Möödunud aegade minevik olevikus

Öeldakse, et ela hetkes, lase oma minevikust lahti ja astu edasi. Need on tähed, mis moodustades sõnu voolavad suust välja, kuid nii kergelt, kui sõnad lähevad  lendu, ei ole käituda alati lihtne, sest teostus on keeruline seni, kuni minevik käib kaasas ja on kestev reaalsus argipäevas.

Tulevik oli kättesaamatu ihalus ja olevik olemine kestvas ajas, sest minevikku, juba ära olnud aega, oli kuhjaga kaasas. Inimesi oli raske vastuvõtta, ma ei lubanud neid lähedale, sest võtsin kõike isiklikult ja kohustusena. Mina ise ei uskunud enese vabana olemisse, vaid tundsin suhete ahelaid, mis käisid kaasas ja rõhusid ning seega ma ei näinud enese teel vabadust.

Tundsin, et pidin endast rohkem andma, pidin oma elamise aega ära andma. Pidin kohal olema teiste jaoks ja pärast ning külalisetendusi oli liiga palju, sest mulle tundus, et nii ei jäänud oma elu elamiseks aega. Lõin enesele, enese sisse, oma Maailma, kus olin ainult mina, vabana kohustuste painest. Enese sees varjus olles ei pidanud ma oma eluga leppima, vaid võisin valida.

Minu sees oli tung kõik kohustused kiiresti ära teha, sest kärsitus torkis tagant, käskides lõpetada lõpetamatus, et pääseda järgmisesse hetke edasi. Kuid teisi ei saanud paigutada lavale minu suva järgi, mina ei kirjutanud repliike ega öelnud teksti ette. Mina ise ei näinud tulevikku, sest elasin minevikus ja nii ei saanud tulevik olevikuks laotuda.

Mõistes mängu ja nähes suhete seotust ning võttes enese sees vastu enese osa st, mina mõistsin – selles kohas, siin elus, käisid minuga kaasas sellised rollid ja rollilahendused ning oli minu enese valida, kas säilitada, jonnaka eeslina edasi seistes, kestev hetk või mängida pooleli jäänud etendused lõpuni.

Mina ise sain anda endale vabaduse, kuid eile ma veel ei tahtnud, sest kartsin uuesti valu tunda, nagu tookord, kui hirmu endasse võttes kaotasin armastuse. Seisin solvununa ajas paigal ning uus Aeg oli kui kate selle peal, mille muutumist tegelikult ootasin. Mina tahtsin vabadust, kuid ei tahtnud teisele vabadust anda, sest see oleks lõpetanud meie vahelise sideme, katkestanud ühenduse eilse ja tänase vahel ning siis oleks eilne jäänud, minu mõistes, muutumatuks. Mina tahtsin, et teine Hing võtaks teises ajas vastutuse oma teo eest, kuid mina ei mõistnud, et teine juba oli võtnud vastutuse, sest tema seisis siin, selles ajas, minu teel.

Mina ise ei lasknud minevikust lahti, sest soovisin tervendust. Minul oli endast kahju ning arvasin ja lootsin, et teine saab mind ära parandada. Kuid kõik see, mille mina enesega minevikust kaasa võtsin – tunded ja solvumise – toimus tegelikult minu enese Maailmas – seega sain ainult mina ise, iseennast tervendada.

Teine inimene võib valida ja teha nii nagu tema valib ja tahab, kuid minu enese jaoks on oluline see, mida ja kuidas mina valin teha ning olla. Sain lahti lasta minevikust, kui nägin ja mõistsin ega võidelnud enam vastu või keeranud kõrvale, sest olin enese sees oma elu ja koha vastuvõtnud. Vaatasin minevikule otsa - mõistsin teise hirmu suurust ja selle osa juhtunus ning sisse hingates, hingasin sügavalt välja ja lasin lahti.

Kui Hingede vahelised suhted ei ole enam kohustus, millega tuleb leppida, et õppida, kuidas aidata teist Hinge ning kui olevik ei ole enam takistavaks kohustuseks küsida minevikust luba, siis olen vaba, uut rada avastades, elama käesolevas hetkes vabana olles - vaatenurga vahetus muudab Maailma värve, muudab seda, mida näen ja kogen - Maailmas on olemas Hingede vahelised suhted, milles on enamat, kui lihtsalt mineviku kohustused – on ärkamine ja oam elu kogedes õppimine...

Marianne

07.06.2019.

Öeldakse, et ela hetkes, lase oma minevikust lahti ja astu edasi. Need on tähed, mis moodustades sõnu voolavad suust välja, kuid nii kergelt, kui sõnad lendu lähevad, ei ole käituda alati lihtne, sest teostus on keeruline seni, kuni minevik käib kaasas ja on kestev reaalsus argipäevas.

Tulevik oli kättesaamatu ihalus ja olevik olemine kestvas ajas, sest minevikku, juba ära olnud aega, oli kuhjaga kaasas. Inimesi oli raske vastuvõtta, ma ei lubanud neid lähedale, sest võtsin kõike isiklikult ja kohustusena. Mina ise ei uskunud enese vabana olemisse, vaid tundsin suhete ahelaid, mis käisid kaasas ja rõhusid ning seega ma ei näinud enese teel vabadust.

Tundsin, et pidin endast rohkem andma, pidin oma elamise aega ära andma. Pidin kohal olema teiste jaoks ja pärast ning külalisetendusi oli liiga palju, sest mulle tundus, et nii ei jäänud oma elu elamiseks aega. Lõin enesele, enese sisse, oma Maailma, kus olin ainult mina, vabana kohustuste painest. Enese sees varjus olles ei pidanud ma oma eluga leppima, vaid võisin valida.

Minu sees oli tung kõik kohustused kiiresti ära teha, sest kärsitus torkis tagant, käskides lõpetada lõpetamatus, et pääseda järgmisesse hetke edasi. Kuid teisi ei saanud paigutada lavale minu suva järgi, mina ei kirjutanud repliike ega öelnud teksti ette. Mina ise ei näinud tulevikku, sest elasin minevikus ja nii ei saanud tulevik olevikuks laotuda.

Mõistes mängu ja nähes suhete seotust ning võttes enese sees vastu enese osa st, et mõistsin – selles kohas, siin elus, olid minu osatäitjal sellised rollid ja rollilahendused ning oli minu enese valida, kas säilitada, jonnaka eeslina edasi seistes, kestev hetk või mängida pooleli jäänud etendused lõpuni.

Mina ise sain anda endale vabaduse, kuid eile ma veel ei tahtnud, sest kartsin uuesti valu tunda, nagu tookord, kui hirmu endasse võttes kaotasin armastuse. Seisin solvununa ajas paigal ning uus Aeg oli kui kate selle peal, mille muutumist tegelikult ootasin. Mina tahtsin vabadust, kuid ei tahtnud teisele vabadust anda, sest see oleks lõpetanud meie vahelise sideme, katkestanud ühenduse eilse ja tänase vahel ning siis oleks eilne jäänud, minu mõistes, muutumatuks. Mina tahtsin, et teine Hing võtaks teises ajas vastutuse oma teo eest, kuid mina ei mõistnud, et teine juba oli võtnud vastutuse, sest tema seisis siin, selles ajas, minu teel.

Mina ise ei lasknud minevikust lahti, sest soovisin tervendust. Minul oli endast kahju ning arvasin ja lootsin, et teine saab mind ära parandada. Kuid kõik selle, mille mina enesega minevikust kaasa võtsin – tunded ja solvumise – toimus tegelikult minu enese Maailmas – seega sain ainult mina ise, iseennast tervendada.

Sain lahti lasta minevikust, kui nägin ja mõistsin ega võidelnud enam vastu või keeranud kõrvale, sest olin eneses oma elu ja koha vastuvõtnud. Vaatasin minevikule otsa - mõistsin teise hirmu suurust ja selle osa juhtunus ning sisse hingates, hingasin sügavalt välja ja lasin lahti.

Kui Hingede vahelised suhted ei ole enam kohustus, millega tuleb leppida, et õppida, kuidas aidata teist Hinge ning kui olevik ei ole enam takistavaks kohustuseks küsida minevikust luba, siis olen vaba, uut rada avastades, elama käesolevas hetkes vabana olles - vaatenurga vahetus muudab Maailma värve, muudab seda, mida näen ja kogen - Maailmas on olemas Hingede vahelised suhted, milles on enamat, kui lihtsalt mineviku kohustused – on ärkamine ...

Marianne

07.06.2019.a

SEOTUD LOOD

Nähes oma Hinge Sa tead, et Sinul on tulevik
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/03/nahes-oma-hinge-sa-tead-et-sinul-on.html