reede, 30. aprill 2021

Suured ja väikesed valed lõhuvad inimeste Maailmu

 


Küsid ja öeldakse vastu, kuid see on kuidagi ebaõige, nendes sõnades on ebakõla sees ja hämarust peidus. Küsid üle, et arusaada, kindel pind taastada. Saad uue vastuse, järgmisegi, kuid ka need pole need. On jänesehaagid ja väidete segadusse ära eksitamine. Ei taheta välja öelda ega tunnistada – sõnad on, kuid need ei ole omad – enese sõnad jäävad enda sisse varju.

Ausa näoga ja säravail silmil käib valetamine. Kui osavate müügimeeste kõne, mis värvib valge mustaks ja pöörab jõed teist pidi voolama, on sõnad, mis Maailmas ära trükitakse ja välja öeldakse. Alustaks algusest ja lõpetakse ise enesele ja teistele valetamisega – enese valedes valena elamisega.

Kuidas oleks, kui sõnad ja teod oleksi ühesed ja selged? Miks valib inimene rääkida, et ta teeks nii, kui saaks või kui oleks võimalik või peaks, kuid jätab proovimata selle, kuidas oleks päriselt võimalik? Miks ei saa ega või, kui kõik võimalused on ju olemas – järelikult ei ole valitud olla ega teha – inimene valetab sõnade kuulajale ja iseendale.

Valedes elamine – Ma ei taha olla paks, kuid süüakse edasi nii nagu tahetakse. Ma ei talu, salli seda inimest, kuid siis tehakse naeratav nägu ja ollakse kui sula mesi. Ma tulen varsti tagasi, sest tahan Sinuga koos olla, kuid siis jäädakse ära viimase võimaluseni. Mina armastan Sind, kuid siis tehakse see kallis ja hinnaline oma järgnevate sõnade või tegudega väärtusetuks või vaenlaseks, keda lõhkuda.

Kuulates ja nähes sõnu, mis voolavad vahuna, olen tahtnud inimesi peatada ja näidata – „Sina valetad oma sõnades – sõnad ei kanna, sest räägid ühte, kuid teed teist, näitled ühe näoga, kuid elad teisena.”

Olen valinud olla peegel, mis valet nähes ja kuuldes, peegeldab ebakõla tagasi. Kunagi, kusagil enese ajas, keegi valetas nii, et minu sisse jäid jäljed. Seal ma ei saanud öelda ega vist mõistnud – ma ei tahtnud uskuda ja seega ei kasutanud selgitavat sõna – vale – valetamine.

Need sõnad, mida inimene ütleb teisele inimesele, jätavad jälje – mällu või paberile. Neid saab tagantjärgi ja teises kohas ning ajas mäletada ja vaadata. Vahel nad ajas ei pea ja kui seal oleks vaja pidet ja kindlust, siis kukutakse kildudena katki. Nähes sõnade auklikkust, kuid tahtes edasi uskuda, võetakse mäng vastu ja valetatakse iseendale. Kui valiks välja öelda, et teine valetab, siis too sõdiks vastu, sest ei taha üles tunnistada.

Olen elanud valede keskel, sest olen kogenud, et kui olen võtnud sõnu igavese tõena – uskunud, siis olen petta saanud – minule oli valetatud – sõnad ei pea. Varem ma ei mõelnud selle peale, millist rolli on mänginud valed minu elus, kuid viimasel ajal vaatasid peeglites vastu valed. Seisin neile vastu, püüdsin neid õigeks pöörata. Valed ei kadunud, neid tuli juurde ja ühel hetkel ma mõistsin – sõna Vale seest läheb tee edasi.

Inimeste olemise pealispind, mis jaguneb justkui kaheks ja tundub olevat selge, on tõde ja vale, must ja valge – see ei ole keeruline. See on pealtnäha nii, kuid inimeste sees on mustrid, mille käivitavad valed – tõdemused, hirmud, uskumused, eelarvamused ja avalikustatud hetked.

Kui kusagil ajas oli vale, mis puudutas, siis sellest jäi jälg. Kui valesid oli palju, siis jäävad jäljed ning neist saavad uskumused ja enese otsustest sünnivad mustrid. Inimestena ei saa me sellest arugi, et oma elus ja päevas ringikõndides teeme otsuseid – valime poole ja määrame sildi. Kuuleme sõnu ja näeme tegusid ning enese loo põhjal kõlab alateadvuses otsus – see on vale, see on õige.

Sellest tulenevalt reageerime, kuid ei saa sageli ise arugi miks. Kui öeldakse sõnu, mida tahame uskuda, kuid mille oleme otsustanud valeks nimetada, siis valetame iseendale, et uskuda selleks, et hoida enesele lootus alles – seekord ei ole nii. Seekord sõnad peavad ja teod on kindlad. Valed jäävad valedeks, iseennast pettes valetame iseendale ja pettume.

Mitte keegi ei seisa paigal ega igavesti oma väljaöeldu taga. Aja möödudes muutub inimene ja ta lähtub oma sõnades ning tegudes enese minevikust ja olevikust ning vajaminevast tulevikust. Ta ütleb ja valib teha vastavalt iseenda valikule. Vastus olevale on reageerimine või harjumus - hetke tõde. Tõe hetk – kui inimene ise usub, siis on see sel hetkel tema tõde. Kui inimene usub teadvat, tahab uskuda, usub tundvat, siis see kõik on selles hetkes tõde.

Kui nähakse pealt meile oluliste inimeste valesid st kuuleme sõnu ja näeme tegusid, siis see võib teha haiget ja enesekaitseks ühendame end lahti. See õpetab umbusklikuks, ennast kaitsvaks – tuleb teha otsus, kas ja millist tõde uskuda ning sellest tulenevalt valida pool ja otsustada enese reageerimine.

Olles alles kohtunud, usuvad inimesed st tahavad uskuda, et ollakse teineteisega ausad ja kõik nähtav ongi nii nagu on. Seal ei ole varje ega tagamõtteid, ärapeidetut ega teiseks pööratut. Kuid siis tulevad pettumused – enam kogetakse valet, kui tõtt, sest vahel ka vaikus või tegemata jätmine on valetamine.

Iga valega vastamisi seismine on segadus ja tõke, sest ei ole nii nagu on. Kuid, kuidas on see, mis on, seda ei tea, sest ei ole õiget infot, millele toetuda, et õigesti reageerida ja tunda. Kui usutakse ja ollakse, siis pettutakse, sest olles uskunud valet, ollakse olnud ka ise vale – elanud valena vales. Kui oleks teadnud, siis ei oleks valinud ja siis ei oleks teinud ning nüüd ei oleks. Ollakse iseenda ja Maailma valede ohvrid.

Sõnad - „Mina armastan, oled kallis, mina hoian Sind, tahan Sinuga olla/ jääda/ elada, oled ainus jne” muutuvad valedeks, kui kogetakse elude argipäevi, kus on kõike – elavaid hetki, kohapeal sündinuid otsuseid, sõnu, tegusid ja kõik need ei kinnita üldsegi kord välja öeldud sõnu. Olevikus on näha ja tunda, et need sõnad saavad, tegudes ja juurde lisatud sõnades, vastupidise tähenduse. Inimese murduvad katki, sest ei ole tugevust või usku, millest hoida kinni, ei jää alles seda, mis peaks. Vahel on nii, et ei jää enam mitte midagi alles - vale lõhkus inimeste Maailma.

Milliseid sõnu ja millisel hetkel tehtud tegusid uskuda ja pidada õigeks, mida määrata valeks? Inimestena tahame uskuda igavese tõe olemas olemist. Teades, et öeldu või tehtu on nö õige sildi all vale, ei saada olla vaba, vaid tuleb valmis olla iseennast kaitsma, lahingut pidama. Selleks, et selline olukord lõpetada, tuleb vale paljastada – näidata oma ja teise valed valguse paistel välja, et Maailm saaks taas üheks.

Inimene tahab uskuda, sest ta tahab magada. Lasta oleval olla nii nagu on, sest siis ei pea ega tule, midagi teha. Seega valetab inimene iseendale seda, mida tema tahab näha ja kuulda, sest siis on justkui nii nagu peaks olema. Inimesed arvavad valetades, et teised on pimedad ja kurdid või unustavad sõnad ära, kuid tegelikult me kuuleme ja näeme sõnade taha ning inimeste sisse. Seega otsime lahendusi ja võimalusi, kuidas ärgata üles ning lõpetada oma valedes elamine. Inimene valib tegutseda nii nagu oskab ja kasutab valitud tõde relvana, et lõhkuda ära valede Maailm ja saada enesele vaba olemine.

Vale on oma energia, oleva olematuks muutmise jaoks kasutamine – oleva teise valgusesse asetamine.


Marianne

30.04.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar