Kus ja kes ma olen

Taevast alla astunud pilved

sinises vees ujuvad,

kalad neist lõunasöögiks

endale tükke ampsavad,

ja paadid kui metsikud hobused

neist otse läbi traavivad -

pind laineis lõheneb.

Peegelduv pilt muutub ja vaheldub,

pinnal leviv virvendus

silmade ees nähtut moonutab.

Nii nagu ülal sinises taevas,

nii ka all sinises vees,

nii nagu vetepeegli südames

nii ka väljas peopesa sees.

Olen pilvena taevaste tuulte käes,

olen pildina veepeeglisse kätketud,

kuid ma ei tunne ennast ära,

sest see, mis on pinnal

katteks laotuna ees,

varjab mind enese pilkude eest.

See on vaatenurga küsimus -

kas vaatan seest välja

ja näen sädelevaid värve

või vaatan väljast sisse

ja usun, et mina olen

muutuv peegeldus.

Olen siniste vete vangis,

olen sügaval vee sees

või siis avaras laotuses -

kus ja kes ma siis olen,

kas pilv taeva avaruses

või peidus peegelduse sees.

Ehk ma olengi

üks peegeldus vees,

kes ei jäta varje

ja lihtsalt kaob

kui kustub valgus -

kehatu ja pidetu

veepinna virvendus.

Ehk ma olengi

valge vahune pilv,

tuulte ja aurustuva vee

vaheline kokkumäng -

muutuv pidevas vahelduses -

tulen, olen ja lähen.

Kus ja kes ma olen -

veepind puruneb kildudeks,

veepiiskade kaskaadist

sünnib sillaks vikerkaar,

eilse ja tänase,

oleviku ja tuleviku vahele.

Pilv hajub päeva kasvades,

taevalaotus on sile ja selge,

alles jääb vesi,

millest kõik kord algas -

pilv sündis ja peegeldus vees,

pilv hajus ja veepind silenes.

Marianne

25.06.2019.a