laupäev, 3. oktoober 2020

Vahetatud energiaga valitud sammud

 


Muutused, mis muudavad inimese elu, võivad astuda uksest sisse ja ollagi kohal, kuid iseenda seisukohalt, iseenese jaoks, on olulisemad need väikesed muudatused, mida inimene ise igas oma päevas iseendale annab – hetked, mil olla, sest on aega olla see hetk olemas. Enne järgmist sammu päriselt peatuda ja olla kohal ning valida, mida, milleks ja kuidas – mitte olla automaatne reaktsiooni ega käivituda reageerima.

Kui sirutada oma käsi või tõsta jalg selleks, et teha ja minna, siis panna tähele, mida mõeldakse – kas lubatakse enesel teha või mitte. See on nii lühike ajahetk, ainult üks kaduv silmapilk, mis jääb sageli märkamatuks – on küll tahe, kuid siis tuleb, mis iganes põhjusel, keeld – Ei - ja inimene teeb muudatuse ega valigi teha-olla seda, mida ta tegelikult oli valmis tegema.

Eile käisin metsas kõndimas, korjasin seeni ja tundsin rõõmu selle üle, et sain olla looduse sees. Seeni korjates avastasin, et ma küll tahtsin neid leida ja korvi täis saada, kuid ma ei tahtnud neid ühes paigas pikalt korjata, sest see takistas liikumist ja järgmisteni jõudmist. Leides oma teel seeni oli minus positiivne energia – „Vau, mul vedas, olen osav, olen õnnelik!” Kükitades maha ja nähes, et neid oli selles kohas päris palju, tundsin, kuidas minus kasvas negatiivne energia – oli vastumeelsus, sest lõbust sai töö ja takistus teel. Seened ei rõõmustanud, kui neid oli korraga palju.

Tunde ümberlülituse hetk oli tõeliselt lühike, kuid ma panin seda lõpuks tähele ja teadvustasin, kui seda uuesti tegin. Seega sain peatuda, et mitte minna tundega kaasa. Teadsin, miks ma tundsin – vastumeelsus, sest teel oli takistus - mida vajasin – viha, et selle jõuga takistus ületada - millise eesmärgi endale andsin – pean olema paigal, et töö ära teha.

Tagantjärele vaadates oli samasugune energia vahetumine suvistes joogatundides. Tõsiselt, ma ju tahtsin teha, sest leidsin võimaluse, kuidas selle oskusega endale sissetulekut anda. Kuid selles ajas ei olnud mitte midagi kindlat -  ma ei teadnud, mitte ühelgi korral täpselt ette, kas tund ka päriselt toimub, kui palju kokku on tulijaid ja kui positiivselt nad ettenäidatu vastuvõtavad.

Olin rõõmus, et inimesi oli, kuid ma olin pahane, et neid nii vähe oli. Olin tänulik, et inimesi tuli, kuid pahane, et nad tagasi ei tulnud. Olin valmis toetama teekonnal ja vastasin, kui nägin huvi, kuid olin solvunud, kui tund näis olijale vastumeelne. Olin enese üle siiralt õnnelik, kui kogesin, mida olin võimeline iseendaga tööd tehes teise inimese jaoks andma – suutsin-oskasin olla kaasas muutust loomas, kuid oli pahane, et neid oli vaid loetud korrad. Olin valmis tegema, et saada tasu, kuid ei tahtnud kogeda kaasnevaid tundeid ja see sai määravamaks, kui kõik ülejäänu kokku – tõeliselt huvitavad kogemused, uued kohtumised, sissetulek.

Jah, kui nüüd selles kohas peatuda ja iseenda käest küsida – Miks oli nii nagu oli? - siis vastus on olemas – energia voolas, kuid mina ise takistasin selle liikumist – astusin, kuid tunnete ootuse ees hirmu tundes või neid kogedes reageerisin – mina ise tegin muudatused, peatusin, astusin tagasi, kirjutasin üle, peitsin ära, veensin, kontrollisin ja sundisin ise ennast – mina ei tahtnud kõiki neid tunnete kogemisi, mis minu osaks said, kuid enese otsusega ja selle Maailmale nähtava tõestamise jaoks, pidin minema ja tegema.

Erinevaid tundeid kogedes, energia nimesid vahetades, muutusid eesmärgid ja minul ei õnnestunud soovitut kätte saada, kuigi olin justkui koguaeg tegemas ja enesest andmas selle ühe eesmärgi nimel – on ca 7-10 inimest, kes tahavad tulla, käia ja olla just sellepärast, et mina olen mina ja annan edasi seda, mida minul on anda. Kui juba oligi lootus, siis ikka ja jälle selgus, et see oli tühipaljas õhuloss – tulid tunded ja reageerisin Maailmale vastu. Sellest tulenevalt ei lubanud ma iseendal vaba olla, vaid olin valvel, et ise ennast kaitsta, teha seda võimalusel juba ette. Seega olin ma erinevate eesmärkide teel ja need vahetusid täpselt nii nagu mina ise oma tundeid tundes neid valisin vahetada.

Ennast tunnustades saan öelda, et tunnid olid vastutustundega läbi viidud, olin kohal ja tegin, kuid tunded oli lähedal ja enne järgmist tundi olin rahulolematu. Mina ei tahtnud minna, et kohtuda eluga – sellega, mis oli tulemas – vajasin tulemust ja seega tahtsin, kuid vajasin vastupuudutava kohustuse vaba vabadust ja seega ei tahtnud. Tundsin, et pean suutma tõestada ennast ära – oskan, on väärtus ja inimestele vajalik, kuid oskus on minu silmis väärtuslik ja vajalik minule endale.

Need suvised hetked olid minu kogemused. Kui nö takistusi poleks olnud ja tunded ei oleks mängu tulnud, siis ma ei tea, kas ma oleksin tänaseks läbi Meie, Mina Tunnen ja erinevate energia lugude kõndinud. Kui ma ei saanud tegeleda iseendaga väljas, siis kõndisin enese sees – oma avanenud tunnetes. Ma ei saanud seda, mida minul ei olnud vaja, sest sain täpselt selle, mida vajasin iseendana kasvamise teel. Mina ise valisin, mille endaga ühes võtan. Need olid õppetunnid, mille iseenda jaoks lõin, et mõistes kirjutada oma kogemused lugudeks ja need lendu lasta.


Marianne

03.10.2020.a


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar