Me kõik vajame enesele tähelepanu. Kuid üle kõige vajame me seda nn õiget tähelepanu, mis hoiaks ja täidaks meid. Oleks just täpselt see, mida enesele vajame. Me oleme sarnased, kuid me tahame eristuda, sest just nii saame võimaluse püüda tähelepanu enesele. Kuid ometi me otsime Maailma seest sarnaseid – otsime neid, kes oleksid, mõtleksid, tunneksid nii nagu meie ise seda teeme. Kuna me vajame osana olemist, siis otsime enesele sõpru, lähedasi, hingekaaslasi. Otsime neid, kes mõistaksid meid ka ilma sõnadeta, sest tunnevad sedasama. Otsime neid, kes näeksid meid, sest tunnevad ühendavat sidet - oleme sarnased. Nii loome, võimaluste avanemisel, enestele sarnastest koosnevaid Maailmu, mille sees olla hoitud ja turvas.
Kuid see, kes on sarnane, on just nagu sama ja me ei eristu samasuguste hulgast. Me vajame eristumist, sest vajame tähelepanu iseendale – me otsime ise ennast väljaspool iseennast. Seega otsime seda, kes saaks meist aru, sest tunneb seda sama. Just nimelt sama, ei erinevalt. Erinevus vajab kohanemist, arvestamist, jagamist, olemas oleva ümbervaatamist. Erinevus loob piirid vahele ja kasvatab seinad ette. See tundub olevat isekus, kui on - „Aga Mina ... ?!”
Kui tunneme, et meil ei ole, siis meil on vaja. Kui me vajame, siis me otsime vajaminevat. Kui me ei tea selle nime, mida otsime, siis vajame tähelepanu, sest see on kui valgus, mille paiste soojendab ja toetab ning seega on lootus, et leiame vajamineva üles ja saame selle enesele. Saadav tähelepanu on kinnitus – oleme olemas, sest meid nähti. Me otsime seda osa iseendast, mille usume olevat kaotanud, sest me ise ei näe seda. Tähelepanuvalgus annaks justkui väljast poolt osa meist endist meile.
Kuid tähelepanu tuleb ja läheb. See leiab meid, kui äratame piisavalt huvi ja püüame selle kinni, kuid me kaotame selle, kui pole enam huvitavad. Tähelepanu saamiseks tuleb väljaspoole ennast olemas olla – teha midagi Maailma nimel ja jaoks. Tähelepanu püüdmisest saab sõltuvus, sest see ei jää ega püsi. Ilma tähelepanuta jäädes oleme üksi. Ilma valguseta olles tunneme külma ja on pime – oleme hüljatud. Meie käest on lahti lastud ja me oleme jäänud Ü K S I N D A.
Usume, et seda, mida väljas ei ole ega näe, seda ei ole meie sees – ilma tähelepanuta ei ole meil Valgust. Kuid Valgus = Armastus - see on sõnum, et oleme hoitud. Vajame Maailma tähelepanu, et olla valguse käes, kuid tegelikult vajame valguse sees olemist. Olles Valgus enese sees – oleme Valgus – oleme Algus. Me oleme unustanud, et oleme Valgus, sest meie ei ole teinud rahu enese olemas olemisega. Oleme võtnud omaks uskumuse, et tähelepanu on võimalus olla osa valgusest, olemata ise Valgus.
Marianne
20.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar