Armastan või ei armasta - Mina tahan oma elu proovida

Kui võimalustest saavad takistused teel ja inimene näeb, et edasi viivaks lahenduseks on samm tundmatule maale, siis tuleb Hirm ja sosistab inimesele kõrva – Ära astu, sest Sina ei saa seal seda, mida Sina tahad, vaid edasi astudes saad Sa selle, mida Sina ei taha! Inimese sees kasvab hirm, kui ta usub, et astutud sammule järgnev tulevik on hirmutav teadmatus ning tema turvaline Maailm võib seal raamide purunedes kokku kukkuda – see on teadmine, et ta pole veel oma tiibu lennuks avanud, vaid ootab enese valmimist, kuid hirmu sees elades ei vaata inimene endasse, sest ta ei taha oma hirmu olemas olemist tunnistada ja ta ei vaata ka Maailma, sest ta ei taha hirmu enda sees üles äratada – seega seisab ta paigal ja pigistab oma silmad, oma enese elu ees, tugevasti kinni.

Inimene usub, et kui ta vaikib ega avalda ennast, kui ta seisab ega liiguta ennast, siis ta ei reeda ennast, sest ta ei vali ega astu ning seega ei saa ega ole ta õige või vale ja tema elus ei muutu mitte midagi – kõik jääb muutumatuna paigale, siis kui tema ise suudab vaikivana paigal seista. Kuid Maailm tema ümber liigub ja vaheldub vahetades nägusid ja ilmeid ning see häirib inimese vaikivana olemist, ta tõmbub kössi, et muutuste tuul ei leiaks teda üles ega näeks temas takistust, mille peal oma oskusi näidata või jõudu proovida – inimene kardab, et ta võib murdudes edasi astuda.

Inimene ise valib oma teele takistuse, kui tema sees on hirm, et astudes jääb ta endale olulisest ilma – inimene kardab kaotada iseenda – ta valib takistuse, et küpseda täis. Inimene valib endale „õpilase” rolli ja ta tahab, et takistusest saaks talle „õpetaja”, kes ütleks ette, kuidas ja mismoodi tuleks teha ja olla ning millised on õiged inimese elu elamise reeglid. Hirm inimese sees kasvab üha suuremaks, inimene jääb oma hirmu varju peitu, sest ta tõmbab ennast kokku, et muutuda pisemaks. Inimene usub, et tema elu ongi ainult selles paigas ja tema osaks on kuuletudes leppida. Elureegliteks saavad raamid, mille ta iseenda jaoks ise endale võtab, sest ta teab, et just nende sees püsib ta paigal – need on tema enese hirmud, mis hoiavad teda ühes kohas paigal ja takistavad edasi astumist, sest need hirmud elavad tema sees ja tulevad kaasas, kui ta astuda proovib.

Kui inimene kõnnib täis kasvamise poole, siis temas suureneb vajadus proovida ise, kuidas tema oma elu elab ning leida iseendast sündivaid lahendusi teel kohatud väljakutsetele. Inimene tahab proovida, kuidas tema ise oma elu muuta saab, oskab ja suudab – ta on valmis edasi astuma . Hirm tuleb ka siin temaga kaasa – inimesel on vajadus teha vahe, enda nö uue Mina ja vana elu vahele. Ta soovib endast maha jätta selle osa, mis püsis muutumatu takistusena tema teel ning hoidis teda kinni ja paigal. Vana seisev turvalisus muutub ahistavaks takistuseks, kui inimeses on hirm, et oma vana elu kaasa võttes ei saa tema muutnud elu uueks jääda. Kui võimalustest saab takistus teel ja inimene on oma hirmude sees küpsenud, siis ta soovib oma elu raamide sees muuta, kuid ta mõistab, et tema olemine ei suuda sundida takistust e „õpetajat” muutuma ja seega jõuab talle ühel hetkel kohale, et temal endal tuleb edasi astuda. Tema hirmudest on saanud hüppelaud uude hetke.

Inimene teab, et tema elu muutub, kui ta astub edasi, sest seal kohtab ta uusi võimalusi, mis paigal seistes temani ei jõuaks – tema ise läheb neile vastu ja ütleb „Tere!” - ta võtab positiivse rahuga endas vastu teadmise, et seal ja siis paistab, mis tulemas ja kuidas on. Astudes edasi teab inimene, et ta saab uuesti astuda ja valida, sest tal on tiivad ja tema saab lennata, kui ta tõuseb taeva alla, et uute kauguste poole suunduda.

See on lapsest täiskasvanuks kasvamise teekond, kui Maailmal pole enam piire, kartlik ettevaatus ja pärssivad hoiatused jäävad seljataha, sest inimeses on olemas kõik see, mis tal siin Maailmas olla saab – see on tema ise. Inimene ise loob ja kujundab oma elu. Inimene läheb lendu, sest ta soovib maitsta elu, et proovida muutumistest ja enese vastuvõtmisest tulenevat oma elu elamise maiku. Inimene näeb oma teel ust, ta avab selle ja astub uude algavasse olevikku. Inimene ütleb endale – Mina tahan astuda, et kogedes vastu võtta kõik see, mis saab siis, kui ... - Mina tahan astuda, et proovida oma elu elamist!

Marianne

15.06.2019.a

SEOTUD LOOD

Ma olen suur, kes on alles väike
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/03/ma-olen-suur-kes-on-alles-vaike.html