neljapäev, 14. detsember 2017

Uka uka mina prii - peitusemäng ohvri rolliga




Peale seda, kui ma sain aru, kui sügavale ohvriks olemine minus ulatus ja kui lihtsalt ma sellesse rolli libisesin või teda harjumuspäraselt enda kanda võtsin, mängin ma nüüd temaga peitust - see on minu jaoks huvitav ja ahhaa-elamust pakkuv tegevus. Põnev on otsida ja seejärel avastada, kui lihtsates ja pealtnäha tavalistes olukordades ohvri roll ennast peidab. Näiteks kõik need hilisemad jutud: „Näe minuga tehti nii... Mulle anti see... Mõtle, mis ma küll üle elama pidin jne”- justkui oleksin olnud asi, kellel endal polnud tahet ega võimalust reageerida.

Minu jaoks on lõbus ja vabastav tegevus otsida endas ohvriks olemise mustrit. Selle leidnuna on võimalus teadlikult reageerida, sest tegelikult on nii kerge tabada koht, kus minu enda käitumine ja suhtumine määrab ära, kas ma olen iseenda eest hea seisnud või ohvrina esinenud. Kui minu jaoks ei ole okey, siis saan mina ise anda sellest märku, küsides ja pakkudes lahendusi, mis muudaksid olukorda ja toimiksid.

Nt: Kohvikutes teed joomas käies häiris mind, et teepaki või sõela jaoks ei antud eraldi taldrikut. Märja ja tilkuva teepaki tassi äärde sobitamine mulle ei meeldinud. See rikkus tee joomise naudingut ja mitmel korral arvustasin ma endamisi kohvikute taset ja klientidest hoolimist. Kas teenindaja oskas minu soovi aimata – ei, sest ma ei andnud sellest teada. Nüüd küsin ma lisataldrikut, see on alati toodud ja mina tunnen ennast hästi. Ohvrina jäin endasse ketrama ja tundma, mis kõik oli valesti, mida teised oleksid võinud või pidanud tegema, et mina ennast hästi oleksin tundnud.

Peamine ohvriks olemise muster, mis ma enda seest avastasin, oli teiste jaoks ja teiste pärast asjade, mida mina ise arvasin ja tundsin mitte tahtvat ja vajavat, tegemine. Need tegevused olid minu jaoks rasked ja vastumeelsed. Ma olin teiste peale vihane, sest nemad olid süüdi, et mina pidin seda ja teist tegema. Ma olin kade, et neil oli olemas vabadus minna ja mitte teha seda, mida mina pidin tegema. Ma olin nii vihane, et mind ei aidatud kunagi piisavalt, sest minu koorem jäi ju alles. Teised oleksid pidanud veel rohkem endast andma, sest kõik see, mida mina tegin, tegin ma ju nende jaoks ja nende pärast - kuhu jäi tänulikkus ja kiitus.

Oi kui palju ma tagantjärgi nüüd mõistan ja aru saan, miks kunagi juhtus nii nagu juhtus. Praegu sellele ajale tagasi mõeldes tunnen kergendust, et ma enam nii ei tee ega tunne, minus on kurbust ja natuke süütunnet selle pärast, milline ma küll kunagi olin ja kuidas ma küll käituda ning mõelda võisin, minus on naeru, sest see on tegelikult nii lahe, kuidas ma soovisin, et teised vastutaksid asjade eest, mille mina ise olin vabatahtlikult endale võtnud ja ma mõtlesin seda veel täie tõsidusega - müstiline.

Veel üks näide: „Laenasin tolmuimeja ja kasutasin seda tõhusalt ca 2 tundi järjest. Masin kuumenes üle ja midagi kärssas läbi, et omanik seda üldse veel kasutada saaks, pidi ta masina remonti viima. Mina ei võtnud vastutust, sest mina ei olnud süüdi, mina olin ohver, kes ei saanud vajalikul määral infot masina käsitlemise kohta.” - Ikka keegi teine tegi, ütles või oli nii, et minuga juhtus, mis mina oleksin siis muuta või teisti teha saanud!

Kui mina olen kohal ja olen osaline, siis olen ma vastutav olevikus toimuva ja tuleviku kujundamise eest, minu tegevus ja otsused on minu enda elu kujundamine. Minu reaalsus on see, mis hetkel olemas on. See on kui külm ilm õues. Mina ise valin, kuidas ma reageerin, kas panen soojad riided selga või mitte, tulemus on minu enda vastutusel, sest külm on ikka külm. Mina saan valida suhtumise ja selle, kas kohanen ja ootan kevadet või sõidan soojale maale.


Marianne

14.12.2017.a

Kommentaare ei ole: