Mina,
Inimesena, vajan mälestusi, et siduda end ühte Ajas olnud
iseendaga, ühendades juba ära olnut olevaga ning asetada enda sees
tallele see, milline ja kes olen mina Aja sees olnud. Minu mälestused
on minu enese poolt kirjutatud - Minu Aja Loo-ga Raamat. See on
subjektiivne mätas, millelt vaadates olen endasse salvestanud valikuliselt
selle, mis minu teel on minule oluline olnud, mida ma ei vaja enam
see kustub ja kaob aegade tuultes. Mina vajan mälestusi, et läbi
mäletamise öelda endale, et mina olen juba varem olemas olnud. Ma
elan hetkes, kus on see, mis on siin ja praegu, kuid minu sees
on nii palju kaasas kõike seda, kõigest sellest, mis on juba ära
olnud – see on selline mina, inimesena, keda enam ei ole, kuid
ometi on ta omal moel olemas, sest mina olen olemas.
Mälestus
on minu poolt kogetud tunde jäädvustus, mida usun või tean end
kunagi hiljem vajavat - ma tahan mälestust enese sees alles hoides
omada võimalust, et vajadusel saan oma tunnet korrata ja anda läbi
selle endale võimalus enese hoidmiseks, rahu loomiseks enese sees ja
tasakaalu taastamiseks Aja teel. Vahel sirvin oma raamatut, et
külastada möödunud aegu ja kontrollida seda, mis on minu mälu
sees veel alles. Teiste seas on seal mälestusi, mis meenutavad, et hoiatada ja
on mälestusi, mis ootavad oma aega, et selginedes ja settides hajuda
siis, kui olen ennast mõistnud ja iseennast iseendas vastuvõtnud.
Elavas
hetkes võin vaadata tagasi ja haarata oma mälestuste järele, võtta
arhiivist toimik ja sirvida endasse salvestunud pilte, milles olevad
sõnad, helid, puudutused, lõhnad ja hääled elustavad tundeid,
mille sisse saan astuda. Kui ma ei mäleta mälestusi, vaid minu sees
on hämarusse peitunud tunne, siis tuleb see Aja seest kaasa, vere
sees sosinal rääkides või keha kaudu Aja sisse avanedes, eelmiste
elude lugusid elustades - need mälestused ilmuvad piltidena
unenägudes või meditatsioonides. Minu sisse jäid ja jäävad,
Ajast jäänud, jäljed puudutustest, mis ei elustu piltidena, sest
on mälestused aegadest, kus ma ei hoidnud sidet iseendaga ja mind ei
olnud kohal ja kehas, sest ma ei suutnud enam tunda – habras
inimene oma kehas olla oli valus, sest inimese sees oli suur hirm
surma ees - teadmine, et järgmisel hetkel tuleb kogeda elatava elu
kaotust.
Läbi
mälestuste astusin juba ära olnud Aega ja tõin sealt kaasa
salvestunud tundeid, kuid kui ma ei kõndinud neist läbi, et olla
teadlikult käesolevas hetkes, vaid kaotasin sideme enda Ajaga, siis olin taas tundena möödunud ajas ning elasin ühel ajal, ühes ajas, kahe ajana.
Kolasin ajaloo kolikambrites ja mul oli halb olla, sest möödunu, rusuv elutu raskus, oli siin, täiesti tavalises argipäevas, minuga
kaasas. Avasin tolmunud toimiku, sest vajasin abi ja selgust, mida ja
miks ma tunnen – see oli Pandora laeka avamine enese sees – ma
kadusin, sest elustasin üha uuesti juba ära olnud aega, kasvatasin
tunnet aina suuremaks, et saaksin ometi aru, mis jäi tookord
tegemata ning miks ma seda tunnet siin ja praegu vajasin. Kuid tundes
olles jooksin tunde eest ära, sest ma kartsin seda, mis juhtub edasi
– millega lugu lõppeb – ma ei ärganud üles ega näinud, et
möödunud Aja lugu lõppes juba ammu, sest mina olen iseendana siin
tänases päevas.
Aastaid
nägin ma unenägusid, kus SS sõdurid lähenevad minu kodule, minu
sees kasvas hirm, sest teadsin, et kohe kohe on nad kohal ja astuvad
tuppa. Neid unenägusid nägin ma erinevates kodudes, mis ei olnud
möödunuga muul moel seotud, kui ainult mina ja minu kodu
mõiste. Täna sain aru, et see oli Aja Loo kordamine. Eelmine elu
lõppes Saksamaal, kus juudisoost SS ohvitser viidi kodust
hukkamisele. Mehe, sakslasest naine andis ise oma abikaasa üles.
Mehe ja naise Hinged kohtusid siin selles elus ning „mehel” tuli
Inimesena mõista oma „naist” ja läbi selle sai ta võimaluse
lahti lasta salvestatud mälestusest, mida ta siiamaani, meeldetuletusena, enese kehas tundena alles hoidis.
Minu
teele astus raamat, mis kõneleb sügavalt ja valusalt tolle tumeda,
pruuni värvi aja, mälestustest - sõnades elustuvate piltidena. Ma
tajusin, et sõnad ei kajanud enam minus vastu ega äratanud tunnet,
mis unenägude sees kaasas käis. Mõistsin, et näen ära olnud lugu
kõrvalt, mitte enam ohvri silmade läbi, vaid Inimesena, kes kuulab
ja näeb ka teist, nö veriste kätega süüdlast, Inimesena. Oma eelmiste elude seotusest rääkivat lugu lendu lastes kõndisin teel
edasi ja võtsin täie teadlikkusega vastu oma koha süsteemis.
Mõistsin oma ülesannet siin selles ajas ja siis, ma ei vajanud enam
ohvri rolli – ohver on see, kes ei võta enda osa eest, Aja Loos,
vastutust ja usub, et tema peab lõputult saama, sest tal ei ole
kohustust vastu anda ega maksta teise AJA eest. Võtsin enese sees
vastu teadmise, et see tasu, mis minul Ajale tuli maksta ja see tasu,
mis minule Aja poolt maksti, olid mõõdetud Ajas tasakaalu hoides. Mina ei olnud enam võlgu ja minule ei oldud enam võlgu - oluline oli, oma elust õppides, AJA mõistmine.
Varem
muutsid piltideta valged laigud mind ettevaatlikuks, sest häiris
teadmatus, miks ei ole salvestunud hetki. Uskusin, et see oli
kaotatud aeg, mille üle minul puudus kontroll, sest mind nagu ei
olnud olemas seal ja siis ning see aeg oli minu teest puudu. Enam see
ei sega, sest mul ei ole vaja nähtavat seotust möödunuga – ma
olen siin, tänases päevas ja see on elav reaalsus. Mälestused on
Minu Aja Loo-ga Raamat, mida saan soovi korral lugeda, kui küsides
küsimusi vaatan endasse ja leian enese seest vastused.
PS
Lahti laskmine, loobumine, vabaks andmine jne ei tähenda seda, et
olnu kaob, sest seni, kuni ma ei ole mõistnud seda, miks ma vajasin
seda, mis minus oli, seni ei toimu tegelikku vabanemist. Kui minu
sisse jääb alles vajadus, siis otsin ma uue lahenduse, kuidas oma
vajadust täita ja teen tõsist tööd, et oma lubadusest kinni
pidada ning kannan endas süütunnet, kui tean, et tegelikult pole
õnnestunud. See, mida ei ole enam vaja, see kaob iseenesest, sest
seda pole enam. Iseendale tuleb Aega anda - anda Aega oma elu elada.
Marianne
24.06.2019.a
SEOTUD LOOD
Eelmiste elude seotus tänase elu sidemetes
Mälestuse mõõde
Veepeeglis muudetud mälestus
Mälestuste võim ja mõju
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar