Kord kippus kuningas kuule. Ehitati siis torn, kuid kuust jäi puudu üksainus kastike. Kuninga käsul võeti selleks kõige alumine – vundamendi kast. Ehk tundis see kastike tol hetkel suurt rõõmu saamaks alumisest ülemiseks, jõudmaks põhjast tippu, kõigile särades paistma. Kuid Torn varises kokku.
Just selles kohas, just selles iseenda Maailmas, just sellisena nagu Sa oled, oled Sa vundamendikastike. Iseenda maailmas ei jää meist allapoole kedagi ja alt üles vaadates, kogu maailma raskust kandes, on kerge unustada iseenda ainulaadsust. Me soovime kinnitust iseenda erakordsusele imetlusena välisest maailmast. Me märkame teiste eripära. Jah, me näeme meie või teiste maailmade ülemisi kastikesi, mis säravad päikese käes. Justkui jättes meid seal all varju. Need meie maailma ülemised kastikesed on omakorda nende endi Maailma vundamendid, kellele tunduvad jälle endi ülemised kastikesed harukordsed ja imelised.
Me vahetame majadel katuseid, aknaid, teeme pisiremonte. Vundamenti ei vahetata, soovi korral saab sellele uue maja ehitada. Kümneid, sadu aastaid hiljem, kui majad on rusudeks vajunud või laiali veetud, leitakse vanad maailmad just vundamendi kivide järgi üles.
Sa oled kõige esimene
ja ühtlasi kõige viimane kivi. Sinu taga ei ole enam kedagi ja Sinule toetub
kogu Sinu maailm ja see teebki Sind kordumatuks. Seega meist igaüks on oma
erilises tavalisuses eriline iseenda Maailma vundament. Usu ja Sa tunned seda.
Marianne
08.03.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar