Vahel seisab inimene hetkes, kus ta tunneb enese pihta käivat ülekohut ja ta kahetseb enese poolt tehtut – MINA JU ANDSIN – tema on küll teinud, endast andnud, jaganud – kuid tal ei ole enam seda, mis oli ja tal ei ole seda, mida oleks pidanud vastu saama. Endast andmine oli inimese uskumus, et tema tulevik on kindlustatud – täna annab, seega homme saab vastu. Ta andis, kuid homse saabudes ei olnud seal seda seda, mida tema vajas. Inimene tundis, et temale oli jäänud palju vähem, kui oli selle väärtus, mille ta endast-endalt ära oli andnud. Oli olev hetk vähemaga, sest inimene polnud suutnud kindlustada enese olevikku.
Inimesel on üks pudel, mis on suletud. Selle pudeli sees on õhk, mis sinna sisse jäi. Inimene võtab kaks silti, kirjutab ühe peale enda nime ja teisele kellegi teise oma. Ta võtab need sildid ja kleebib ühele ja samale pudelile, kuid erinevatele kõrgustele. Inimese nimega silt märgib seda osa õhust, mis kuulub temale. Teise nimega silt eraldab tollele kuuluva õhu. Üks pudel, üks kogus õhku, kuid osa sellest justkui ei kuuluks enam inimesele.
Sama toimub inimese sees. On üks energia – see inimese oma. Ühel hetkel inimene otsustab, et annab mingil põhjusel enda omast osa teisele – annab ära oma energiat, nimetades selle teisele kuuluvaks. Inimene usub, et kui ta annab, siis ta järelikult ANNAB-ki ÄRA ja seega jääb temale vähem. Selles kohas, kus inimene tunneb, et temale on liiga tehtud, ta mõõdab ja kaalub enda poolt ära antut ja näeb enda sees, et see suurus on temale kuuluvast puudu – see on see osa energiast, mis kannab tolle teise nime.
Andmine - see on vaid sõna, kuid sõnadel on tähendused. Öeldes iseendale – Mina andsin endast .. – on inimene ise märkinud osa endale kuuluvast energiast mõtteliselt teise omaks ja ta tõsiselt tunnebki, et temal on alles vähem. Kuigi tegelikult on inimese energia endiselt tema sees ja seda ei ole seal vähem ega rohkem, on seda tema jaoks ikkagi vähem, sest inimene usub, et selle puuduva osa saab ta tagasi alles siis, kui teine selle NÄHTAVALT temale annab. Kuid ega too teine tea, et inimene on endale kuuluvale pudelile tema nime kleepinud ja ega too sealt seda õhku endale ära võtta ju ei saakski ja seega ei ole tollel teisel põhjust ega kohustust, midagi endale kuuluvast ära anda.
Inimene saab kasutada enese energiat – enese aega, oskusi, teadmisi – selleks, et ise luua iseenda jaoks enamat ning selle tegevuse käigus loodu saab ta vahetada selle vastu, mis selle vastu võimaluse korral antakse – energiate nähtavat tasakaalu saab otsida ja luua inimese poolt loodu vahetamise hetkel. Inimesel on võimalus vahetada sõnad ANNAN/ ANDSIN ÄRA – sõna – KASUTAN/ KASUTASIN vastu. Inimene ISE kasutab eneses olemas olevat, enesel olevat, et luua seda, mida ta oskab.
Kui inimene on tagasi selles kohas, kus ta varem tundis, et andis iseendast ära sellele, kes võttis ja seega kasutas teda ära, siis nüüd on inimesel võimalus vahetada tegevuse tähendus ja loo sisu muutub. Inimene tegi/ teeb selle jaoks, et ise kasutada iseendas olemas olevat enese jaoks – inimesel on võimalus luua iseennast enese jaoks ja sellega ühes loodul on väärtus, mida ta saab vahetada.
Kui antakse, midagi nähtavalt ära, siis võib loobuda sõnadest – Annan ära! - see tähendab vähemaks andmist, kui teine võtab olemas oleva endale. On võimalus öelda – „Mina vahetan selle, mis on olemas, selle vastu, mis on võimalik.” Ka asjadest, mõtetest, lugudest, tunnetest tühjaks jäänud vabal ruumil on olemas oma väärtus.
Kasutades enese oskusi saab inimene enesele kogemuse - kuidas on, kui ollakse ja kui ollakse, siis, millisena ollakse. See, mille inimene loob, võib nähtavana olemas olla ja selle saab ta vahetada vajadusel/ võimalusel kokkuleppelise väärtuse vastu. Kui inimene mõõdab enese poolt tehtut ja kaalub ära antu kogust, öeldes – Mina ju andsin ära! - siis tahab ta vastu saada seda, mis on tema sees sel hetkel tuntavalt puudu – inimene vajab vastu seda, mille järgi on temas vajadus. See ei loe, mis ja kuidas oli siis, kui oli - inimese sees on uskumus, et sellelt, kellele tema oma sõnadega ANDIS, on inimesel õigus saada vajadusel vastu täpselt seda, mida tema sel hetkel vajab. Inimene ise loob, energiat nimeliselt nimetades, enese sisse segadusi ja ei mõista, miks on nii nagu on.
Marianne
08.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar