Kuidas kasutamata ära kasutada

 

Nii nagu enese argises päevas, kui on käes vaba hetk, teeb inimene ära need asjad, mille jaoks muidu pole aega jäänud. Hoolitseb ühtede ja teiste veel tegemata jäänud tegevuste lõpule viimise eest. Samamoodi on inimese sees, kui keha ei vaja kaasamõtlemist ega tahtmistega liigutamist, siis on mõtetel vaba voli tulla ja minna. Vaikuse tühjuses ilmuvad kohale need lood, mis pole saanud lõpetatust ja nüüd on olemas vaba hetk need ära mõelda. Inimene alustab oma mõtetega tööd, reageerib oma lugudele tunnetetasandil nii nagu oleks kohe vaja kusagile minna ja midagi reaalselt ära lahendada. Inimene soovib anda enesele meelerahu, kuid see rahu läheb üha kaugemale, libiseb vaikusega ühes käeulatusest välja.

Mõtetega ühes, mõtete sees seigeldes, iseennast kaitstes ja lahendusi otsides, kasvab inimeses pinge - energia kogub võimsust. Inimene ise kasvatab oma tähelepanu suunates enese sees oma tundeid – tema ise keerab neile volüümi peale selleks, et kasutada tundeenergia jõudu oma lugude lahendamiseks. Inimese mõtetes on teema(d), mis ootavad mingisugust lahendust, et inimene otsustaks ära, mida ja kuidas ta valib teha. Kuid need teemad on sellised, mis on tundejälgedena inimese sees ja ta ei saa neid teisi, kellega ühes lugu salvestus ega neid kohti, kus ta toimetas – kohe ja enda tahtmise järgi kasutada ega käsutada ning see teeb lugude lõpetamise tema jaoks keeruliseks. Inimene tahaks vaikust ja rahu enda sisse, kuid ta on iseennast, justkui raadiot, kõvasti karjuma keeranud ega suuda enam enese tunnete hääli vaigistada ja siis, otsib ja vajab inimene seda, mis aitaks valla pääsenud tunded enesele allutada või ära lämmatada. Inimene tahab kaotada ära hääled enese seest.

Inimese sees on energeetiline pinge, mida ta ei oska maandada. Ta kasutab võimalust kasutada teist tegevust – pöörab enese tähelepanu ühelt tegevuselt teisale. Inimene kasutab õpitud lahendusi – ta võtab telefoni või telekapuldi, sest siis ei mõtle ta iseennast segavaid mõtteid, vaid läheb kaasa sellega, mis värvidena ekraanidel vahetub. Ta annab enesele söögi, et anda maandust ja keskenduda maitsetele ja kogustele.

Kõik need on välised ärritajad, mis hoiavad inimest näilises tegevuses, kuid neid kasutades inimene ei tee teadlikke valikuid, vaid ta valib nende kasutamise, et iseennast tasa lülitada. Kuid keerulisem on olla ja luua kontakt iseendaga – teha vahet iseendal ja oma tundel. Kuidas olla siis, kui on ja on, kuid korraga enam ei taha, sest on soov mitte tunda. Meeleline olemine muutub, kui enesele näilist tegevust anda, kuid füüsilises kehas pinge püsib, sest sinna sisse salvestub ära kulutamata energia. Inimene ei tunne ennast rahulikult, ta on ärritunud ja kärsitu, ta ei suuda keskenduda ning uni ei tule – tema keha ei suuda rahuneda ega paigal olla. Inimene oli küll paigal, kuid oma mõtetes seigeldes kasvatas ta oma tunnetega ühes energiat ja oli valmis tegutsema, kuid samal ajal soovis magama jääda, et välja puhata. Inimese sees püsib pingefoon – kõik see energia, mis mõtetega ühes sai kasvatatud, et pooleli olevad lood ära lõpetada, see ei leidnut väljundit.

Kuidas kasutamata ära kasutada? Inimene vaigistab oma meele, et see ei taastoodaks ehk kasvataks energiat, mille ära kulutamisega ta parajasti toime ei tule. Inimene tunnetab iseennast, loob kontakti teadliku iseendaga ja lõpetab oma lugudele tunnetega reageerimise. Inimene lubab energial voolata - „Minul ei ole vaja iseennast kaitsta. Minul ei ole vaja midagi ära lahendada ega ette võtta. Mina luban enesel olla, luban iseendal lihtsalt olla ja kõigel, mis minus ja minu ümber on, takistusi loomata voolata.”

Marianne

13.10.2020.a