Vahel vaatan Maailmas olevaid teisi pahase pilguga, sest nende nähtav olemas olemine puudutab mind seestpoolt – ma ei tea, mida ma tunnen, kuid ma ei taha iseendas sedasi tunda – see ei ole hea olemine.
Mina Tunnen ja sellepärast tahan, et teine jääks iseenda pärast üksi ja eraldi. Tahan, et teine jääks iseendana olemise pärast üksi ja eraldi – teiste seast välja ja kaoks lihtsalt ära, sest teda ei ole minule vaja. Ära kadudes ei oleks teda enam ja seega ei saa tema nähtamatu olemine mind enam puudutada. See on minu enesekaitse.
See Minu mina ei ole minu Mina - see, kes on väljaspool mind, ei ole päriselt Mina. Kuid ometi on hetki, mil ma usun, et see, keda ma näen, olen mina, sest see oleks justkui samasugune, kui olen Mina, kuid siis selgub, et see Mina ei ole tegelikult mina. See seal on Mina, kuid see mina ei ole minu Mina. Seda tundes, mina ei taha, et minust väljaspool oleks olemas see Mina, kes ei tee nii nagu mina tahan, sest nii ei ole mina hoitud.
Oli aeg, kus andsin sellele, kes oli väljaspool mind nimeks Mina, sest too tuli, tegi ja oli nii nagu mina seda tahtsin. Mina samastasin välise enesega. Mina olin hoitud, sest olid asjad, mida mina ise ei saanud ega suutnud – see väline Mina tegi need ära. Tema tuli ja lahendas, kui mina tundsin endas.
Ühel hetkel kogesin, et väline Mina ei teinud enam seda, mida mina vajasin – tema ei aidanud mind, sest ta ei tulnud ega lahendanud minu teemat ajal, mil mina endas tundsin. See Mina ei teinud enam nii nagu mina tahtsin – mind ei olnud enam väljaspool iseennast olemas, sest see seal ei olnud enam minu Mina ja nii olin mina jäänud üksinda.
Minust väljaspool on olnud kahed Minad – kui oli nii nagu Mina tahtsin, siis olin hoitud. Kui ei olnud ega tehtud Minu tahtmise järgi, siis minu Mina ei olnud hoitud, Kui kaotada ära need Minad, kes mind ei hoia, siis jäävad alles need, kes hoiavad. Mina ei ole olnud hea ega pidanud sellisest Minast, kes ei olnud see minu Mina – sellist Mina ei ole olnud minule vaja.
Minu elus on olnud hetk, kus minu Maailm lõhenes minu tähenduse järgi kaheks – oli aeg enne ja oli aeg pärast. Solvununa jäin ootama ja otsima, et leiaksin lahenduse, kuidas anda endale tagasi see aeg, mis oli enne olnud. Minul oli seda enese jaoks vaja ja ma otsustasin selle tagasi saada. See ammune otsus oli minu sees alles ja kui nimetajad on olnud samad, siis käivitus minus muster ja ma kordasin lugu, et anda enesele vajaminev - õige Mina väljaspool iseennast.
Piiri loomise hetk ei olnud minu otsus, väline Mina tegi selle minu eest ära. Korraga elasin Maailmas, milles mina ise oma tunnetega toime ei tulnud. Mina ei teadnud, mida ja kuidas teha. Ma ei pääsenud puudutuse käest – see oli minu sees, kuid ma ei mõistnud, kuidas iseennast aidata, sest ma ei saanud aru, mis minul viga oli. Kuigi minul oli halb olla, minu Maailm ei muutunud tagasi.
Aegade sees on olnud nii, et kui leidsin üles nö selle enese Mina, kellega sain mingil moel samastuda, siis läksin tagasi aega, kus olin olnud enne - kui too teine oli olemas minu jaoks, siis järelikult oli see minu Mina. Kuid järgmisel hetkel kogesin taas, et see oli vale Mina, kes ei hoolinud ega arvestanud minuga ja järelikult pidi too vale kaduma. Tema ei tohtinud nähtavalt olemas olla. Vale Mina ei tohtinud minust nähtavalt ise ja eraldi olemas olla ning teha enese soovide järgi, sest siis pidid minus ärganud tunded olema ikka ja jälle minu teema.
Vale Mina nähtav eraldi ja iseenda jaoks olemas olemine äratas minus tunde ja see puudutus oli tuntav ning ebameeldiv kogeda. Minul endal tuli leida lahendus, sest see, mis toimus minu endaga, minus endas, on minu teema. See ei olnud minu enese otsus elada edasi kaotades selle, mis minul oli olnud. See ei olnud minu enese otsus elada Maailmas, kus mina ei tulnud toime, sest seal ei olnud enam seda, mis oli olnud. Kogesin, et mina ei olnud hoitud. Mina ei teadnud, kuidas iseennast aidata ja seega otsustasin enese jaoks, et ära olnud aeg peab tagasi tulema.
Olen teise poolt hoitud – selle lause minu poolt antud tähendus oli – mina ei pea enesele ebameeldivaid tundeid tundma. Vajasin enese Mina enesest väljaspool, sest siis olin hoitud. Sõnadele andsin tähenduse sel hetkel, kui olin ilma jäänud. Lahendamata tundest jäänud ülesanne käivitus, kui kogesin „hoolimatust”. Sel hetkel sõitsin ajas tagasi ja kordasin, et Mina ei ole hoitud – vajasin kohest tasakaalu taastamist st minu tunnetega arvestamist ja kindlust, et jätkatakse minu hoidmist.
Iseennast Maailma seest üksinda leides, otsustasin, Mina Ise, ise ennast kaitsta – mina ei tahtnud edasi astuda, sest ei osanud ületada piiri. Minul oli enese jaoks vaja teha otsus ja ma tegin selle. Mina olin saanud haiget, kuid mina ei olnud paranenud – omaenese otsuse järgi olin mina sõjas, kus valed Minad olid vaenlased ja süüdlased, sest mina tundsin iseennast ohvrina. Ikka ja jälle kogesin, et need Minad, kelle olin valedeks tunnistanud, ei kadunud kusagile ära. Jätkuvalt pahasena olemiseks oli vaja, et nad ei meeldiks minule - minule oli viha vaja senikaua, kuni polnud uut otsust vastu võtnud - vastutada ise iseendas toimuva ees - olla mina ise, tervikuna, enese sees.
Marianne
29.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar