Inimesed, keda on kusagil kohatud ja kellega on koos oldud, jäävad/ saavad mälestuseks enese kogemusest. Kõigiga seotud kogemus ei ole magus ja hea – on inimesi, kes maitsevad hapult või kibedalt – on inimesi, kelle ees suletakse silmad ja ennast - on neid, kellest jäänud mälestused toovad kaasa enese häbi.
Hoolimata enese olevast saab inimene, enese möödunusse tagasi vaadates, tõdeda, et - alati ei olnud ma parim mälestus – ei iseenda ega ka teise oma. Need on lood, mis on peatunud ja neid ei saa enam muuta – enese teod ja olemised ning valikud jäävad tollesse aega – sealt ei lähe enese teekond edasi – sealses ei ole neid, kes mäletaksid paremini ja toredamana – seal on keegi või mõned, kes ei tahtnud ühist teekonda alustada või jätkata, kes ei tahtnud esimesi või järgmisi ühiseid mälestusi luua – neile sobis, et mälestus jääb püsima sellisena.
See on teadmine, et mina ise ei ole enam sama, kuid selles kohas ja nende inimestega ei ole võimalik teistsugusena olemisi ja valimisi neile näidata – teiste teod ja pilgud ei aita ise ennast teistsugusena näha ja kogeda. Sealsesse jäänud näevad ja teavad möödunusse jäänuna – nad räägivad enese kogemusest nii nagu see leiaks aset olevikus – nende sõnad ja mälestused ühendavad mineviku ja oleviku – nende lugudes kestab möödunu edasi.
Kohtudes või ühes kohas viibides valivad nad enese kaugused ja pilgud ja sõnad ja teod möödunud aja infole tuginedes, kuigi sellel ei ole olevaga väga midagi pistmist – nad ei proovi uusi maitseid ega katseta tuuli – nad on paika pandud kaugusel ja nad kohtuvad enese mälestusega. Kui nad ka näevad muutusi ja kogevad teisiti, siis nad ei kasuta seda infot möödunule toetuva muutmiseks – selle asemel otsivad nad üles selle, mis näitab mineviku kordumist ja mida saab kasutada mälestuse elustamiseks – seda on neile vaja, sest nende möödunus on punkt, millest edasi ei minda.
Enese häbi – Mina olen selline – kui on olemas need, kes möödunut mäletavad ja endiselt sellele infole tuginevad, siis tundub, et enese teekonda nagu ei olekski olemas – olevasse välja toonu ja sellel teekonnal kogetu, läbitu ja tehtu ei tähenda midagi – ikka olen Mina olen sellisena olemas ja ikka veel ma mäletan ennast Mina olen sellisena, sest mind mäletatakse sellisena nii nagu see oleks üks ja ainus mina.
Möödunu – Mina olen selline - on teatud kindlatele tegudele, olemistele ja valikutele suunatud tähelepanu – see on tegelikust tervikust välja tõstetu ja esile pandu – see kaotab ära selle, mis ja kuidas oli veel – see kaotab ära kellegi teise teod ja valikud, mis olid olemas enne ja said astutud samal ajal – see on olemine, mida keegi teine kasutas mingisuguse otsuse tegemiseks – senikaua, kuni seda otsust ja sellega seonduvat on, sellele teisele, vaja samasugusena, püsib, möödunut ja olevikku ühendavatesse, mälestustesse salvestatud info muutumatuna.
Häbi tuleneb enese ja ühise mälu sisse salvestatud faili piiratusest – see on fragment tegelikkuses aset leidnust. Sellisel moel mälestusele otsa vaadates, tundub sellisest enesest mööda minemine ja sellise enese ära kaotamine võimatuna - justkui oleks tegemist kiiruskaamera sähvatuse saatel võetud piltidega, millega tõestatakse rikkumist – fakt, fakt, fakt – pilt on ümber lükkamatu ja tõene väide, mis tähendab, et selle salvestuse teinu eeldas sellist tulemust.
On olemas taimi, millel inimese silm puhkab ja olemine lõõgastub. On olemas taimi, millesse puudub eriline suhtumine – kui on, siis on. On olemas taimi, mis ei jäta ükskõikseks – need teevad ettevaatlikuks ja inimesed valivad pooli, sest konkreetse taimega seondub midagi enamat, kui lihtsalt ladina keelne nimetus ja roheline värv.
Nõgesesse saab, suures plaanis, suhtuda ükskõikselt, pooldavalt, kuid ka vihkamisega – see oleneb nõgese, kui eraldi oleva suuruse, kogeja/ vaataja suhtumisest. Inimeste Maailmas saavad asjad väärtuse siis, kui neid tahetakse omada/ kogeda - siis, kui on olemas veel keegi, kes ka endale tahab – siis, kui nende eest ollakse nõus maksma - siis, kui see asi/ suurus muudab enesega seonduvat paremaks - siis, kui see tagab parema ja õigema tähelepanu. Nõgest väga ei taheta ja nõgese eest väga paljud maksma nõus ei ole – nõges on tüütu ja kõrvetav umbrohi.
Kui nõges kasvab selle inimese õue peal, kes temast ükskõiksusega mööda kõnnib, kui ta kasvab selle inimese aianurgas, kes teda vihaselt hävitada tahab, siis ta õpib enese kohta, et tema ei paista silma ja tema on iseendana vale. Need, kes teda ei tunnista ega oluliseks pea – nemad on temaga hoolimatud ja peavad teda tüliks. Kuid, kui ta kasvab selle inimese aias, kes nõgese olemas olemise eest tänab – nõges on oluline, teda on vaja, ta meeldib – siis saab nõges teadmise, et tema olemas olemisel on põhjus ja tema olemas olemisega arvestatakse ja teda tunnustatakse.
See laps, keda ei ole tahetud, kellega koos olemist kingitusena ei nähtud, kelle samme ja saavutusi kogeda ei tahetud, keda saadeti ühisest ära, kellest pilk põgenes eemale – see laps ei näe enese olulisust ega tea enese olemas olemise tähtsust – temal puudub selleks informatsioon – tema teab, et tema on Mina olen selline, kuidas teda koheldakse ja nähtavaks tehakse. See laps on kusagil nurgas või kraavis või prügis kasvav nõges – ta on olemas seal, kus see tema jaoks võimalik on – ta on seal, kus temal on võimalik olemas olla.
Näib, et nõgese olemas olemisele ei ole põhjust - ta jääb sageli ette ja ta kitkutakse sageli välja, sest nõges takistab liikumist ja olemist ning talle ei saa lähedale minna ega teda paljakäsi puutuda – nõges kõrvetab ja jätab kipitavad jäljed. On turvaline, kui teda ei ole lähedal – parem, kui ei ole olemaski.
Inimlaps, keda kogeti ja nähti nõgesena, kohtas nimetamisi, ähvardusi ja teoks tehtud otsuseid. Enese valusad kogemused viisid kestva harjumuseni – ennetada, selleks, et vältida möödunu kordumist – ennetada, et vältida seda hetke, milles kellegi teise tähelepanu, reaktsioon ja sõnad näitasid enesega seonduva tegelikkust.
See tegelikkus oli enesele vastu vaatav ja enese poole paiskuv või varjudes vilksatav ja välja imbuv viha, vastikus, kadedus, sarkasm, põlgus, ükskõiksus, külmus, tühjus – Mina ei vali Sind endaga ühte, Minule ei ole Sind vaja, Mina ei taha Sind oma ellu, Meie ei kutsu Sind kaasa, Sinuga ei taha keegi koos olla, mine siit ära!
Elava ja eheda kogemuse vältimine tähendas ühe etapi vahele jätmist – endale antud ülesande kohaselt tuli teha kõik endast olenev, et jääks ära see hetk, milles - Oluline teine vaatab mind/ Oluline teine ütleb minule sõnad/ Oluline teine võtab vastu, minuga seonduva, otsuse/ Oluline teine on vägivaldne.
Oluline oli vältida seda hetke, sest, siis ja seal, ei suutnud laps toime tulla selle infoga, mille Oluline teine, oma tegevuse saatel ja väljendust valinuna, teatavaks tegi – oli teada, et see oli tõsi – selle inimese aus ja ehe tegelikkus. See tõde tõi kaasa last tarretava ehmatuse – Mida mina nüüd teen/ kuidas mina edasi olen ja elan?
Info edastamisega seonduv oli selle aja normaalsus, sest vastus oli teada – Oluline teine tegi ja oli, sest - Mina olen selline – laps uskus, et temas oli teema ja tema oli põhjus. See ei olnud tegelikkus – see oli lapse teadlikkusega manipuleerinud info, mis osutas agressiivsel ja vähendaval moel väljenduva inimese valikut. Selle inimese silmad ei näidanud ja sõnad ei kirjeldanud last – need oli selle inimese tunded – see oli info tema enese kohta.
See oli selle inimese reaktsioon, temas endas sisalduva tõttu – tema vaatenurk lapsele, tema sõnum lapsele selleks, et teha enesesse varjatud tegelikkus nähtavaks – arvesta selle informatsiooniga. Selline väljendus oli selle inimese kommunikatsioon iseenda ja ennast ümbritsevaga – tema ei tulnud iseendaga toime ega osanud/ suutnud ise ennast lahendada ja siis ta tahtis, et temaga seonduv oleks kooskõlas sellega, mida ta endale vajas – see, mida ta vajas, seda tema olevas ei olnud ja sellest ka reaktsiooni ägedus.
Haiget saanud ja hülgamist kogenud laps tardus ja jäi Maailma selginemist ootama, et üheselt paika pidavat reaalsust kogeda. Emotsioonide saatel välja öeldu oli olemas olevat muutev ja ära lõhkuv – selle järgi tähendas koos olemine ja koos elamine valetamist. Lapsega seonduv oli saanud teise tähenduse – laps oleks pidanud oma järgmise sammu selle info alusel astuma. Ta ei teinud seda, sest ta ei osanud anda endale lahendust ja ta ei suutnud seda tõeks uskuda. Samas taastus argipäev ja näis, et toimunu oli olnud uni.
Järgnevad, samasisulised, kogemused andsid teada, et see ei olnud uni. Ikka ja jälle jõuti välja sellesse puntki, kus vanem, hiljem ka keegi teine, jõuliste emotsioonide saatel, ütles välja enese tõe. Aset leidnu põhjus oli üks – eelnevalt teatavaks tehtud, kuid ka senini väljaütlemata jäetud informatsiooniga ei olnud arvestatud ja sellele vastavalt ei olnud käitutud.
Seda oli raske teoks teha – teine tahtis olemas oleva suhteseotuse ära lõpetada või endast teisele kaugusele lükata – väikese lapse mõistus ei oska sellele teemale lahendust leida – tema on olemas ja Oluline teine on olemas – kuidas nad saavad eraldi olemas olla, kui nad on omavahel seotud. Kui enam koos ei olda, mis siis järele jääb – kellena siis ollakse?
Kahe vahelise ühenduse muutust ärevaks tegevana kogevana ja senise Maailma lõpetavana nägemise põhjus on selles, et laps ei näe inimest ega tea inimeseks olemise kohta – laps näeb rollis olijaid – Ema on ema ehk inimene tervikuna. Enese Maailma ära seletav tõde - kui Ema ei ole, siis ei ole Last – mina olen olemas, seega on minule ema vaja.
Lapsele edastati informatsioon, mis puudutas temaga seonduvat, kuid tema ei olnud sellise reaktsiooni põhjuseks – see oli selle teostanud inimese valik – ainult ja täiega tema oma. See oli tolle teise valik, kuidas ja mil moel tema ise ennast nähtavaks tegi – see oli tema lahendus iseendale. Selles reaktsioonis oli tolle teise sõnum, selle kohta, mida tema tegelikult tahtis, sees – kuid ta esitas selle haiget tegeval moel.
Sel moel ja sellise teadlikkusega teele saadetud sõnumite edastus tähendas vägivalda. Samasisuliste sõnumite kordus tähendas vägivalla jätkumist – vägivalla lõpetamiseks tulnuks vägivaldsest keskkonnast ja vägivalda kasutava(te) inimes(t)e juurest ära minna – nõustuda tõega ja lõpetada ise enesele valetamine ja teise inimese valede vajamine.
See tähendanuks teada andmist, et enesele öeldud sõnumit on mõistetud ja sellega ka nõustutud – astutud ise, teisest, teisele vajaminevasse kaugusesse. See tähendanuks ise endale haiget tegemist – ise enda jaoks olulise sideme ära lõhkumist. Senikaua, kuni teine veel talus ja paiga peal püsis, nähtav ühendus oli alles – vägivald oli hind, mis tuli maksta koos olemise eest selle inimesega, kes seda ühes olemist veel talus, kuid tegelikkuses endale ei tahtnud.
Vanusel ei ole vahet – inimene mõistab seda, mida talle öeldakse ja teada anda tahetakse – tema ise ei võta informatsiooni vastu seni, kuni temal endal ei ole enesele vajaminevat lahendust anda. Väikene inimene saab aru, mida ja miks talle öeldakse/ mida tema kohta öeldakse, kuid seni, kuni tal ei ole selle teadmisega midagi peale hakata, ta proovib seda eirata ja vastupidiseks muuta.
Laps, kes ise ei suuda ega oska ennast oma Emast/ Isast/ Olulisest teisest lahus olevana näha/ ise ära lahutada – ei saa seda teha, sest see on tema olemas olemise alus – Mina olen Laps teadmine ja enese nägemine. Sellel lapsel ei ole selleks oskusi ega võimalusi ega ka teadmisi iseenda, kui ise ellu jääva, ise hakkama saava, ise toime tuleva kohta ega ka mõistmist - iseendast, kui teisest eraldi oleva inimesena kohta – tal puuduvad sellised kogemused ja teadmised enese kohta.
Ta on Olulise Teisega rollisuhtes olles väga väike inimene ka siis, kui ta on suureks kasvanud – tema Mina olen on, mingi kindla traumaatilise kogemuse tagajärjel, muutumatuks jäänud – temal endal ei olnud, selles ajas ja kohas, enesele, informatsiooniga vastavusse viimiseks, töökorras olevat lahendust anda.
Sel moel ise ennast nägev ja kogev inimene hülgab tõe enese kohta – ta ei saa seda endale lubada. Seega ta ei lõhu ise ära, ei loobu ega nõustu lahti laskma suhtest - milles teda ei taheta/ milles tahetakse temast kaugemale astuda/ milles talle tehakse haiget selleks, et ta ise lahti laseks/ milles ta endal on halb olla/ mille rollipartnerit tema ise enese ellu ei taha.
Kahe vahelise maa suurenemine teeb inimest ärevaks – ta tahab lähemale astuda ja lähemal seista selleks, et näha ja kogeda vahetut lähedust. Suhte ära lõppemise mõte toob kaasa hirmu – ta otsib ja vajab kinnitusi, et teine on temaga seotud ja näitab selle välja. Ta vajab teise tähelepanu õigel moel.
Tegelikkusega nõustumise asemel teeb ta tööd, pingutab ja kannatab, et seotus säiliks. Tema ise vaigistab enda ega tee ennast nähtavaks. Ta on kuulekas, kohanduv ja raamidesse surutud – ta on rollis, sest enese tõega ei ole tal, midagi teha. Teda, tema endana, koos olema ei taheta – selle jaoks, et teine edasi kestaks, tuleb temal, selle teise jaoks, õigel ja vajamineval moel olla - teine on selle suhte omanik, sest tema, kes ta vajab seda teist, on sellest teisest sõltuv.
Suureks kasvanuna ei saa ta aru, mis teda tagant tõukab ja millepärast ta nõustub jätkama. Kuna rollideseotus, kui kõige alus, on olemas, siis tuleb sellega seonduv söödavaks teha – ta vajab, et see oleks tema jaoks turvaline – seega vajab ta informatsiooni, et tema on oluline – siis temaga arvestataks.
See annab teada, et tegemist on ühe baasvajadusega – see on ajajärk, mil lapsel on vaja, et oleks olemas see teine, kes tagab tema turvalisuse. Selle aja täitmatus toob kaasa enesele ülesande andmise – Mina vajan teist – teine on minule oluline.
Ajas kaob algne põhjus, järele jääb vajadus teise järele – rollidesoetusest tulenevalt on kindel teine olemas – see teine peab tagama vajamineva – olema olemas, lapse jaoks ja pärast, ka siis, kui kunagine laps on kordades suurem ja täiesti ise – tegemist on tegemata jäänud mõtestamisega - enese vajaduste põhjuste välja uurimata jätmisega.
Tegelikkus on see, et kunagise lapse vajadus annab endast märku selletõttu, et ei olda, enesele olulise teise jaoks, oluline – too teine ei arvestata temaga – too teine kasutab tema vastu vägivalda. Vajadusest sõltuv inimene ei saa endaga seonduvat muuta teistmoodi, kui ise, enese jaoks, ohutusse kaugusesse astuda – ise teha teisega vahe vahele – ise jätta teine oma elust välja – teha teoks see, mida temalt on oodatud ja mille kohta talle informatsiooni on edastatud.
Inimene ei taha selle teisega, kes temas häid tundeid ei loo, koos olla – inimene ei taha oma ellu seda, kes ise või kellega seonduv toob talle tundesõnumeid, mida ta lugema ei nõustu. Kui vanem vaatab lapsele otsa ja ei näe enesele vastu vaatavat last, vaid – iseenda või kellegi teise sõnumit iseendale – Mina olen selline – siis see tähendab, et ta ei talu mälestust iseendast.
Vanem ei talu enese paigal püsivat olemist – Mina olen selline olemist, mida muuta ei saa – selle jaoks ei ole kinnitusi, kuid selle, Mina olen selline, olemise jaoks, mida ta kustutada tahab, on tõestus olemas – see on laps. Vanema mälestus on seotud lapsega – laps on ainus ja tõeline kinnitus selle, Mina olen selline, algusele ja kestmisele.
Mina olen see Laps, kes, väidetavalt, häbistas oma ema perekonda ja enesega seotud suguvõsasi. Mina olen see, kellega ei valitud koos olla ja enese kõrvale seisma lubada. Suured inimesed andsid, sel moel, iseendale teadmise ja tegid selle ka teistele nähtavaks - Mina ei ole selline – Mina ei ole temaga samasugune – see oli uskumine, et koos olemine ja koos näitamine teinuks ka neid valeks ja häbistatuks.
See oli nende inimeste Maailm ja selles aset leidvale vaatamise nurk – täiskasvanute valikute tagajärjel sündinud laps nimetati Häbiks – kõigile osaks saanud häbistava ja halvustava tähelepanu kogemise eest, teele saadetud viha ja pahameel läksid lapse pihta – tema oli see, kes tegi oma sünniga seonduva nähtavaks.
Laps oli, temaga seotutele, elav meeldetuletus – Mina olen selline - Meie pere/ suguvõsa on selline, sest Meie hulgas on selline. See oli ja on inimeste väiklus ja isekus – loo tegelikud autorid olid lapse vanemad – olid mõlemad – kuid selle jaoks, et vältida enese vastutust – nad osutasid lapsele – jätsid ta üksinda, ei seisnud tema kõrvale ega tunnistanud teda omaks.
Mina ei ole häbi – mina ei teinud teiste inimeste valikuid teoks ega sundinud neid tegema samme, mida nad kogeda valisid – nende sammud ei ole minu vastutus – pretensioonide korral tuleb pöörduda õigete inimeste ja ka iseenda poole, kui kellegi teisega toimunu tõlgendus näitab ja ütleb enese kohta midagi.
Minu sünd tegi nähtavaks selle, et suguvõsadele ja perekonnale ei olnud oluline see, et suguvõssa sündis uue põlvkonna ja nende kahe inimese esimene laps, vaid tähtsam oli see, kuidas ta sündis – kuna laps ei tulnud ausal teel ehk abielus olevatele inimestele, siis oli ta vale – suguvõsad ütlesid otsuse välja - Meie ei võta teda vastu, sest tema ei sobi Meile – Meie jätame ta eneste hulgast välja – tema ei ole Meiega sama.
Suguvõsa elusad liikmed ei tahtnud häbistamist kogeda, ära keeramiste ja tõukamiste osaliseks saada ega halvustavaid sõnu kuulda – nemad ise tegid seda selle lapse vastu – just täpselt sel moel nad seda last kohtlesid. Sellest sai lapsega kaasnev informatsioon – allhoovused, mis mõjutasid temaga seonduvat – need kandusid ajas edasi – see oli teave, mis liitus lapsega – valikud ja otsused ja käitumine, millega jätkati, kuigi ei teatud miks – oldi suguvõsa sõnumi kordajad.
Häbiks nimetamine on kindla vaatenurga küsimus – häbistamine on kasvatuse vorm ja vastutama kohustamist õpetav sõnum – see on soovide ja ihade kontrolli all hoidmiseks ja nendega seonduvate tagajärgedega arvestamisele suunav, ennetav sõnum. See on perekonnale/ suguvõsale liigse/ ebaõiglase koorma vältimise võimalus. Mõtle enne järele, kui teed – kui oled teinud, siis võta oma teo eest vastutus enese kanda. Sellel häbil on teisi häbistanud inimeste näod ja sisu.
Häbi valinu häbistas kõiki – laps tegi kõigi häbi nähtavaks – lapse olemas olemine häbistas lapse saanud naist. Mitte keegi ei andnud talle informatsiooni, et tema saab hakkama, et temaga ei ole mitte midagi valesti, et teda toetatakse ja tunnustatakse, et tema laps võetakse vastu ja seda last nähakse imena. Selle asemel näidati, öeldi ja tehti kõike muud.
Minu olemas olemine ei muutnud minuga seotud inimeste elu ja valikuid ära. Iga osaline tegi oma sammu ise – tema tegi seda enese pärast ja iseenda jaoks, kuid ta ei tunnistanud seda tõeks. Lapsega kohtunud inimesed tegid ise ennast nähtavaks – see olid nende, kui inimese, põhi ja väärtushinnangud.
Lapsega seonduv sisu on alati üks – enesete hulka kuuluv on sünnitanud eneste hulka kuuluva – siis, kui olevad muudavad lapsega seonduvat – siis nad teevad seda sama endaga – siis nemad ise lõhuvad seda, kus nemad ise seisavad – nemad ise vähendavad enesega seonduvat, kui nad peavad ennast, enesega sama olijast, paremaks ja õigemaks.
Suguvõsa ei tähenda ainult elavaid – see tähendab enamat – see tähendab ka neid, kes olid ja ka neid, keda veel ei ole. Olemas olevate poolt nähtavaks tehtu ei ole kõik need, kes olid ja saavad olema – see on selle aja ja koha teadmine ja uskumused, mis antakse elavalt elavale – seda teevad inimesed, kes ei mõista ega näe enesega seonduvat – need on rollide Maailma mängijad, kes ei tee vahet tegelikkusel ja enese mängul - nad ehitavad endale oma Maailma selle asemel, mis neile ei sobi - nad ehitavad Maailma, milles nad saavad olla Mina olen selline nagu neile vaja on - seega jäävad nende Maailmast välja need, kes neile ei sobi ja vajamineva olemise ümber lükkavad.
Enesele osaks saanu ei muuda minu tegelikkust - mina ise tean, kes ma olen ja milleks olemas olen – elavate tähelepanu ei ole minu tegeliku olemuse tõestus – elavate tähelepanu saab muutuda ja kaduda, kuid see ei muuda minuga seonduvat – selle jaoks, et iseendana olemas olla, ma ei pea elama ja olema koos Isa/ Ema/ sugulastega, kes ei vali inimeste tasemel koos olla – piisab minust endast, et enese teel kõndida.
Minule edastatud, mind ennast ja minuga seonduvat vähendav, informatsioon saab tõeks alles siis, kui mina ise usun ja teen selle tõeks - senikaua on see, kellegi teise, vajadusest lähtuv sõnum, et anda iseendale ja enesega seotutele teada - Mina ei ole selline - Mina olen selline.
Nõgesena enese Maailma sees – nõgesena koheldud inimese teekond, iseendale osaks saanud kogemustest, enesele osaks saanu mõistmiseni - Mina ise olen enese jaoks oluline – minu kogemused, minuna, on olulised minu enda jaoks – mitte keegi teine ei saa olla minu asemel ega minuga sama – ainult mina ise tean ja olen näinud ning kogenud enese igat sammu – mina ei pea olema st valima oma olemist minule edastatud info järgi, et olla olemas, kellegi teise jaoks, et tema saaks olla temale vajamineval moel - Mina olen selline. On oluline, et mina olen olemas enese pärast ja jaoks – ainult mina ise saan elada oma elu sellisena nagu see minule võimalik on.
Marianne
14.05.2027.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar