Peale
seda, kui ma sain aru, kui sügavale ohvriks olemine minus ulatus ja
kui lihtsalt ma sellesse rolli libisesin või teda harjumuspäraselt
enda kanda võtsin, mängin ma nüüd temaga peitust - see on minu
jaoks huvitav ja ahhaa-elamust pakkuv tegevus. Põnev on otsida ja
seejärel avastada, kui lihtsates ja pealtnäha tavalistes
olukordades ohvri roll ennast peidab. Näiteks kõik need hilisemad
jutud: „Näe minuga tehti nii... Mulle anti see... Mõtle, mis ma
küll üle elama pidin jne”- justkui oleksin olnud asi, kellel
endal polnud tahet ega võimalust reageerida.
Minu
jaoks on lõbus ja vabastav tegevus otsida endas ohvriks olemise
mustrit. Selle leidnuna on võimalus teadlikult reageerida, sest
tegelikult on nii kerge tabada koht, kus minu enda käitumine ja
suhtumine määrab ära, kas ma olen iseenda eest hea seisnud või
ohvrina esinenud. Kui minu jaoks ei ole okey, siis saan mina ise anda
sellest märku, küsides ja pakkudes lahendusi, mis muudaksid
olukorda ja toimiksid.
Nt:
Kohvikutes teed joomas käies häiris mind, et teepaki või sõela
jaoks ei antud eraldi taldrikut. Märja ja tilkuva teepaki tassi
äärde sobitamine mulle ei meeldinud. See rikkus tee joomise
naudingut ja mitmel korral arvustasin ma endamisi kohvikute taset ja
klientidest hoolimist. Kas teenindaja oskas minu soovi aimata – ei,
sest ma ei andnud sellest teada. Nüüd küsin ma lisataldrikut, see
on alati toodud ja mina tunnen ennast hästi. Ohvrina jäin endasse
ketrama ja tundma, mis kõik oli valesti, mida teised oleksid võinud
või pidanud tegema, et mina ennast hästi oleksin tundnud.
Peamine
ohvriks olemise muster, mis ma enda seest avastasin, oli teiste jaoks
ja teiste pärast asjade, mida mina ise arvasin ja tundsin mitte
tahtvat ja vajavat, tegemine. Need tegevused olid minu jaoks rasked
ja vastumeelsed. Ma olin teiste peale vihane, sest nemad olid süüdi,
et mina pidin seda ja teist tegema. Ma olin kade, et neil oli olemas
vabadus minna ja mitte teha seda, mida mina pidin tegema. Ma olin nii
vihane, et mind ei aidatud kunagi piisavalt, sest minu koorem jäi ju
alles. Teised oleksid pidanud veel rohkem endast andma, sest kõik
see, mida mina tegin, tegin ma ju nende jaoks ja nende pärast - kuhu
jäi tänulikkus ja kiitus.
Oi
kui palju ma tagantjärgi nüüd mõistan ja aru saan, miks kunagi
juhtus nii nagu juhtus. Praegu sellele ajale tagasi mõeldes tunnen
kergendust, et ma enam nii ei tee ega tunne, minus on kurbust ja
natuke süütunnet selle pärast, milline ma küll kunagi olin ja
kuidas ma küll käituda ning mõelda võisin, minus on naeru, sest
see on tegelikult nii lahe, kuidas ma soovisin, et teised vastutaksid
asjade eest, mille mina ise olin vabatahtlikult endale võtnud ja ma
mõtlesin seda veel täie tõsidusega - müstiline.
Veel
üks näide: „Laenasin tolmuimeja ja kasutasin seda tõhusalt ca 2
tundi järjest. Masin kuumenes üle ja midagi kärssas läbi, et
omanik seda üldse veel kasutada saaks, pidi ta masina remonti viima.
Mina ei võtnud vastutust, sest mina ei olnud süüdi, mina olin
ohver, kes ei saanud vajalikul määral infot masina käsitlemise
kohta.” - Ikka keegi teine tegi, ütles või oli nii, et minuga
juhtus, mis mina oleksin siis muuta või teisti teha saanud!
Kui
mina olen kohal ja olen osaline, siis olen ma vastutav olevikus
toimuva ja tuleviku kujundamise eest, minu tegevus ja otsused on
minu enda elu kujundamine. Minu
reaalsus on see, mis hetkel olemas on. See on kui külm ilm õues.
Mina ise valin, kuidas ma reageerin, kas panen soojad riided selga
või mitte, tulemus on minu enda vastutusel, sest külm on ikka külm.
Mina saan valida suhtumise ja selle, kas kohanen ja ootan kevadet või
sõidan soojale maale.
Marianne
14.12.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar