Miks, me vahel oma elukeed sõrmitsedes, tunnetame vaid helmeste konarlikkust ja tuhmust? Tõmbame pingest krampis sõrmedega keti katkemiseni pingule, justkui soovides temast vabaneda. Hing ihkab uusi kivikesi valida, uhiuue täiusliku kee lükkida....Ja just sellel, viimase niidi rebenemise hetkel, hoiame tast kinni, et kee ei katkeks.
Meie elukee koosneb erinevatest helmestest. Üksikult vaadeldes, ongi nende seas, nii säravaid kui tuhme, siledaid kui kühmulisi, soojendavaid kui jäiseid. Ühtki kivi ei saa eemaldada. Nii, nagu me ei saa eemaldada oma elust ühtki sekundit, päeva ega aastat. Meie elukee on tervik.
Elustuvad ja meie elu
moodustavad kõik helmed ühes kees olles. Koos saavad nad tähenduse. Ühe sära
toetab teise tuhmust, ühe soojus soojendab teise jäisust, ühe siledus silub
teise konarlikkust. Terves kees voolavad tunded, energia ja armastus elu vastu.
Marianne
03.03.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar