Miks me unustame
hambavalu või sünnitusvalu või äralöödud põlvevalu? Miks me laseme neist lahti
ja anname vabaks, kuigi armid ja mälestused jäävad? Miks meil on raske unustada
inimeste tegude ja sõnade valu? Tegusid ja sõnu, mis tegelikult muutsid Maailma
ja meid uuele Rajale suunasid.
Me hoiame kinni valu
mälestusest. Me hoiame kinni hirmust, mis meid sellel hetkel haaras. Hirm
muutuste ees - teadmatus, seiskumine – kuhu edasi, lõpplikkus – kuidas edasi.
Põlv ja hammas on osad meist, kuid siin sai pihta tervik. Meie Mina oli valus
ja hirmus.
Kui vaid suudaks mõelda,
selle näo ja nimega inimese, anonüümseks suletud ukseks või seinaks või kiviks,
mis meie teed takistas. Tõkkeks, millest mööduda, toimunu seljataha jätta ja lihtsalt
uus suund valida.
Võib olla olidki juba juured
ja sammal meid takistamas ja paigal hoidmas. Tegu ja sõnad olid vaid tõukeks,
et meid taas liikvele aidata. Lahenduseks, mis andis uue niidiotsa või kivikese
raja ladumiseks. Meile ulatati Pilet Vabadusse.
Marianne
01.03.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar