esmaspäev, 20. märts 2017

SINILINDU PÜÜDMAS



Kui meil on elus sihtpunkt, mille poole püüdleme, kas kohale jõudnuna või alles teel olles mõtleme teekonnale kui sellisele. Kas mäletame ja meenutame rada või tõttame uut sinilindu püüdma. Kas rajal kõndides leiame mahti vaadata kõrvale, üles ja maha, uurida kõrvalteid ja proovida neil kõndida. Kuis me teame, et valitud rada on õige ja parim kui me ei ole teistel astunud. Ehk ei olegi, siis valitud rada oma, kui ei usalda olla ja tunda. Kui liigume otse ja rühkides mäetipult mäetipule.

Kas sinilindu käes hoides, tunneme siirast ja säravat rõõmu või väsinult ohkame, et ei ole see vallutatud mägi nii kõrge ja uhke ühti kui meile eemalt tundus. Seejärel silmapiiril uut sihtmärki nähes tõmbame joonlauaga uue joone ja seda jälgides taas samm sammu järel end kui silmaklappidega hobune edasi veame.

Kui väsime eesmärkide poole pürgimast ehk, siis istuks maha ja oleks olemas oma elus. Kohal ja kuulamas. Mõeldes, millise tundega maitseme hetki ja kohti. Millise naudinguga oleme olemas osalisena oma elus. Kas on, siis julgust eesmärgist lahti lasta ja iseennast vabaks anda. Ehk astuks, siis kõrvale ja vaataks teistele teedele ning prooviks julgelt uusi maitseid ja lennutavaid tuuli.


Marianne

20.03.2017.a

Kommentaare ei ole: