esmaspäev, 5. oktoober 2020

Tähelepanust sõltuvuses I – Teised annavad vajamineva

 


Ma ei väsi imestamast, kui fantastiliselt keerukaid mustreid ma oma tunnetega iseenda sisse olen loonud ja selle jaoks, et algusesse tagasi jõuda, tuleb ennast kui sassiläinud lõngakera lahti harutada ja teha seda tunnetest tunnete sisse astudes - kõverpeeglist teed otsida. Sellel teel on pisaraid ja on naeru, kui leian üles  need ühed „õiged” või need teised õiged vaatenurgad iseendale ja iseenda poolt ehitatud Maailmas iseenda jaoks tunnetega värvitud Maailmale ...

Kui soovisin enesele seda, mida mina enese Maailmas ei näinud, siis uskusin, et selle saamiseks vajasin teiste tähelepanu – see, mida soovisin pidi nii saama võimalikuks. Teised, vaadates mind, justkui kasvatasid vajamineva. Kasutasin iseenda energiat teiste tähelepanu äratamiseks ja püüdmiseks – minus oli vajadus ja seega töötasin teiste puudutamise nimel. Kuid see ei garanteerinud tulemust, sest kui mina hoolimata kõigest tähelepanu ei saanud või see ei jäänud kestma, siis ei olnud mul endiselt seda, mida vajasin ja enesele antud eesmärgi nimel iseenda energia veel võimsam kasutamine muutus ennast lõhkuvaks kohtustuseks – Mina pean!

Otsisin Maailmast ja iseendast seda, mis võiks olla töötav lahendus, sest mina pidin leidma võimaluse, et osata-saada-suuta teha seda, mis tagaks tähelepanu. Selleks, et suurendada vajamineva energia hulka, et kasvatada enese suutlikuse jõudu, tegin seda enese arvelt. Mina ei näinud ega kuulnud midagi muud, sest minul oli ülesanne, mille enesele andsin – Mina pean, sest Mina tunnen! ja seega vajasin enesele vajaminevat tulemust. Vajatava tähelepanu näol tahtsin saada mind toetavat energiat. Kuid miks see pidi tulema väljastpoolt? Miks mina ise ei osanud ega saanud enesele vajaminevat anda?

Takistuseks oli see, et mina ise ei uskunud iseendasse. Maailmas ja ajas on olnud kohti ja hetki, kus minust ei ole piisanud – mina ise ei ole iseendale suutnud tagada vajaminevat. See uskumus takistas olemast ja tegemast, sest teised olid selle uskumuse järgi minust üle ja paremad. Veel enne seda, kui teine üldse otsustas, mida või kuidas, tuli minul suuta olla tema jaoks meelepärane ja vajalik, et kui lõpuks saabub otsustav valiku hetk, siis olin juba hoolitsenud iseenda eest – teine oli saanud – järelikult pidi olema minu kord saada. Olen olnud teis(t)e teenistuses – ennetades ja valmistudes, mõeldes ette ja üle - just seda olen olnud tegemas, sest see on olnud üks ammune muster minu sees. 

Iseenda eest hea seismine ja hoolitsemine on teiste vajaduste ennetamine. Ja seega selleks, et saada ehk anda enesele vajaminev, oligi vaja neid teisi, kellele anda, et nemad annaksid vastu. Olin enese selle järgi ära jaganud, mida ise sain-suutsin-oskasin ja mida mitte. See, mis oli enese võimuses, oli minu enese teema, kuid selle jaoks, milleks ise „võimeline” ei olnud, pidid olema väljas need vajalikud teised ja nende poolt saadav õige tähelepanu.

Ükskõik, kuidas on lood läinud - olen saanud või olen jäänud vajaminevast ilma – tulemus on ikka olnud üks ja see sama. Minule, minu sisse, on jäänud rahulolematus, sest minul ei olnud teis(t)ega kokkulepet, et kuidas ja miks. Minu otsus on olnud minu enese sees olev lahendus, mis ei ole teisi siduv ega kohustav. Teised on olnud süüdi, sest mina olen näinud ennast ohvrina. On olnud sügav solvumine ja pahameel, et oli nii nagu oli. Mina ei suutnud muuta Maailma ja iseennast ei osanud, sest ei näinud teist teed. Oli hetki, kus tahtsin kuidagi teisiti teha, olla – proovisin, kuid püsivalt ei õnnestunud. Muster oli kui mugav saabas, millega kõndida sissetallatud rööpas ja süüdistada kõiges kedagi teist. Mina ei saanud saada seda õiget, vajaminevat väljast, sest mina ise ei teadnud, mida mina vajades tegelikult otsisin. Seega, võisin teiste jaoks või pärast, olla enne ükskõik kui vinge või hea, kuid see ei lugenud eesmärgi seisukohalt. Enesest „ära andmine” oli enese energia nimetamine kellegi teise omaks ja see kasvatas vaid tasakaalutust, sest minule jäi enese mõõdupuu järgi pea alati vähem - teine pidi tasakaalu taastamise jaoks minu poolt ära antu enda omast NÄHTAVALT minule tagasi andma. Tagasiantava väärtus ja suurus kahanesid ka pärast hetkelist rahulolemist tagasi närivaks puuduseks - vajadus jäi püsima.


Marianne

05.10.2020.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar