvatasin endasse harjumuse eladagi teiste elusid, mitte ainult kaasas ja kõrval, vaid sees, et ennetada, kõrvaldada ja hoida ära tagajärjed. Teha seda laste jaoks, kuid tuleb tõdeda, et rohkem ikka enese pärast.
Sellest on saanud erineval moel, nii minule endale, kui ka lastele, harjumus. Lapsed peavad vahel iseennesest mõistetavaks, et ema võib-olla justkui vahend, kes tegeleb kõige ebameeldivaga, raske ja mõttetuga. Ema teeb ära selle, mis takistab last vabana olemast ja oma elu nautimast. Kuid, kui enam ei tee, sest ei taha olla see, keda kasutatakse, siis kasvab lapses protest – kõik see, mis iseendale ei meeldi, ei ole enesele ise valitud. Seega, olles kord juba ema, siis anna lahendus - tee ära.
Ja siis on seal see teine pool, mida laps peab omaks ja iseendale kuuluvaks. Seda ei tohi puutuda ega seal õpetada – see seal on lapsele kuuluv oma elu, millesse ei tohi sekkuda. Keeruline on olla, tuleb olla justkui kodumasin, mis peab olema ja tegema seda, mille jaoks on emad ettenähtud, kuid ei tohi olla segamas ega ninapidi juures seal, kus on oma. Olla vahend seal, kus ei taheta ise ja jääda välja seal, kus on see päris ise.
Kuidas teada ja õigesti valida, millal, kus ja kuidas olla või mitte olla? Selline kahevahel kõikumine jääks ära, kui ei oleks sisse ja välja hüppamisi – täna tahan - ei taha, täna ole - ära ole. Lapsed on nõks suuremaks kasvanud ja taas on kõigi osapoolte jaoks tasakaalu otsimise koht, sest on piiride nihutamise aeg. Kuidas olla osa olemata osa kõikide osadest - mis on paras, mis on vajalik, millest on aeg lahti lasta?
Palun ära ela minu elu – see on minu oma! ... ja nii ma otsin enesele oma elu ....
Marianne
12.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar