Väljas on suur suvi ja käes on punaseks küpsenud maasikate aeg. Ostes
endale kuhja, suure kuhja lõhnavaid marju, täidan ühe lapse aja
sees täitumata jäänud soovi – süüa tervetest maasikatest
lihtsalt oma kõht täis - püüan täita oma tühjaks jäänud klaasi.
Ajas tagasi vaadates mäletan, et kõikjal olid maasikad limiteeritud
ning ma ei saanud neid kunagi nii palju süüa, et minu sisse oleks
jäänud teadmine, et marjad ei lõppe otsa ja ma võin neid võtta
täpselt nii palju, kui minu sisse ära mahub ja enamgi veel. Jah, ma
sain küll maasikaid, kuid minu sees oli siiani uskumine, et neid
saab alati jaopärast, sest mul endal ei olnud neid ning need, kes
võimaldasid maasikate söömise, pidasid olulisemaks neid muul moel
realiseerida – säilitada maasikad järgnevate päevade jaoks. Suur
suvine maasikate aeg tähendas magusat toormoosi Kirde saia viilu
peal – ikka oli saia rohkem kui moosi, kuid sai oli tavalise
argipäeva tavaline roog, aga moos mälestus kättesaamatutest
maasikatest.
Jah, ma saan tagavarade kogumise mõttest aru ning ma püüan olnut
ja inimesi mõista – mõistangi nende teguviisi – see on täiesti
okey, kuid seal ajas, lapsena olles, oleksin ma ometi tahtnud
vähemalt ühe korra saada loa, süüa nii palju maasikaid, kui mina
ise valin ja tahan. Ühel suvel, 21 aastat tagasi, sain vist esimest
korda selle võimaluse, sest ootasin tütart ja mul oli õigus rauale
ning headele vitamiinidele – see oli vettpidav põhjus, miks astuda
välja uskumusest, et maasikad on toormoos külmkapi külmas
kättesaamatus kõhus. Sealt edasi sõin maasikaid rohkem, kuid
säilitamine ja hoidistamine olid endiselt tähtsamad, kui niisama
söömiseks jäetud kogus. Viimased aastad olen söönud maasikaid
kilode kaupa ja jätnud hoidmise kõrvale, kuid ometi ka sel aastal
elustus minus mälestus lapsest, kes ei saanud seda, mida ihkas.
Minul on võimalus ja ma täidan oma soovi, kuid sellest ei piisa,
sest lapse tass on endiselt täitmata.
Kui inimene tunneb ennast ohvrina, siis on kusagil keegi, kes on
süüdlane selles, et inimene ei saa seda, mida ta tahab. Inimesel
võis olla ja ta võis saada mida iganes, kuid ta ei lepi sellega, sest
ta usub, et tema on väärt enamat. Tema jaoks on temale vajalik
puudu ja seega on ta jäänud ilma. Inimesel on vaja teadmist, et
tema pole saanud, sest siis on ta kannatanu ja tal on endast nii
kahju – ta on ohver, kellele on tehtud liiga. Inimene ei vaata otsa
oma enese elule, kui parimale võimalikule, sest tema vaatab Maailma
poole ning nõuab enamat kui tal on - ta loodab, et teda päästetakse
tema enda elu seest ja käest ning talle antakse see, mida tema
tahab.
Inimene viriseb tüütult pinisedes, käiates ja korrates oma linti.
Ta hoiab virisemisega eneses ohvri energiat üleval, sest ta usub, et
kord saab ta oma kannatamise, kui tehtud töö eest, preemiat.
Virisemine on Maailmale tõestamine, kuidas inimene ei saa seda, mida
tema tahab. Vingumine käib teistele närvidele, kuid see jätkub,
sest nii maalib inimene oma halvast ja viletsast elust käega
katsutavalt elava pildi – tal on seda endale vaja, sest siis ta
näeb seda tegelikkusena.
Hoolimata vee olemas olemisest ja kogusest on viriseja klaasis vett
alati puudu, sest seda on vähem. Tervikust puudu olev osa tähistab
saamata jäänud kogust – inimene näeb seda, mida ei ole. Kuidas
saab täita klaasi, lisada sinna see, mida olemas ei ole – tühi
ruum tähendab tühjust - kestvat olematust. Tühjus on turvatunde
puudumine, milles kõneleb hirm, et inimene võib ka olemas olevast
ilma jääda, sest mida vähem on vett, seda rutem saabub aeg, mil
klaas saab tühjaks. Hirmus sees olles elab inimene kohas, kus kõik
on juba otsa saanud ning sellepärast elab ta pidevas puuduses -ükskõik, milline vee hulk tema klaasis ka olemas on, ei kustuta see kunagi lõplikult tema janu. Inimene vajab lisa, nähtvalt pidevat vee juurde kallamist, et
vältida joodava otsa lõppemist. Inimeses on hirm, et ta ei saa
vajadusel vett juurde, kuna tema ise ei suuda alati iseendale vee olemas
olemist tagada – elu tuleb temani läbi teiste inimeste, kellel on
vastutus ja kohustus inimese elu heaolu tagamise eest.
Inimene viriseb, et see, kellel on rohkem või parem, jagaks enda
oma, annaks talle lisaks, sest nii usub inimene saavat võimaluse
kindlustada oma turvalisus. Inimene ei taha kulutada oma aega selle
saamiseks, mille teine saab talle kohe ulatada. Kui teine tuleb ja võtab inimese klaasi täitmise enese ülesandeks ja midagi juhtub, siis tuleb tollel teisel tagada, et inimene saaks soovitu. Teise poolt astutavad sammud, et leida lahendus inimese klaasi täitmiseks, on lubadus anda ja oma lubadusi peab täitma ning seega on inimesel õigus nõuda, et teine hoolitseks tema heaolu eest ning teeks seda inimesele sobival moel ja kohe. Inimene ei taha tunnistada,
et tal on olemas, olemas olev vee hulk ega seda, et ta saaks ise
leida lahenduse vee hulga suurendamiseks, kui ta vaid tahaks. Inimene teab seda, kuid ta usub,
et tegelikult vajab ta enamat, kui see, mis tema ise endale anda
suudab. Inimene usub, et tema ise võib ebaõnnestuda ja jäädagi
ilma, sest tema sees on suur hirm - muutes ise oma olevikku rikkuda
ära oma tulevik.
Vinguva viiulina virisemine on katse sundida, ebameeldiva häälega
mõjutades, teist tegema seda, mida inimene ise ei taha teha, sest ta
kardab ära rikkuda oma tuleviku. Inimene jätkab teise tunnete
saagimist, sest tahab kätte saada selle, mida endale ihkab. Kuidas
saab inimene öelda iseendale, et tema ise ei andnud endale soovitut,
kui jättis end vajaminevast ilma. Inimesel on vajadus anda vastutus
oma klaasi täitmise eest kellegi teise õlgadele, sest siis ta ei
pea tegema seda, mida ta ei taha ega muretsema selle üle, kas ja
kuidas saab ta soovitu – tema saab täidetud klaasi ega pea
otsima teed kaevule ja lahendust, kuidas sellest vett välja vinnata – tema saab vabalt mängida ja teha seda, mida ta tegelikult teha tahab .
Siis saab inimene, lapsena olles, olla laps iseenda poolt antud
tähenduses ning juba hiljem, suureks kasvanuna, olla vaba iseenda
poolt valitud elu elama, olles vaba tüütutest kohustusest iseenda elus ning
kartmata värvideta argipäeva hallust ja kaose külmi tuuli – teha täiskasvanu rasket tööd – olla täis kasvanu.
Hoides ohvrina meeles kõik oma ilma jäämised täidab inimene
võimaluse korral, korvates olnut, oma tassi, kuid tass ei täitu,
sest tass ei ole olnud kunagi tühi – vett on seal tõesti nii
palju, kui seda on, kuid tühjust ei ole seal kunagi olnud, sest
inimese tass on alati ääreni tema enda elu täis. On olnud ja on täis
kõike seda, mis päriselt olemas oli ja on – kõike seda, millest
inimene mööda vaatas, varjas teiste ja enese pilkude eest, kui
keeras ennast ümber ja jättis olemas oleva enda selja taha peitu.
Mina ei saanud tervetest maasikatest kõhtu täis süüa, kuid ma
sain magusat toormoosi pehme Kirde saia peal – võtan endas vastu
selle, mida ma tegelikult sain – oma eluga täidetud klaasi –
proovin suhkrust maitset, tunnen hurmavat lõhna, naudin saia ja
moosi koos olemist minu keelel – see kõik oli reaalselt olemas, maitses, kestis ja täitis kõhtu ning meeli ... ja nii jätkus maasikaid ka minu
homsesse päeva.
Seni, kuni inimene hingab viimast korda sisse ja viimane eluõie
kroonleht langeb, on võimalik oma elu elamist nautides kogeda, sest
seni on inimesel olemas ja alles ELU-ga täidetud klaas.
PS mõistsin, miks ema ostis maasikaid täpselt nii palju, kui ta ostis. Tänasel päeval on keeruline sellele vastusele tulla - transport. Emal oli kaks kätt, kaks last, vajalik söögikraam ja rahvast pungil ühissõidukid palaval suve päeval ...
Marianne
28.06.2019.a
SEOTUD LOOD
Mis juhtub siis kui tunned end ohvrina
Uka uka mina prii - peitusemäng ohvri rolliga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar