kolmapäev, 15. märts 2017

Isikliku Mõõtme Järel Lainetus.



Neljapäeva hommikune Häbi mõtestamine muutis mind. Muutis nii, et sisemised seinad nihkusid, senised piirid ja mõõtmed korraga enam ei kehtinud. Ma olin Mina, kuid ei olnud ka. Ma olin uus, kuid ei olnud ka. Valu oli vabanenud, vana oli muutunud ja vabanenud ruum ootas täitmist. Ma soovisin olla iseendas, et kohaneda ja tunnetada. Ma vajasin seda, kuid vahel on oma aja leidmine raskemast raskem. Kui oled ema ja abikaasa, siis on ka teistel oma õigustatud ootused minule ja minu ajale.

Reede oli meie perel Tartu päev. Toetamaks üht last konkursil sõitsime kõik kaasa. Kulgesime linnas, veetsime oodates aega ja olime Tartu ajas. Mulle tundus, et olen omas mõnusas mullis, mida ümbritsev aegajalt nihutada soovis. Kõik justkui sujus. Aega oli ja nii istusin juuksuri tooli. Juuksuri käte puudutuses kogesin, kui pinges ja krampis ma olen. Tunnetasin korraga kui suur jõud kulus enda kontrollimisele, et välist püsti hoides, sisemist hoida ja kaitsta. Ma olin iseennast ära petnud ja peitnud.

Laupäeva hommikul võimeldes sõnastasin soovi ja ütlesin selle välja „Ma vajan kehalise kontrolli lõdvestamiseks massaaži“. Lõuna ajal, keset poemelu helises telefon ja mulle öeldi, et „Õhtul on minu jaoks aega. Kui ma vaid soovin!“

Õhtul massaažis ei leidnud mu mõtted kuidagi kohta. Tundus, et peab olema koht, kuhu nad kuuluvad, aga ma ei leidnud seda. Kõik tundus võõras ja mitte minu. Ekslesin otsides ja aegajalt vaikuses olles. Millalgi ilmus teadmine, et olen oma keha täitnud Jonni ja Valuga. Lasin sellel olla. Siis korraga ühteaegu kirjutasin ja läbisin meditatsiooni „Kolme targa kingitused“. Oi, kui raske oli näha rullidele kirjapandut. Väepaigad olid olemas, kuid tegevused ja omadused oleks kui nähtamatu tindiga kirjutatud olnud. Olin ja kogesin ning proovisin uuesti ja uuesti. Üks tegevus ja kaks omadust ilmusid lõpuks nähtavale. Seejärel oleks nagu sõnad otsa saanud ja mitte üks mulle teadaolevast ei muutunud paberil nähtavaks.

Peale massaaži tänaval kõndides otsisin endast Jonni. Jonnivad lapsed, aga mis mõttes mina jonnin? Kuidas on ta minuga seotud? Kui leidsin sõnapaari Vaidlemine, leidsin endast ka jonni. Ja, ta oli minus olemas ja oi, kuidas veel oli. Ma tunnistasin ta enda omaks ja kirjutasin enda loosse „Lapsed jonnivad, täiskasvanud vaidlevad“.

Pühapäeva jäi kogemus moksa teraapiast. Astudes ruumi ja vaadates silmadesse, kuulsin ma „Sa oled tasakaalust väljas“. Korraga ei hoidnud ma enam kontrolli, sest sisemine oli nähtav. Tundsin vaid meeletut väsimust ja kurbust. Võtsin abi vastu. Abi inimeselt, kes näeb ja tunneb, kes tajub ja mõistab, kes aitab koos kõndides lahendusi luua. Seejärel taastumine ja laskmine asjadel ja iseendal olla. Lihtsalt olla.

Neli päeva kestnud rännak. Tunnen, kuidas minus on uued seosed ja sidemed sündinud. Veel ei tea ega näe kõike. Mul tuleb õppida uusi ühendusi kasutama, vabaks saanud kohti täita ja iseenda Mina avastada ja kasvatada.

Mul oli HIRM. Hirm lahti lasta. Hirm, anda vabaks hetke, mil tundub, et kõik on olemas. Hirm, et see kõik ei kordu. Kui hoian, siis ta ehk ei kao. Kontrollin ennast, hetki ja maailma.

Ja, siis just kontrolli käest libisemise hetkel kui laps lõbusalt lompide sügavust mõõtes veest tilgub, leian naaber tänava aaretepoest just ühed ja ainsad sobilikud püksid. Kui buffee valikus on kõikide lihade sekka sattunud praetud kala, üksainus pannitäis, just minule praetud. Kui ühele uksele koputades pead raputatakse, siis Usu ja Usalda, et teist ust avades tullakse naeratades vastu ja öeldakse, et ma oled oodatud ja minu juuksed saavad hoitud. Kui tunnen, et vajan abi, heliseb telefon ja mulle on aeg loodud.

Usk ja Usaldus, et ust ja iseenast avades, kontrolli vabastades ja maailma lahti lastes ei kao oluline vaid leiab ikka uuesti ja uuesti tee minuni. Sündides uuesti, uuena ja uudsena.

Marianne

15.03.2017.a

Kommentaare ei ole: