Kui,
ma iseendasse vaadates, näen vaid teisi. Kui, ma iseennast kuulates,
kuulen vaid teisi. Kui, soovi soovides, tean vaid teiste unistusi ja
tahtmisi. Kuidas, siis kuulda, näha ja olla Mina Ise?
Kui,
võtan teised kanda, siis jääb endale vähem ruumi. Ja, nii
tunnengi, et teine inimene tegi haiget või mõjutas mind. Tegelikult
ta puudutas vaid kohta, mille ma olin talle iseendast andnud.
Kui,
lämmatan iseennast lahti laskmata tunnete ja mälestustega, siis ma
ei kuulegi end ja arvan, et Valu ja Hirm olengi ma ise.
Kui,
lasen mustritel käivituda, siis ei juhi ega kontrolli ma iseennast.
Ma teen ja olen enne kui ma jõuan mõeldagi.
Kui,
mu pilk märkab vaid teiste fantastilisi kogemusi, võimalusi ja
põnevat elu, siis ei näe ma iseenda olemust ja teerada. Ja nii
tundub mulle, et ma ei oska, ei saa või ei suuda kunagi samasugune
olla.
Kus
ja Kes olen, siis Mina Ise?
Siis
tulebki teisi mitte kuulata, näha ega tunnetada, seni kuni minu Oma
Mina on kasvanud ja täitnud mind ennast, et teised ei mahugi enam
sisse. Otsides iseennast. Lahustades valu ja hirme, muutes mustreid
ja mõtteid. Leides, Oma Mina, võtta ta omaks, tunnustades ja
Armastades teda.
Ja,
siis ehk ühel õhtul jalutades, tammede all, olen ma iseenda
olemises. Ma ei kuule enam teisi oma mõtetes. Ma ei näe teisi oma
silmades. Ma ei tunne teisi iseendas. Ma olen olemas, rahus ja
lihtsas kohalolus – Oma Minas.
Ja,
siis ehk ühel õhtul seistes tähistaeva all tunnen ja tean, et on
Mina ja Maailm. On Armastus, suur ja otsatu. Armastus iseendas. Minu
Mina ja Maailm ühes. Minu Mina on kasvanud ja täitnud mind otsast
otsani.
Marianne
25.03.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar