teisipäev, 25. juuni 2019

Kus ja kes ma olen





Taevast alla astunud pilved
sinises vees ujuvad,
kalad neist lõunasöögiks
endale tükke ampsavad,
ja paadid kui metsikud hobused
neist otse läbi traavivad -
pind laineis lõheneb.

Peegelduv pilt muutub ja vaheldub,
pinnal leviv virvendus
silmade ees nähtut moonutab.
Nii nagu ülal sinises taevas,
nii ka all sinises vees,
nii nagu vetepeegli südames
nii ka väljas peopesa sees.

Olen pilvena taevaste tuulte käes,
olen pildina veepeeglisse kätketud,
kuid ma ei tunne ennast ära,
sest see, mis on pinnal
katteks laotuna ees,
varjab mind enese pilkude eest.

See on vaatenurga küsimus -
kas vaatan seest välja
ja näen sädelevaid värve
või vaatan väljast sisse
ja usun, et mina olen
muutuv peegeldus.

Olen siniste vete vangis,
olen sügaval vee sees
või siis avaras laotuses -
kus ja kes ma siis olen,
kas pilv taeva avaruses
või peidus peegelduse sees.

Ehk ma olengi
üks peegeldus vees,
kes ei jäta varje
ja lihtsalt kaob
kui kustub valgus -
kehatu ja pidetu
veepinna virvendus.

Ehk ma olengi
valge vahune pilv,
tuulte ja aurustuva vee
vaheline kokkumäng -
muutuv pidevas vahelduses -
tulen, olen ja lähen.



Kus ja kes ma olen -
veepind puruneb kildudeks,
veepiiskade kaskaadist
sünnib sillaks vikerkaar,
eilse ja tänase,
oleviku ja tuleviku vahele.



Pilv hajub päeva kasvades,
taevalaotus on sile ja selge,
alles jääb vesi,
millest kõik kord algas -
pilv sündis ja peegeldus vees,
pilv hajus ja veepind silenes.


Marianne

25.06.2019.a



Kommentaare ei ole: