Kasutades, maailmas leiduvaid sõnu, kirjutan ma nad lugudeks. Panen kirja lood, mis on kasvanud minu seest välja. Lood, mis puudutavad mind ennast. Lood, mis tulevad küsimusi küsides ja vastuseid otsides. Lood, mis puudutavad inimesi, kes minu käest oma küsimusi on küsinud. Luues ja kirjutades, olen ma kõik sõnad ja mõtted ise läbi tunnetanud ja tundnud.
Esimesena ilmub mõtteisse sõna või sõnapaar, pealkirja või peamise mõttena, sellele järgneb sisu, mille ma paberile ülestähendan ja hiljem arvutis tervikuks vormistan. Seejärel annan loo vabaks, lasen ta lendu. Andes koha uuele kasvamisele, uuele loole.
Loos „Potike keeda“ kirjutasin, kuidas kaant avades ja endast andes, sisu kasvab. Täiesti tõsi. Kirjutama asudes ei mõelnud kui palju ja kui kaua ma kirjutan. Lihtsalt alustasin. Hekel võrsub pea igapäev lugu või paar. Aegajalt tunnen ikka veel hirmu, et ehk ma homme enam ei oska luua – ikka ja jälle saan vastuse „Usalda iseennast, lase asjadel voolata ja kõik kujuneb“. Nii ma siis olen, kuulan ja kirjutan.
Selle looga soovin jagad tänast hommikut. Kuidas lood mind ennast väga sügavalt puudutavad. Kuidas kõik on omavahel seotud.
Hommikul last bussile viies, tunnetasin liiklussituatsioonis Viha. Juurdlesin selle tekkemehhanismi üle. Otsisin tunnetades, vastuseid küsimusetele Miks? ja Kuidas? viha käivitub. Vastus tuli. Seejärel ilmus sõna, Hirm. Vastus tuli. Seejärel ilmus sõna, Armastus. Vastuse vormistamine võttis aega, sest otsisin endas hetke, milles sain kindel olla, et tundsin seal tõelist armastust. Mitte rõõmu, õnne, rahulolu või muud tõstvat tunnet, seisundit. Lasin lool olla, sest ta tundus valmis olevat. Korraga ilmus sõna Häbi. Otsisin endast, tunnetasin. Pingutasin, aga ta libises käest. Samal ajal kadus telefonis kontakt youtube´ga. Tavaliselt valin sealt olemisele sobivat muusikat, mille saatel kulgeda. Vajasin tausta ja seega valisin salvestatud lugude seast Havai mantra Hooponopono. See andis tõuke, leidsin Häbi hetke endas ja vastus vormus, kirjutasin ta paberile. Läks paar hetke kui mind rabas äratundmine.
Lapsena kurjustas ema minuga ühe teo eest ja vaatas mind, seda tehes, selliste silmadega, mis tekitasid minus sügava šoki. Ma tundsin häbi. Ma astusin enda seest välja. Ja ei astunud sinna tagasi 38 aastat. Kõik need aastad elasin, iseennast väliste mõõdupuudega hinnates ja välismaailma, eelkõige oma ema, silmade läbi vaadates.
Loole eelneb veel üks kogemus. Eelmise aasta novembris käisin ma kursusel „Tunne ennast ja teisi“. Seal jõudsin oma rännakul hetke, mida ma teadlikult ei mäletanud. Ma olin selles hetkes ja ma karjusin väga kõvasti välja oma valu“ Ükski ema ei tohi oma last kunagi sellise pilguga vaadata“. Ma tundsin seda valu, mida see vaade minus oli tekitanud. Juhendajate saatel hingehaavu ravides, sain aru, et ma ei ole oma kehas, vaid olen sellest väljas. Ma olin ikka veel väike, aga minu keha oli nii suur, et sellesse sisenemiseks pidin ma redelit kasutama.
Täna hommikune loo kirjutamine aitas avada ukse. Lasta vabaks tunded. See puudutas nii sügavalt, et Minu Maailm sai uue mõõtme. Vabanemine muutis keha asendit. Piltlikult öeldes ma panin maha koti ja sain ennast uuesti sirgu ajada. Seda muutust on tunda füüsiliselt. Mõned hetked, kuid tunne on kui pikalt rännakult tulles. Vaimselt väsinud ja läbi raputatud.
Selline jagamine täna.
Marianne
09.03.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar