Vahel on elus kohti ja hetki, milles olles ma ei taha, et nähtaks seda, mida mina eneses tunnen. Oma tunnet tundes teeksin justkui midagi keelatut. Ma ei ole ilus ega hea, sest see tunne on ebaõige. Ometi see tunne elab minu sees ja mina ise püüan teha nii, et seda ei nähtaks. See tunne tuleb siis, kui ma olen ja elan. Siis ta liigutab ja ärkab üles ning ma tunnen, et see on olemas. Ma ei taha seda tunda ja seega ma ei otsi vastust küsimustele – Miks on seda minule vaja? Mida see juurde annab? Milles see mind aitab?
Olen kahestunud. Mina tean, et tunne on minu sees olemas, kuid see ei lähe ära – mina ise hoian sellest kinni. See tunne on minu sügavuses, varjude sees, valmis elama. Ma suudan ja oskan olla nii nagu teda ei olekski – naeratades tunduda ilusa ja heana ning uskuda ka ise, et tunnet pole, olen sellest vabana. Astudes valgusevihkudest välja, jäädes üksi ja ilma tähelepanuta, tuleb ja on tunne taas olemas, sest ma näen, kuulen ja mõtlen sellest. Minu enese tähelepanu läheb seda teed ja paljastab minu sisemuse. Mina tahaksin ennast sulgeda, et ei nähtaks mind oma alastuses. Tahan iseennast teiste pilkude eest varjata ära ka siis, kui kedagi teist mind vaatamas ei ole.
Tunne on, et mina mäletaksin – kusagil on keegi või on midagi, kes-mis on minule oht. Ma ei ole olnud hoitud, sest seal ajas ja sellega ühes olles tundsin enese sees enese pihta puudutavat tunnet. Varjan enese sisemust, sest seal on mind kaitsev tunne – see, mis tahab vastu astuda, kasvada suureks, et minna ja öelda välja oma sõnad. Teha pihuks ja põrmuks, et enam ei oleks olemas võimalust näha ega kuulda kordust.
Mina ise vahetasin, oma tunde tundmisest haavatud ja solvunud Minana, ühe oma tunde teise tunde vastu välja. Mina ei taha, et valguse käes nähtaks, mida Mina Tunnen Maailma vastu enese sees. See kõik on olnud ja on minu enese sees. Ma ei ole olnud üks ega vaba, kui varjan iseennast teiste pilkude eest. See, mis on peal, seda ei ole sees. See, mis on sees, seda ei tohi olla väljast näha. Iseenda vaikuses, kui väljas on olnud ja on mööda läinud – kripeldab ja kraabib – Tule ja tunne! Tule ja tunne oma tunne ära!
Kuid mina ei taha olla inetu ega halb. Vaatan iseennast väljastpoolt sisse ja tegelen enese varjamisega. Olen olemas ja tunnen valet, olen keelanud enesele tunde olemas olemise. Tahaksin olla, tahaksin väga suuta olla ilus, valge ja puhas, kuid mina tean, et mina ei ole. Mina ise tean, et minu sees on olemas see, mis määrib mind ära.
Minu tunne ei ole vale ega kole. See on olnud minu enese poolt valitud reaktsioon. Miks mina selle valisin? Millise info see minule annab? Tunne on olemas, sest minule endale on seda vaja läinud. Mina ise olen enese tunde poolt haavatuna olles valinud olla iseenda tunde poolt kaitstud. Millist õppetundi ei ole ma tahtnud läbida? Millist teadmist vastu võtta? Tunnen, kuidas keha on pinges ja valvel – valmis kaitsma – ma ei hinga – ma ei taha vastust näha. Pööran tähelepanu enese sisse ja hingamisele. Hingan, hingan sügavalt välja ja sisse. Jätkan hingamist, kui võtan teadmise vastu. Avanen ja voolan vabalt. Luban enesel olla.
Mina kaitsesin iseennast, sest olin valinud olla kui jonnakas laps, kes vaidles vastu - „Mina ei PEA, kui Mina veel ei saa st Mina ei taha! Mina tahan, sest Mina ei taha – muidu Mina Tunnen! Mina Tunnen enese sees - Appi!” Oli hetk, mil mina tundsin endas soovimatut tunnet ja seega mina ise valisin, et Mina Tunnen teist tunnet.
See oligi see, miks mina ei tahtnud, et nähtaks minu poolt varjatut. See oli minu enese poolt tehtud vahetus. Mina ise valisin enesekaitseks tunde, mis käis Maailma pihta – võimalus tunda ennast õige ja ohvrina. Selle jaoks pidigi Maailm olema sellisena, mis määraks selle minu ees süüdlaseks ja jsut selle tõttu saigi minul olla õigus tunda oma tunnet enesekaisteks.
Mina ei tahtnud vastuvõtta seda, mille sain, sest mina ei saanud enesele seda, mida tahtsin. Saamata jäänu oli olulisem ja seega oli saadavat igal juhul vähem ja see oli väärtusetu – põhjus, et valida endale vaatenurk, milles olla ohver ja kogeda ebaõiglust, mille Maailm pidi korda tegema.
Hingan – minul ei ole vaja iseennast kaitsta. Mina ei ole enam haavatud laps. Olen kasvanud ja iseennast vastuvõtnud. Mina olin, mina võin tunda ja mina ise anna loa oma tundel minna – ma ei vaja seda enam. Olen edasi kõndinud ja edasi kasvanud.
Marianne
25.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar