Mis juhtub siis kui tunned end Ohvrina

Mina olin aastaid iseenda mõtete, tunnete ja tegude ohver, sest mina tundsin ennast ohvrina, kuna mulle tundus, et ma jäin ilma sellest, mille oleksin pidanud saama ja ma pidin tegema, olema ja tundma ennast nii nagu teised inimesed panid mind tundma, tegema ja olema. Tundsin, et minu elu juhtus minu tahtest hoolimata.

„Mis Sinul viga rääkida/ elada/ teha, Sinul on ju see ja see, sellised ja sellised võimalused. Sina saad seda ja seda, sest Sa oled selline ja selline. Vaata, millised võimalused ja valikud Sul on!„

Milline huvitav vaatepunkt oma elule. Millisele omapärasele järeldusele ma ise kunagi ammu jõudsin. Millises tundes, meeleolus ja suhtumises, nii iseendasse, kui ka kogu Maailma, ma küll elasin.

Ohvrina tundsin, et mind peteti, ma jäin ilma ja mul oli iseendast nii kahju. Justkui oleks kusagil olnud pood, millest ma ei osanud valida nii, et see oleks viinud sinna, kuhu mõne teise tee viis. Ma võrdlesin ja mulle ei meeldinud see, mis minu käes oli. Minult oleks nagu midagi ära võetud. Ma tundsin viha nende vastu, kes said minu asemel. Keegi tegi kusagil nii, et mina jõudsin sellise tulemuseni.

Kuidas mina pidin teadma, mis mind tegelikult ees ootas? Võib olla oskasin seda teist teed endale tahta alles siis, kui nägin kõrvalt, kuhu teine oli jõudnud ja mida saanud? Miks mina pidin leppima sellega, mis minul oli?

Aastaid rääkisin, kuidas mind pandi siia ja sinna ning see, mida mina soovisin ei lugenud. Teised tegid oma valikuid mingitel neile arusaadavatel põhjustel ja selle tulemusena oli mina seal, kus olin. Täiskasvanuna oli mul endast nii kahju ja ma lõin endast kuvandi, kuidas ja mida kõike olin ma pidanud kannatama ja üle elama. See oli kui loosung, mis elas minu sees oma elu. Ma ei istunud sellega kiriku juures ega teinud seal haledat nägu, vaid kõndisin ringi ja nõudsin minu valude eest tasumist või kaastunnet, kõigelt ja kõigilt, kes mind kuulasid. Justkui oleksin Suure Isamaasõja veteran olnud, kes rind medaleid täis, nõudis austust ja eeliseid.

Jah, mul oli halb olla. Jah, mind kiusati ja narriti. Jah, ma ei saanud ära minna. Jah, mul ei olnud kellegi peale loota. Ma olin küll ise olemas, kuid elasin justkui väljaspool iseennast. Minu jalad ei olnud maas, ma kõndisin tundest tundesse. Kui mulle olekski antud seletusi, kas siis või hiljem, arvan, et ma ei oleks neid kuulanud ega mõistnud, sest need ei oleks minu kuvandiga sobinud. Teadsin, et minule oli liiga tehtud ja see pidi ju kellegi süü olema ning mina see küll olla ei saanud, sest mina olin ju ohver.

Tegelikult ei ole ohver olla üldse kerge, sest tunded, mis sees valitsevad on masendavad ja lõhkuvad. See oli nagu rüü, mis muutus olemuse osaks ja andis igale elu osale oma värvingu. Milline mälu ja meelespidamine pidi mul küll olema, sest teadsin täpselt, millest ilma olin jäänud, kelle sõna ja tegu mulle olid liiga teinud. Mina olin hea, lausa pühaku aupaistega, sest mind kaunistas kannatuste kroon.

Ausalt, mul on siiralt hea meel, et küsides küsimusi, kaardistan ma ennast kui tundmatut ja veel avastamata maad. Nii leian nimed oma käitumisele, mõistan, kuidas kord alguse saanu on jõudnud sellise tulemuseni. Ma tunnen kergendust, sest iseennast kui puzzlet kokku pannes, saan ma endast ometi aru. Varem arvasin, et vastused on välise käes, sest uskusin, et seal on jõud, mis paneb mind nii käituma, olema ja sellist elu elama. Nüüd ma tunnen, et ei tahagi seda, mis teistel on, sest tean, et nemad on oma teed käies ise sinna jõudnud ning nad on pidanud ja peavad ise oma teemadega vastamisi seisma. Ma tunnen end vabana, sest need ei ole minu teemad, minul on enda omad ja ma oskan vaadata asjade taha, mitte jääda uskuma pealtnäha säravat pinda. On hetki ja juhtumisi, mis tulevad välisest, mida mina muuta ei saa, kuid ma saan valida suhtumise. Ma ei ole ohver, kui tunnistan enda osalust, võtan vastutuse, et minu sammude osalus viis sellise tulemuseni.

Mina olen ja minu elu on, minu enda mõtete, tegude ja valikute tulemus. Mina ise tean, mida mulle on vaja, et minul oleks hea olla. Mina ise oskan pakkuda ja otsida lahendusi, mis tulevad minu seest ja on minuga kooskõlas ning ma julgen neid tunnistada ausalt iseendale ja teistele, sest ma seisan iseenda eest. Ma olen iseenda sees teinud iseendaga rahu ning ma võtan ennast ja oma elu vastu sellisena nagu see on.

Armastusega, Marianne

29.11.2017.a