Kahest sai üks ja ühest sai kaks. Koos olles sai alguse üks ja ühes olemisest sai eraldi kaks. Me ei saa teiste sisse ja seega oleme väljas. Unustasime ära, et meie ise tahtsime tulla ja olla. Unustasime ära, et meie ise valisime tulla ja olla. Seega vaatame tagasi ja otsime sissepääsu. Kuid kõik see, mis oli, on olemas – see oleme meie ise – iga inimese sees on olemas kõik see, mis oli, on ja tuleb.
Teised – on need teised, kes on nähtavalt ja tuntavalt meist eraldi. Me ei näe valgust nende sees, vaid varje suletud akende taga. Vaatame väliseid fassaade, mis puudutavad vastu või astuvad eest ära. Me ei tunne, et oleksime üks ja seega usume end olevat jäänud üksinda.
Oleme ühteseotud, sest tunneme teiste puudutusi ja näeme, kuidas teiste sammud muudavad ühe ja sama Maailma jooniseid. On küll mõistmine, et oleme üks, kuid ometi näeme iseennast teistest nähtavalt eraldi seismas. Me oleme üks, kes on ühes, kuid me ei taha olla teistega üks, sest nemad ei ole Mina, nemad ei ole sama – teised ei ole Mina Ise seal väljas.
Meis on teadmine, et oleme üks, kuid me tahame ühes olles eraldi olla, sest meis kõigis on vajadus kaitsta iseennast – hoida ise ennast teistest eraldi, sest nii saame me hoida iseennast alles. Me ei õnnestu olema üks, sest kõikide, pealtpoolt vaadatud, oma ühiste siltide ja nimetajate alla ning sees tegutseme me küll nö hea ühise olemise-loomise nimel, pärast ja jaoks, kuid selle varjus, kõige ühise sees olles, kaitseme me iseennast nende samade teiste eest ja pärast.
Kui on oht enese alles olemisele ja haiget saamisele, siis me tunneme selgelt, et oleme üksi – iga teine on väljas enese eest. Tunded mõistavad inimesed eraldi olema. Meie katse olla eraldi, luua turvaline tsoon enese ümber, lõppeb nurjumisega, sest teised tulevad ligi ja puudutavad vastu – vool täidab tühimikud. Meil ei ole aega, et enesena olla. Me tegeleme enesekaitsmisega. Tähelepanu püüdmine on enesekaitsmine.
On valus, on raske ja me ei leia vastuseid. Kui vaatame ringi - näeme võimalusi, kuidas olla, kuid need on valitud viisid, need ei ole meie enese olemine, sest me ei pea olema see sama, kui väljas ollakse. Me oleme väljas olemas sellisena, millisena me sees oleme – enne on sees, siis väljas. Miks me ei leia teed enese sisse? Miks tunneme, et oleme olemas väljaspool iseennast. Näeme teisi, kui enese osasid ehk ise ennast väljas pool iseennast – kuid ometi me ei saa seal, nende teistena, olemas olla.
Marianne
21.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar