Hirm on külm ja kõle, see on paanika hetkel, kui õhk hakkab otsa
saama. Hirm on jäine hingus, mis verd tarretades jätab alles ainult ühe
tee, selle, mida mööda peab astuma, et ellu jääda. Külvates
hirmuseemneid tahetakse teiselt inimeselt võtta vabadus vabalt
valida – alles jääb ellujäämisinstinkt.
Inimene kardab hirmu, sest talle tundub, et hirm on suur ja võimas,
lainena rulluv ja enda alla mattev loodusjõud. Inimene on loonud oma
hirmust pooljumal, kellest ta usub, et soovi korral neelab too
inimese alla, kui liigutada ennast valesti või anda väljahingates
märku sellest, et ollakse elus. Kuid tegelikult on hirm vaid üks
tunne, valik valikute hulgast, mida inimene vajab oma teel käies. Hirmud
on inimese sees olles üksteisega nii läbi põimunud, et pole aru
saada, kas enne oli hirm või kartus, milline oli esimene hirm ja
kust algab viimane hirm. Inimene on oma hirmud enda sisse ära peitnud
nii, et kui ta vajab hirmu jõudu edasi astumiseks, siis elustuvad
vanad salvestused ja sisselülitudes toovad kaasa hirmude mere. Sel
hetkel ei mäleta inimene enam, et ta vajas hirmust saadavat jõudu
hüppamiseks, sest ta tegeleb ellujäämise nimel hirmude eest
põgenemisega, uskudes, et ta tunneb hirmu selle ees, millisena ja
kuidas jõuab temani Maailma vastus, tema poolt valitud sammule ja
arvab, et sellest vastusest sõltub kogu tema edasine elu.
Erinevate hirmude sees ja all on hirm olla „Mina Ise” - olla ise
oma olemuse väljendusena – inimene tahab astuda, et edasi minna ja
ennast realiseerides anda endale võimalus, olles parim „Mina”,
luua parim elu iseendale. Kuid sageli seab inimene astudes esikohale
selle, millise mulje ta endast jätab. Milline on õigem tee, kas
astuda iseendana või sellisena nagu usutakse, et eesmärgi –
parema tuleviku - nimel peab olema. Tulevik, mis sõltub teistest ei
ole see sama, mis sünnib inimese vabadest valikutest, vaid sellest,
kui hästi ta suudab ennast, hirmuga hirmutades, hirmu sees elades
kontrollida.
Inimeses on hirm kogeda iseenda poolt loodud olevikku. Tema sees on
hirm, et tema parim pole olnud piisav, et tema jaoks parim olevik
saaks realiseeruda. Inimene ei usalda iseennast, sest ta tunneb hirmu
oma ettearvamatuse pärast. Inimene tahab Maailmale näidata ennast
ilusa ja heana, et saada preemia olemise eest – see ei ole vabadus
olla „Mina Ise” - vaid tõsine töö, et luua endast töötav
kuvand. Inimese sees on hirm kogeda pettumust, sest kui Maailma
vastus ei ole selline, mida ta ootas, siis tuleb tal uuesti astuda ja
seega vajab ta taas hirmu jõudu, et hüpata, kuid inimene vajub,
peatades astumise, hirmude merre, selle asemel, et kasutada oma hirmu
hüppelauaks tulevikku – see on mustri kudumine seni, kuni inimene
ei kuula ega näe iseennast.
Hirmuga iseenda hirmutamine
Mina ei armastanud inimest sel hetkel, kui tundsin tema ees hirmu,
sest hirm sundis mind põgenema, vastu astuma või jalge ette heites
kuuletuma. Hirmu käes ma ei avanenud ega olnud rahus, vaid
reageerisin enese valitud moel, valides selleks viisi, millest
arvasin, et see aitab minul edasi püsida. Hirmu tundes ei olnud ma
vaba, sest olin põgenik, kel polnud kodumaad, kuna enese ees hirmu
tundes kaotasin armastuse enese sees. Hirmuga silmitsi seistes
haarasin päästja järele, otsisin seda, mis osutuks päästvaks
käeks ja tõmbaks mind, minu enese loodud kujutluste soost välja.
Hirm aitas kasvatada usku, millegi või kellegi vastu, muutes tolle
suuremaks kui elu, sest mulle tundus, et kellegi teise käes on võti,
mis avab ukse ilusamasse paika, kui see, kus asusin.
Valisin hirmu kohas, kus tundsin, et mina pole hoitud, sest ma ei
uskunud, et minule jagatakse armastust iseendana olemise eest.
Kartsin, et tähelepanu, mis mulle Maailma astudes osutatakse, ei
võta mind vastu, vaid tõrjub tagasi – uskusin, et minu elu
pealtvaatajad eiravad või teevad mind maha ega kuula minu olemist.
Hirm lõi minu sisse värina, ebameeldiva olemise, mis aitas astumise
asemel hüpata, et teha ära see, mille tegemist vältisin.
Olles kohas, kus teadsin, et minu poolt tehtavast sammust sõltub
minu enese tuleviku kvaliteet, vajasin hirmu, et hüpata. Hirmu
eesmärk oli tõsta minus adrenaliini taset ja lennutada mind
seejärel eesmärgi poole, kuid Inimesena kõndides jäin hirmu sisse
kinni hetkel, kui võtsin endasse hirmu selleks, et takistada ennast
tegemast seda, mida tegelikult tahtsin teha. Sellest, et iga minu
samm enese tuleviku poole toob kaasa Maailma vastused, teadsin, et
mina ei suuda oma saabuvat tulevikku kontrollida, kuid ma sain ja
seega püüdsin iseennast kontrollida ja nii ma külvasin ise enda
sisse hirmuseemneid. Enda sees hirmu tallel hoides ei kasutanud ma hirmu jõudu hüppamiseks vaid mina ise hirmutasin ennast hirmuga
peatuma. Hirm takistas mind ka endale tõtt rääkimast ja
sellepärast ei leidnud ma enese seest üles seda, mida ma tegelikult
teha tahtsin – ma ei teadnudki, et mina ise olen hirmu taga peidus
ja minus on hoopis soov astuda edasi, selle asemel, et hirmu käes
hirmu tunda Ma ei saanud aru, milline on hirmu osa minu valikutes, ma
ei mõistnud seda, miks ma vajasin hirmu – hirm lihtsalt oli
konstantne suurus minu sees ja elus.
Mina ise ei lasknud oma hirmudest lahti, sest arvasin need olevat
minu enese muutumatud osad, kuid täna mõistsin, et hirm on üks
minu poolt valitud tunne, mille jõudu ma vahel vajan. Sain aru, et
astudes Maailmale mulje jätmiseks, loon enese parema homse asemel
Maailma jaoks paremat tulevikku. See on loomulik, et mina ei saanud
ennast usaldada, kui lõin oma tulevikku Maailmale mulje
avaldamiseks, sest siis sai olevikuks selline „minu elu”, mis oli
Maailma soove täita püüdes loodud. Kuidas ma sain ennast usaldada,
kui astudes ei lähtunud enda huve silmas pidades. Mina ise hoidsin
ennast hirmuga paigal, sest siis ei saanud ma, vabalt valitud
valikust lähtuvalt, uut sammu enese tuleviku loomiseks teha. Hirmu endasse võttes kaotasin armastuse, sest hirm on armastus ELU kõverpeeglis.
Marianne
11.06.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar