Täiskasvanud inimene suhtes, kas täis kasvanuna või lapsena

Mida suuremaks ja vanemaks laps kasvab, seda enam soovib ta kogeda iseenda loodud Maailma, astuda ise mööda enese valitud teed – see on iseseisvumise ja täis kasvamise teekond. Sellesse uude Maailma kuuluvad vastutus ja kohustus iseenda ning iseendaga seotu ees ja eest. Inimene läheb tööle, valib kaaslase, loob pere ja elab oma elu nii nagu tema oskab. Kaaslase valik ei ole juhuslik, sest see on õppimise teekond, mille sisse mahub palju ja erinevat. Suhted on eriilmelised ja muutuvad vastavalt partnerite enese kasvamisele, ootustele, vajadustele jne. Ühe suhte sees on mitu tasandit ja igal inimesel mitu nägu.

Inimene läheb suurde Maailma õppima ja kogema seda, mida ta veel ei tea, oska ega enese seest üles ei leia. Kaks inimest, kui kaks täiskasvanut, kellest üks on Naine ja teine Mees, seotakse ühte ning neist saavad partnerid elus. Rollid on ette antud, kuid lahendused sünnivad inimeste seest ja üllatuseks võib saada see, et ühe rollinime taga on tegelikult tegu inimesega, kes vaatab kaaslast kui „laps” ja võtab teda kui oma „vanemat”. Märkamatult saab tervikust ühele partnerile tema vajadusi täitev suhe – suhtes töötab ja otsib lahendusi see külg inimeses, milles jäi lapsena vajaka, millele ei olnud väljundit.

Võiks öelda, et mis siis, ehk see ei muuda palju, kuid tegelikult muudab küll, sest partneri rollilahendus lapsena tähendab mõlema jaoks palju enamat ja vähemat, kui kahe võrdse täiskasvanu suhe. Elu kaaslased ei saa ühisel teel kokku ega mõista teineteist, sest kõndides erinevatel radadel, kõnelevad nad erinevaid keeli ja suunduvad iseenda soovist ning missioonist lähtuvate sihtpunktide poole. Mees või naine, kes on vanuse poolest küll täiskavanu, kuid ühe osaga endast endiselt lapsepõlve radadel käimas ei ole veel valmis ega võimeline siduma ennast tervikuna tervikusse. Partner on nende võimalus saada saamata jäänu, jätkata olemist peatatud hetkest, elamist kohas, kust pole edasi astutud, sest oodatakse tähelepanemist, vajatakse midagi, mis täidaks tühjust.

Partnereid seob kokku ühes valitud tee, kuhu antakse endast osana see, mis on valmis siduma, sest selle täitmist oodatakse vajaduse rahuldamiseks. „Laps” ootab, et talle antakse, sest tema näeb, oma elu peeglist vaadates, ennast lohutamatu lapsena, kellele on Aja sees liiga tehtud ning ta tahab seda, mida tal ei olnud või siis temalt ära võeti. Partner on talle emaks või isaks, kuid keeruline on olla abielus mehega, kes näeb naises Ema või naisega, kes näeb mehes Isa.

Täitmata vajaduse vaatenurgast vaadates suhtutakse partnerisse, kui oma vanemasse, kuid isa ja ema täidavad lapse elus teistsugust rolli, kui seda teeb mees või naine. „Laps” on partneriga koos, sest vajades teist hoiab ta nende sidet, kuid iseseisvuda soovides lõhub ta suhet. „Laps” tahab sidet, et saada vajaminev, kuid ta ei taha suhet, sest ta vajab vabadust. Inimene justkui magab ega pole üles ärganud ega märganud, et ta on küll lapsepõlvest väljakasvades füüsiliselt edasi astunud, kuid vaimselt näeb ta, enda suhtes vastaspoolega, endiselt seda teemat, mida ta ei ole lapsena endas ära lahendanud. Tema enese lapseaja rahuldamata vajadustest lähtuvad hirmud ja soovid on suuremad, kui tema täiskavanuna elamise terviklikkuse tarve. Inimene ei võta vastu sõna Meie, sest tema käib oma Mina radadel ja näeb Maailma läbi enese lohutamata ja lahendamata jäänud valust sündinud pisarate.

Need osad, millega inimene ennast sidemes ei seo, kasvatavad suhtes rahulolematust ja sealt kasvav mõistmatus lõhub suhet. Partnerid ei saa aru, kuidas teine ei saa temast aru – naine ei saa aru, miks mees ei näe teda Naisena või mees ei saa aru, miks naine ei näe teda Mehena. Ei saa tunda end mehe või naisena, kui tuntakse ja väljendatakse ennast lapsena ega saa näha vanema asemel partnerit selles, keda vaadatakse lapse silmadega. Alateadlikult on teine inimene aseainena valitud täitma eneses haigutavat tühjust – see on mürk vee asemel, mis uimastab, kuid ei kustuta janu. Kuidas saab suhe rahuldust pakkuvalt toimida, kui mõlemad magavad avasilmi ega näe mustrit. Selles suhtes on tõusud ja mõõnad, pettumus ja lootus, unustada püüdmine ja enesepettus – suhe töötab omal moel, kuid abielu sildi all mängitakse hoopis teist lugu – vanema ja lapse lõpetamata jäänud mängu.

„Laps” ei ole ennast veel kõiges vastu võtnud, ta ei ole vaadanud ennast ausalt, sest tema täiskasvanu elu on seal, selles ajas, kus ta on üksi ilma „vanemata.” „Laps” tahab oma „vanema” käest saada seda, mille jaoks ta usub endal õigus olevat ning seal kõrval tahab ta iseenda poolt loodud Maailmas oma isiklikku elu mängida – seal, kuhu vanematel asja ei ole. „Laps” tahab esimesena saada kätte selle, mis temal saamata on jäänud ja alles seejärel võib ta vaadata seda, missugusena ja kuidas mujal lood käivad ning milline on vastasugupool, kes ei ole enam ema või isa aseaine.

Suhtesse toob tülid kaasa vaatenurkade erinevus, sest see, mis naise ja mehe vahel oleks jagamine ja ühine vastutuse võtmine, on „lapse” seisukohalt tüütu kohustus, mida temal enesel vaja ei oleks, sest temas on tung eralduda ja kasvada lahku, mitte kanda ühist koormat, sest „lapsena” suhtele vaadates ei ole see tema enese loodud Maailm, kuna tema on selle sisse asetatud ja ühes kaasa võetud. „Laps” ootab, et tuleb keegi teine, kes lahendab ära, võtab vastutuse ja muudab tema enese elu paremaks, sest see keegi teine teab, suunab, ütleb ette ja teeb ära - vastutab ise terviku eest, milles tema kaasas käib. „Lapse” täis kasvamine ongi iseseisvudes suhte lõhkumine ja lahti laskmine, et seista ja ise õppida, kuidas tema tiivad kannavad.

Partnerite vahel toimib see osa, milles ei saadud seda, mida lapsena vajati – seda osa hoitakse, sest see toidab vajadust. Vastu võetakse see osa, mida varem ei olnud, muu on üleliigne ja sekeldusi loov lisand. Saadav osa ei aita täis kasvada seni, kuni seda võetakse kui enese õigusena ja tasuna suhtes püsimise eest. „Laps” ei näe enese osa täiskasvanute suhtes ega mõista omapoolse panuse tähtsust. „Laps” võtab suhtest selle, mida ta vajab – ta ei näe seost oma panuse ja enese parema tuleviku nimel, sest enesest mitte lähtuv tegemine on teiste jaoks ja pärast sundusena kaasaskäiv kohustus – see tuleb tema olemise ja aja arvelt.

„Lapse” mõistes võib teine ilma või välja jääda, kuid tema peab saama oma ning soovi korral võib enese osa endale hoida. „Laps” ei jaga partneriga seda osa, kus ta on vanemast juba iseseisvunud, sest see on tema enese elu iseenda jaoks. „Vanemat” ei võeta, kui enese poolt valitud kaaslast kogu eluks, sest ta on juba olemas olev suhe, mille sees mängitakse lapse ja vanema rolle üha uuesti läbi, et täis kasvada. „Laps” usub, et tema järel tuleb ikka keegi teine, kes lahendab, lõpetab ja korraldab – see on keegi teine, kes vastutab.

Täiskasvanu teab, et tema ise on esimene ja viimane, tema otsib lahendused ja võimalused, kuidas need ellu viia. Tema teab, et teiste jaoks ja pärast tegemine on ühise osa hoidmine, sest ta näeb seost ja teab, et sellest sõltub tema enese heaolu. Tema mõistab sideme seotust ja toimimist, mitte lihtsalt andmise ja võtmisena vaid ühise jagamisena.

Marianne

14.06.2019.a