Mina ootan – olen enese otsusega iseennast ootele pannud. Seega olen kui kinni ja paigale seotud oma ootuse lõpuni ja see vahepealne aeg, mis on üleliigne, tuleb kuidagi ära täita. Tuleb mõelda ja kaaluda, et aega täitev tegevus kestaks sinna maani, mil ooteaeg lõppeb, sest siis saab ootus läbi ja sealt algab juba teine lugu.
Ootamise ajal tunnen, et oodatav ei hoia mind, sest kui too mõtleks minu peale ja tahaks minule head, siis ta ju tuleks ega hoiaks minu aega kinni. Minul ei ole iseendana olemise vabadust kohas, kus mina ootan – see on kui töö tegemine ja kohustus.
Enese otsusega oodata, mõõdan ooteaja pikkust. Mööduva aja hulk kasvatab tõestust selle kohta, et mina ei ole hoitud – teisel juhul minul ei lastaks ju ennast oodata. Oodatav laseb ennast oodata nii nagu mind ei olekski olemas – on ainult tema ise temale kuuluvas ajas ja selles kohas, kus ta ära või alles on. Kasvatan eneses viha teise pihta, sest mina ise olen oodates oma aja ära kaotanud – olen selle mitte millegi vastu ära andnud.
Minule endale on vaja, et oodatav tuleks, sest siis saan selle, millest olen senikaua ilma. Tahan, et tulles annaks teine tagasi minu vabaduse lihtsalt olla. Selleks, et oodates paigal olla ja nö enese vabaduse kaotust leinates vajan jõudu ning selle jaoks vajan vihkamise kohta – oodatavat hoolimatuks ja isekaks nimetades kasvatan enese sees enese jaoks viha. Vahetan ootamise põhjuse – ootan enese jaoks – teen seda teise pärast – vastu välja ja teine tähendus annab võimaluse olla õige ja ohver.
Marianne
28.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar