Oma elu elamine on elamusõpe elava materjalina

Inimene kogeb muserdavat paigalseisu, kui ta hoiab kinni lapse rollist ja võtab oma teel kohatud õpetajaid enda pihta ja pinda käivate lapsevanematena, kelle sooviks on teda muuta, painutada või murda oma suva ning tahte järgi. Lapsevanemad on kui lõhkumist vajavad haiget tegevad seinad, kes seisavad takistustena tema teel. Inimene saab haiget, sest tema ise viskub vastu seina, kui tahab takistust muutuma sundida. Lapse rollis olles hoiab inimene end kaitses ja seisab temani jõudvale vastu, sest võtab saabuvat kogemust isiklikult - oma ärganud tunnete sees magades, kogeb inimene Maailma vastuhakku - inimene usub, et tema teab Ise ja on oma Elu tark ning seega ei vaja ta õpetajaid vaid vanemaid. Vanem on see, kes hoolitseb ja teeb piisava jonnimise korral ise ära – õpetaja on see, kes seisab inimese kõrval, kuid sammud jätab inimese valida ja enese astuda.

Mõistes õpetajate olemust ja võttes vastu õpilase rolli astub inimene tunnete seest välja ja vaatab oma lugu kõrvalt. Ta näeb mutsreid ja seoseid ning enese ja õpetajate osa oma teel ning saab aru, et õppimine on tema enese tee – see on iseenda elu elamine ja oma valitud teel kõndimine – inimese tee ei ole kellegi teise jaoks ega pärast, sest kõik see, mida inimene teeb ja on, see kõik on temale endale ja tema sees temaga ühes. See on inimese enese poolt endale antud ja vastuvõetud kingitus iseendale - Inimese Elu tee on, kui elamusõpe iseenda elu elades iseennast elava materjalina kasutades.

Marianne

18.06.2019.a