Kui meil on elus
sihtpunkt, mille poole püüdleme, kas kohale jõudnuna või alles teel olles
mõtleme teekonnale kui sellisele. Kas mäletame ja meenutame rada või tõttame
uut sinilindu püüdma. Kas rajal kõndides leiame mahti vaadata kõrvale, üles ja maha,
uurida kõrvalteid ja proovida neil kõndida. Kuis me teame, et valitud rada on
õige ja parim kui me ei ole teistel astunud. Ehk ei olegi, siis valitud rada
oma, kui ei usalda olla ja tunda. Kui liigume otse ja rühkides mäetipult
mäetipule.
Kas sinilindu käes hoides,
tunneme siirast ja säravat rõõmu või väsinult ohkame, et ei ole see vallutatud mägi
nii kõrge ja uhke ühti kui meile eemalt tundus. Seejärel silmapiiril uut
sihtmärki nähes tõmbame joonlauaga uue joone ja seda jälgides taas samm sammu
järel end kui silmaklappidega hobune edasi veame.
Kui väsime eesmärkide
poole pürgimast ehk, siis istuks maha ja oleks olemas oma elus. Kohal ja
kuulamas. Mõeldes, millise tundega maitseme hetki ja kohti. Millise naudinguga
oleme olemas osalisena oma elus. Kas on, siis julgust eesmärgist lahti lasta ja
iseennast vabaks anda. Ehk astuks, siis kõrvale ja vaataks teistele teedele
ning prooviks julgelt uusi maitseid ja lennutavaid tuuli.
Marianne
20.03.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar