Tere, mina olen see, keda kiusati. Oma 49 aasta sees olen 10 aasta jooksul kogenud kiusamist - kolmes koolis ja ühes töökohas. Olen kogenud vaimset ja füüsilist vägivalda - löömist, haiget tegevaid sõnu, halvustavaid pilke, nähtamatuna olemist, asjade lõhkumist ja „kandnud” erinevaid nimesid. On olnud hirm ja vastumeelsus olla Mina.
Inimest paneb tegema teiste inimeste vastu neid tegusid, mida enam olematuks teha ei saa, sest need jätavad valusad mälestused armidena inimeste sisse, enesekaitse – vajadus ise ennast kaitsta. Mina ei kiida heaks kiusajate tegusid, vaid kirjutan selleks, et kaitstes Inimest kaitsen mina iseennast. Kirjutan, et näidata, miks kiusaja kiusab ja miks ei too püsivat tulu tema tegevuse ära keelamine – me ei lahenda sellega selle inimlapse teemat. Me ei tee olematuks tema mahasurutud tundest tulenevat ülesannet – meie keelame, erinevatele põhjustele toetudes, tal olla tema ise ja seda tehes ta ei saa hoida ega kaitsta iseennast.
Mind kiusati, sest mina olin mina. Ma ei saanud ega osanud olla keegi teine. Mina ise hoidsin ennast teistest eemale ja eraldi, et hoida ja kaitsta iseennast. Minul ei olnud olemas seda aega, milles proovida, kuidas olla teistsugune, sest ma juba olin – mind kiusati. Teised olid otsustanud seda teha. Ei olnud vahet, milline olin seestpoolt või kuidas vaikisin väljas – mina kogesin hirmu. Minu keha reageeris juba enne, kui midagi oli olemas ja seega ma ei julgenud astuda vastu ega vaadata silma, sest tulemus oli teada – mina olin ju mina edasi.
Mina ei saanud ise valida enda jaoks kohta ega aega, kus pidin olema. Selle otsustasid teised ja vanus. Mina pidin olema ja ellu jääma. Vajasin enesena olemise rahu ja vaikust. Kaitsesin iseennast, sest vajasin turvatunnet ja hoidmist. Tahtsin enesele õigust olla olemas sellisena nagu oskasin selles hetkes olla. Mida enam läksin Maailma eest ära, seda enam tuli Maailm minule järgi ja ma tundsin selle puudutusi endas – mina tundsin oma tundeid, mis ei läinud ära ja ma ei osanud nende seest välja pääseda. Teistel oli huvi selle vastu, mida mina teen – see oli mäng minuga, et kui tehakse, mis saab edasi. Ma ei kaevanud, ma elasin sellega, sest see oli osa minu argipäevast olles mina.
Vajasin tähelepanu, et leida üles ja õppida tundma iseennast. Mina vältisin tähelepanu, et mitte kogeda iseendana oma elu elamist. Minule jäid loodus ja raamatud, sest seal ei olnud vahet, milline mina olen. Uskusin, et olukorra lahendamiseks pidin olema teistsugune st keegi teine, kuid ma ei teadnud, et minul oli olemas vabadus olla Mina Ise, kuid teistsugusena. Mina tegelesin enesekaitsega ja seal ei olnud kohta ega aega, et proovida, kuidas mina iseendana olen. Mina üritasin sarnaneda teistega või nende teelt kaduda.
Mina ei olnud see erinevus, kes sai särada oma oskuste ja teadmistega, et saadav tähelepanu oleks olnud konkureeriv. Mina olin see erinevus, kellega ei tahetud samastuda ega sarnaneda. Teistes oli hirm või ebameeldivus, et nähakse koos olles ühesugustena – seega hoiti eraldi, tõugati eneste kõrvalt eemale ja jäeti eneste hulgast välja. Minule jagati tähelepanu, mis määras olema inetu ja iseenda pärast teiste seast väljas.
Mina tundsin, et ei suuda ega oska olla nende teistega, keda ei kiusatud, samasugune, sest ma ei olnud seda. Uskusin, et mina ise olin süüdi, sest mina olin ju mina. Õpetajad-kasvatajad ei jaganud mulle, minu tähenduses, positiivset tähelepanu, sest mina olin probleem – mina oli see, kes paljastas teised halbadena. Oli vaikimine ja mööda vaatamine. Eirati olemas olevat, sest kui ei nähtud, siis ei olnud seda olemas. Järelikult - kui mind ei oleks olnud, siis ei oleks ju olnud.
Inimlaps ei ole kerge ega meeldiv, kui temaga ühes käivad teemad, mis ei tee temaga koos olemist kergeks - „Sina oled paha! Ära tee! Ära käitu!” - kuid, kuidas olla, kui juba kord ollakse. Kuidas leida teistsugust iseennast üles, kui saadav tähelepanu on negatiivse märgiga. Positiivse tähelepanu puudus tõstab trotsi ja sunnib iseennast kaitsma. Vastu võitlema sellele, kes teeb liiga ja on ebaõiglane – tähelepanu jagajatele, kes nimetavad ühed headeks ja ilusateks, kuid teised pahadeks ja inetuteks. Tähelepanujagajate vastu ei astuta, sest see tundub mõttetu ja seega saavad pihta need, kes on selle sama tähelepanu vaateväljas, kuid erinedes eristuvad ja on seega konkurendid jagatavale või, kellega võrreldes saab panna teisele + või - märgi külge.
Kiusaja ja kiusatav on ühe mängu kaks poolt - kui ühte ei oleks, siis poleks ka teist. Mõlemad inimlapsed on vältimas sellist tähelepanu, mis eraldab nad teistest - muudab halvemateks või inetuteks ning mõlemad on vajamas enestele sellist kindlat ja püsivat tähelepanu, mille valgusel tunda iseennast turvaliselt, et julgeda olla Mina Ise – avaneda ja õppida tundma, millisena on olla ja elada oma elu päris iseendana. Tunda, et enesel on olemas aega iseendana olla.
Järgneb lugu kiusajast, mis on samal ajal ka kiusatava lugu ...
Marianne
30.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar