Neljapäeva hommikune
Häbi mõtestamine muutis mind. Muutis nii, et sisemised seinad nihkusid, senised
piirid ja mõõtmed korraga enam ei kehtinud. Ma olin Mina, kuid ei olnud ka. Ma olin
uus, kuid ei olnud ka. Valu oli vabanenud, vana oli muutunud ja vabanenud ruum ootas
täitmist. Ma soovisin olla iseendas, et kohaneda ja tunnetada. Ma vajasin seda,
kuid vahel on oma aja leidmine raskemast raskem. Kui oled ema ja abikaasa, siis
on ka teistel oma õigustatud ootused minule ja minu ajale.
Reede oli meie perel
Tartu päev. Toetamaks üht last konkursil sõitsime kõik kaasa. Kulgesime linnas,
veetsime oodates aega ja olime Tartu ajas. Mulle tundus, et olen omas mõnusas
mullis, mida ümbritsev aegajalt nihutada soovis. Kõik justkui sujus. Aega oli
ja nii istusin juuksuri tooli. Juuksuri käte puudutuses kogesin, kui pinges ja
krampis ma olen. Tunnetasin korraga kui suur jõud kulus enda kontrollimisele,
et välist püsti hoides, sisemist hoida ja kaitsta. Ma olin iseennast ära petnud
ja peitnud.
Laupäeva hommikul
võimeldes sõnastasin soovi ja ütlesin selle välja „Ma vajan kehalise kontrolli
lõdvestamiseks massaaži“. Lõuna ajal, keset poemelu helises telefon ja mulle
öeldi, et „Õhtul on minu jaoks aega. Kui ma vaid soovin!“
Õhtul massaažis ei
leidnud mu mõtted kuidagi kohta. Tundus, et peab olema koht, kuhu nad kuuluvad,
aga ma ei leidnud seda. Kõik tundus võõras ja mitte minu. Ekslesin otsides ja
aegajalt vaikuses olles. Millalgi ilmus teadmine, et olen oma keha täitnud
Jonni ja Valuga. Lasin sellel olla. Siis korraga ühteaegu kirjutasin ja läbisin
meditatsiooni „Kolme targa kingitused“. Oi, kui raske oli näha rullidele
kirjapandut. Väepaigad olid olemas, kuid tegevused ja omadused oleks kui
nähtamatu tindiga kirjutatud olnud. Olin ja kogesin ning proovisin uuesti ja
uuesti. Üks tegevus ja kaks omadust ilmusid lõpuks nähtavale. Seejärel oleks
nagu sõnad otsa saanud ja mitte üks mulle teadaolevast ei muutunud paberil
nähtavaks.
Peale massaaži tänaval
kõndides otsisin endast Jonni. Jonnivad lapsed, aga mis mõttes mina jonnin? Kuidas
on ta minuga seotud? Kui leidsin sõnapaari Vaidlemine, leidsin endast ka jonni.
Ja, ta oli minus olemas ja oi, kuidas veel oli. Ma tunnistasin ta enda omaks ja
kirjutasin enda loosse „Lapsed jonnivad, täiskasvanud vaidlevad“.
Pühapäeva jäi kogemus
moksa teraapiast. Astudes ruumi ja vaadates silmadesse, kuulsin ma „Sa oled
tasakaalust väljas“. Korraga ei hoidnud ma enam kontrolli, sest sisemine oli
nähtav. Tundsin vaid meeletut väsimust ja kurbust. Võtsin abi vastu. Abi
inimeselt, kes näeb ja tunneb, kes tajub ja mõistab, kes aitab koos kõndides
lahendusi luua. Seejärel taastumine ja laskmine asjadel ja iseendal olla.
Lihtsalt olla.
Neli päeva kestnud
rännak. Tunnen, kuidas minus on uued seosed ja sidemed sündinud. Veel ei tea
ega näe kõike. Mul tuleb õppida uusi ühendusi kasutama, vabaks saanud kohti
täita ja iseenda Mina avastada ja kasvatada.
Mul oli HIRM. Hirm
lahti lasta. Hirm, anda vabaks hetke, mil tundub, et kõik on olemas. Hirm, et
see kõik ei kordu. Kui hoian, siis ta ehk ei kao. Kontrollin ennast, hetki ja maailma.
Ja, siis just kontrolli
käest libisemise hetkel kui laps lõbusalt lompide sügavust mõõtes veest tilgub,
leian naaber tänava aaretepoest just ühed ja ainsad sobilikud püksid. Kui
buffee valikus on kõikide lihade sekka sattunud praetud kala, üksainus
pannitäis, just minule praetud. Kui ühele uksele koputades pead raputatakse,
siis Usu ja Usalda, et teist ust avades tullakse naeratades vastu ja öeldakse,
et ma oled oodatud ja minu juuksed saavad hoitud. Kui tunnen, et vajan abi,
heliseb telefon ja mulle on aeg loodud.
Usk ja Usaldus, et ust ja
iseenast avades, kontrolli vabastades ja maailma lahti lastes ei kao oluline
vaid leiab ikka uuesti ja uuesti tee minuni. Sündides uuesti, uuena ja uudsena.
Marianne
15.03.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar