Last ootab ees matemaatika ülesanne – temal on kohustus see järgmiseks päevaks ära teha – enne tegema asumist on lapses rahu ja kindlus, kuid võib-olla ka igavust ja sundust. Ta annab endale teadmise - Mina saan hakkama - tulemus, et on ära tehtud, on talle juba näha. Vihikut ette võttes ja ülesannet vaadates, saabub kohale tegelikkus – Mina ei oska, mina ei saa aru, minul ei tule välja! Korraga on kõik eelnev kehtetu ja valeks osutunud - aset leiab tegelikkusega kohtumine ja sellise enese, kes teeb ja lahendab ära, kaotuse kogemine.
Laps kogeb kaitsetust, viha ja abitust siis, kui selgub, et tema ise ei ole see, kellena ta ennast nägi ja teadis – tema ei saanud ennast sellisena korrata ja tõestada - tema ees olev lahenduseta ülesanne ei lase ise ennast teistsugusena näha ja kogeda – olevas ajas ära tõestatud teadmine, iseenda kohta, ei ole see, mida tema teada ja näha tahab.
Kui lapse teadmine - Mina olen selline, kes teeb ülesande ära – ei pea paika, siis tal ei ole endale lahendust anda. Laps ei saa kodust tööd ära tehtud, sest tegemist on sügavama teemaga. Tegemist on pendliga – kui Mina olen see, siis Mina ei ole teine/ kui Mina ei ole see, siis Mina olen teine. See teisena olemine ja iseenda nägemine on koht, mida tahetakse vältida, et sellist teist iseennast varjata ja kaotada. Enese kaotuse draama tähendab, et see teine, Mina olen selline, on tõesem, kui see, millele tõestust ei saadud.
Enese aitamiseks tahab laps vältida seda, mis teda valena näitab ja tema teistsugusena olemist tõestab – ta vaidlustab ülesande ja seda tegema sundiva kohustuse ja seda kontrolliva suure. Sellest saab alguse protest kodutööde vastu, kooli vastu, õpetaja vastu, vanemate vastu, Maailma vastu – keegi neist, kui mitte kõik, on valed – enese tõestuste järgi valeks nimetatut ei pea ära tegema ja enese põhjenduste kohast valet ei pea kuulama ja enesel olevate õiguste järgi, enese vastu valena olijale ei pea alluma.
Enesele osaks saavat valeks nimetades annab laps endale õlekõrre – Mina ei pea selle ja selle pärast/ see või teine teeb minule ülekohut/ selles ülesandes on vead sees/ ja üldse on täna pühapäev ja mina olen väsinud – enesele sellise info andnuna saab laps ise ennast ja enesega seonduvat teistmoodi vaadata ja kogeda – see on, Mina olen selline, talutav olemine ning parimal juhul annab, enesele antud Mina olen selline, õiguse ülesannet mitte teha ja sellesse kohustusse teistmoodi suhtuda – seega ei näi enam probleemi olemas olevat.
Enesele suunava info andmine on ka vihale koha ehitamine – vihast saab jõudu, et olevas hetkes edasi olla ja oma otsus, ülesande suhtes, täide viia või seda edasi teha. Viha saab kasvatada, kellegi/ millegi vastu protestides. Viha, mis kasvab, kedagi/ midagi valeks nimetades/ pidades - on vastutuse, enesega seonduva eest, kellelegi teisele jätmine – see on teadmine ja enesele näitamine, et too teine seal ei arvesta minuga - kui see teine teeks ja oleks/ kui see teine ei teeks ega oleks, siis mina ei peaks ise ennast kogema – kui see teine võtaks osa minu teekonnast kanda, siis oleks minul kergem.
Olukorra lahendamiseks kasutatud asendustegevus tähendab, et laps suunab oma tähelepanu teisale ja teisele – ta väldib tegelikkust, selleks, et siis tema ise ei pea ennast, enesele mitte sobivana, nägema ja kogema. Kui laps ei ole nõus tegeliku iseendaga ja sellist teda muutvat infot ei ole saadaval, siis ta muudab ise endaga seonduvat - ta valib endale rolli/ põhirolli liite.
Üsna sageli tähendab see seda, et laps annab enesele Ohvri rolli või Lapse rollile Ülekohtuselt koheldu liite – kui ta on Laps, kellele tehakse liiga, siis tema saab endale kaasa tunda ja põhjuse liiga tegevat teist vihata ja selle teise eest ennast kaitsta - siis ta saab tegelikule olukorrale teistsuguse vaatenurga ja lahenduse anda.
Sel moel reageerib laps, kes on kogenud, et teda jäetakse raskel hetkel üksinda – temal ei ole mitte kedagi, kes teda aitaks, mõistaks ja toetaks – inimesed on küll olemas, kuid nad ei astu lapse kõrvale ega toeta teda, sellel valusal enese kaotuse hetkel. Vanem ütleb, et mine ja õpi ise oma tunnid ära – see on Sinu töö. Õpetaja tahab valmis tulemust kontrollida. Suured täidavad oma rollist tulenevat ülesannet – jättes vastutuse lapsele, suunavad nad teda tööd tegema ja kontrollivad tema poolt tehtut.
See tähendab, et see laps, kes ise ei oska ennast aidata ega saa ülesandest aru, peab oleva aja enese tulemuse valmis tegema ja ise ennast sellega ühendama – see tähendab, et ta teab, mis teda ees ootab - tema peab negatiivse tulemuse vastu võtma – tema peab ennast valena nägema ja kogema, sest kiitust ja tunnustust ta oma töö eest ei saa – avalikus ruumis teatavaks ja nähtavaks tehtud märkus ja puudulik hinne, laitmine ja halvustavalt vaatamine, tõestavad, veel kord, enese saamatust ja suutmatust – see on veelkordne kinnitus enese jaoks vale - Mina olen selline – olemas olemise kohta ja sellest pääsemise lootusetuse tunnistamine.
See vale - Mina olen selline – tähendab, et lapsel on olemas infobaas, millele ta toetub – seal on koos kogemused ja tulemused, mis seda, sellist olemist, kinnitavad – laps kasutab neid hetkel, kui ta kogeb raskust ja võimatust ja ehmatavat üksinda olemist – ta jookseb kinni ja tõkkab – tema tegelikkus laguneb piksliteks ja sellest moodustub kokku hoopis midagi muud – see on enesele võetud ja antud uskumuste ning kellegi teise arvustuse/ hinnangu alusel moonutatud tegelikkus.
Selle põhjal tähendab teel ees seisev raskus, automaatselt, negatiivset kogemust ja tagasisidet – kõik näevad ja teavad ja osutavad – lapsel tuleb ennast, teiste ja enese info alusel, vähendatult, häbistatult ja hukka mõistetult kogeda ja näha.
See tähendab, et selle lapse jaoks on üks oluline etapp vahelt ära jäänud – vaja oleks rahulikku ja toetavat selgitust ja kaasa kõnnitud juhatust – vaja oleks teise inimese kindlat ja arvustustest vaba toetust, harjutamise võimalust ja pikemat, lapsest lähtuvat, eeltöö perioodi enne, kui tulemus kirja pannakse ja selle alusel hinnang antakse. Meeles tuleb pidada ja ka teada anda, et ühe töö hinne tähendab konkreetse hetke seisu, kuid ei kogu tegelikkust ega ka tulevikku.
Tegelikkuses oleks, enesega kohtunud lapsel, vaja peatust, et kogu informatsioon üle vaadata, enesesse süüvida ja järgi mõelda, et seejärel anda teada, mida ja kuidas tema saab ja oskab ise ning, mida ja kuidas tema vajab teiselt, et seejärel reaalselt näha ja üheselt mõista, et sellega arvestatakse ja temale vajaminev talle antakse.
Enese puudusi ja oskamatust ja suutmatust lõpliku otsuse ja enese kaotusena kogev laps tähendab inimest, kes ei ole ise ennast ja enesega toimuvat mõistnud ning teise inimese toetusega arvestada saanud. See tähendab, et selle lapse Maailm algas ja lõppes iseendaga, sest tema kasutuses olid ainult tema enese ressursid ja teadmised.
See tähendas, et puudu jäi mõistmisest – Mina ise ei tea/ mina ise ei oska/ mina ise ei saa seda, mida mina ise veel ei tea/ ei oska ega saa – selle jaoks, et laps oskaks ja saaks enam ja teistmoodi, on vaja erinevaid mõistmisi, erineval moel harjutamisi ja teemat puudutavaid teadmisi lisaks – lapsele vajaminevad toetus ja teadmised tulevad suure inimese asjakohase ja tõese info edastuse ja juhatava toetuse alusel - laps ise ei saa neid endale anda ega välja mõelda.
Enesele teada oleva alusel tundus, enese kasvamisega seonduvaga üksinda jäetud lapse jaoks, olevat võimatu tõusta klassis püsti ja öelda – Mina ei saa aru, Mina ei mõista, Mina ei ole valmis siit edasi minema. Veel võimatumana näis, enese, koduses keskkonnas nähtavaks tegemine ja välja ütlemine, et mina vajan seda, et minu jaoks ollakse minule vajamineval moel olemas.
Võimatu tähendas teadmist, mil moel ja kuidas reageeritakse ning mis ja kuidas vastatakse - Äh – lollakas, näe tema ei saa aru – nõme oled – ise pead – võta raamatud kätte ja õpi ära – mitte keegi ei tee Sinu asemel – kõik on ise hakkama saanud – Sinul ei ole vaja eraldi kohtlemist oodata ega Sa minister ole!
Selles keskkonnas ja selle suurega koos, kus ja kelle jaoks ei ole oluline, kuidas laps, inimesena, kasvab – oluline on, et laps täidab talle ettenäidatut ja tema jaoks paika pandut - selgub väga kiiresti, et abi vajadust välja näidata ja enesele toetust küsida on kohatu, nõme ja nõrkade tunnus ning teisi segav ja pahaseks tegev – suur ei võta seda normaalsuse ja põneva võimalusena, vaid vastumeelselt, kohustusest põgenemise võimalusi otsivalt ning ennast ahistava ja piiravana kogevana ning lapsele osutavana – Sinu töö ja tee – tee ise.
Selline kasvatus tõi kaasa ennast piirava uskumuse, et teadmiste puudust ja teadmiste juurde vajamist, kui enese rumalust ja häbi, ei tohi välja näidata – sellisele iseendale ei tohi tähelepanu tõmmata. See tõi kaasa vajaminevate teadmiste vältimise ja ettevalmistus perioodi ära jätmise – kui ette ei tea, mis tulemas on, siis on julgust edasi minna.
See tõi kaasa teekonna ja tagajärgedega mitte arvestamise – teadmatus tõi kaasa raskused, mida oleks saanud vältida. See tõi kaasa ennast kinnitavad – Mina olen selline ning ennast lõhkuvad ja vähendavad kogemused. Aset leidsid eksimised, mille lahendamiseks läinuks vaja kedagi teist – iseendast ei piisanud, ise endaga ei saanud arvestada, iseendale teekond ei sobinud – seda ei olnud endale vaja.
Enesele antud lahendus ja enese, Mina olen selline, vältimine - proovi ise, tee ise ja jäta tegemata, kui ei taha tulemust näha ja näidata ning vaata kadeduse ja vihaga teiste oskusi ja tegemisi pealt, kuid ära, küsimuste ja abi küsimisega, enese tegelikkust välja näita ega kellelegi tunnista, et oled teisest rumalam – et oled sellest teisest, kes ise oskab ja ise saab ja ise õnnestub, vähem – see on ennast kinnitav nägemine – Mina ei ole selline ( samasugune teisega), sest Mina olen selline.
Sellised, enesele antud, lahendused oli manipuleeriva käsitlemise osaks saamise tulemus. See vähem olemine tähendas reaalseid kogemusi, et sellelt suurelt, kes teadis vastuseid ning oskas aidata ja suunata ning oli samas olemas, enesele vajamineva küsimine tähendas iseendale tagajärgi – välja naermist ja pilkamist, rumalaks ja lolliks kutsumist, sellise tegevuse enese ära kasutamiseks nimetamist, vaikiva ärapööramisega vastamist, põlguse ja viha osaliseks saamist – teadmiste ja toetuse küsimine ei olnud loomulik ja vaba suhtlemise viis, vaid privileeg siis, kui teine ise sellega nõus oli.
Enesele osaks saanud kohtlemine õpetab lapsele, enesega seonduvad, elutõed kiirelt selgeks – kui iseendale, enesele vajamineval moel ja ajal, abi ei tohi ega saa küsida, siis on laps üksinda iseendaga – tema tegelikkus on ainult tema ise ja lahendused tema oleva aja mõistmine ning pealtnähtud ja seejärel järgi proovitud, kellegi teise lahendused. Kui, enese vajadust välja näidates või sellele tähelepanu juhtides, kohatakse halvustamist, häbistamist ja keeldumist, siis saab, normaalsest kasvamise protsessist ja uute teadmiste vastu huvi tundmisest, alguse enese häbi ja tegeliku iseenda varjamine.
Sellest saab alguse rollide vajamine, enesele otsimine ja andmine – rollina saab olla see, kes on tegelikust enesest parem ja üle ning kelle osaks ei saa vähendavat kohtlemist ning siis ei pea seisma teise kõrval ja nägema ennast vähemana, kui ise ei oska ega saa. Siis saab anda endale rolli, mis näitab seda teist, kes on tegelikust enesest mingis võtmes üle, iseendast vähemana – siis on see teine sellisena nagu tegelikku ennast ise nähakse ja kogetakse. Rollides nägemiseks ja rollides olevana kogemiseks on vaja enese ja kellegi teise suunavat ja kinnitavat tähelepanu – vaja on tõestust ja toetust, rollis olevale, iseendale.
See kõik selleks, et vältida tegeliku enese nähtavaks tulemist ja sellisena Maailmas seismist – kõik selleks, et vältida seda nö esimest Õpetajat – kes ütles, et uju ise või upu ära ja seejärel minema läks või ükskõikselt pealt vaatas – kui laps välja ujus, siis too naeris pilkavalt ja põlglikult, kuidas laps seda tegi ja näitas enese vaatenurka ka teistele, kes samas või vähendas saavutust, et see ei olnud midagi ja kõik saavad hakkama või oli vihane, et laps ära ei uppunud ja endiselt, enesega rahulolevalt, silma all oli ning tunnustust ootas ja küsis.
Laps - kes kõndis ise enese teekonna ja ujus välja - kes koges hirmu, kui põhja jalge all ei olnud – kes koges surmahirmu, kui sai aru, et ta püsib ainult enese jõul ja keegi teine teda veest välja ei aita - kes väsis ja vett neelas, kuid jäi pinnale – kes suutis ennast edasi viia ja kaldale jõuda - koges temale osutatud informatsiooni alusel, et tema saavutus oli tühine ja kõigile jõukohane – tema ei olnud eriline ega millegi tõsisega hakkama saanud, ta oli valesti ujunud ja häbistavalt vees olnud – tema teekonnas ei olnud mitte midagi, mis oleks teda paremini näidanud ja just nimelt teda tunnustanud - pigem oli ta veel vähem, kui enne vette viskamist oli olnud.
Teadmatus ning enesega ja vahetus ümbruses toimuva mitte mõistmine ei tähenda lollust, saamatust, tahtlikkust, pahasoovlikkust, häbistamiseks põhjuse andmist ja põlu alla panemise õigust – laps tahab alati olla parem, kui ta saab, oskab ja suudab – selleks on talle toetust ja teadmisi juurde anda vaja.
Selle lapse - keda on isiksust vähendaval moel kasvatatud/ kellele on, keskkonnas, teistega suhtlemiseks, enesega toimuva mõistmiseks ja teistsugusel moel valimiseks, vajaminevaid teadmisi keelatud, varjatud ja moonutatud - selle lapse tegelik tõde – see, Mina olen selline, kellena ta olla ei tahtnud, kuid ikka ja jälle oli - põhines vahetus keskkonnas oleval ja suurte poolt edastatud informatsioonil – see oli, enesega seonduva, enesele ära seletamine, teades, mis üldse ja kuidas on iseendale võimalik.
Enese muutuse ees hirmu tundev ja enese kohta teada saamisi vältiv laps seostab, enesele osaks saanu, teadmisega, et enesega seonduv informatsioon tegi temale haiget – tegelikkuses ei teinud lapsele haiget, mitte enese rumaluse ja teadmiste puuduse kohta teada saamine, vaid enesega seonduva kohta käiv tõde – suure inimese poolt valitud väljenduse viisid ja nende kaudu edastatud info tegi haiget - valu tegi ja hirmu tekitas agressioon, mitte arvestamine, vältimine, maha tegemine.
Kõik see tõstatas õigustatud küsimuse - Mis on meie koos olemise eesmärk, kui mind sel moel koheldakse ja minusse sellisel viisil suhtutakse? Enesele – Mina olen selline – põhjuse andmine seletab loo ära, et olla edasi selle inimesega ühes ja keskkonnas, kes ja kus last ei hinnata ega toetata – kus tema teekonda ja arengut halvustatakse ja piiratakse.
Moonutatud informatsiooni alusel ja saatel kasvatatud last on väärkoheldud. Kui laps jätta iseendaga üksinda, kui teda saata minema, kui teda häbistada, kui teda karistada „eksimuste” eest nii nagu see oleks tema jääv tegelikkus, siis toimub väärkohtlemine – suur inimene kohtub enese tunnete ja tundetakistustega ning osutab need lapsele – suur kohtleb last sellisena nagu suur ise ennast näeb ja teab, kuid olla ei taha/ ei tohi.
Sellise suure puhul on tegemist inimesega, kes kardab eksida, valeks osutumist, valeks nimetamist, valena väljendumist, häbistamist – suur kardab tähelepanu, mis osutab, et tema on Mina olen selline, mida olemas olla ei tohi. Kui laps iseendana olemas on ja ise ennast nähtavaks teeb, siis suur kardab ja väldib informatsiooni – vältides, nn valet, keeldub ta tõest – seega tal ei ole enesega toimuva kohta selgust – ta on üksinda iseendaga samal moel nagu ta oma lapse jätab.
Laps toob suure teema välja ja teeb selle nähtavaks – selle asemel, et informatsiooni koguda ja, eneses ja enesega seotus aset leidva üle, järele mõelda – mis on tema enda osa selles loos – selle asemel suunab suur tähelepanu iseendalt ära – ta leiab enesega toimuva põhjuse lapses – ta kasvatab oma viha lapse, kellegi teise, Maailma vastu süüdistusi otsides ja leides - põhjuse leidnuna nimetab ta lapse/ kellegi teise rolli – see roll on temale vajamineva rolli tõestus.
Sel moel annab ta endale, enesega seonduvat muutva, rolli – vajaminev roll on turvaline ja piiritletud ning selles olemine põhjendatud – seega on tähelepanu, sellisele, Mina olen selline, olemisele garanteeritud. Midagi rohkemat ei ole vaja teha – käepärane ja töötav lahendus lahendas kogu loo ära – seniks-kuniks laps/ see keegi teine selle rolli kinnitusena püsib, selle rolli kinnituseks ainest annab.
Lapsepõlve valus kogemus – kõik on vahetu, ehe ja eluline – kõik on tõeline ja hirmutav – selles keskkonnas ei kasvatata inimest, vaid rolle – ette on nähtud ja näidatud, kuidas tuleb olla ja kuidas ei tohi olla – on kogemus, et ebaõnnestumist ja viltu minemist kasutatakse osatamiseks ja osutamiseks – Sina ei ole ega saa olema, sest Sina oled see ja see.
Ega ebaõnnestuda ei saa ainult matemaatika tehted ja kirjalikud koolitööd – ka enesele valitud käitumised, lahendused, olemised saavad viltu minna – osatamine ja osutamine on inimese vähendamine siis, kui teda rolli nimetatakse ja rolli kinnitatakse. Kõik see tähendab, et inimesele ei ole tuge – väikene inimene on iseendaga üksinda.
Enese kaotus on enese rollina nägemine ja teadmine, mis põrkub inimese tegelikkusega – sellest ka see ehmatus – Mina ei saa ja Mina ei ole – sellest ka vajadus olla, Mina olen selline, et ise ennast õigel moel näha ja kogeda. Siis, kui selle asemel on vastupidine enese olemine ja nägemine – siis see tähendab, automaatselt, Mina olen selline ehk enese vähemana olevana kogemist ja ise endale hinnangu alusel vana rolli tõestamist ja selle vältimiseks enesele teise rolli otsimist/ andmist.
Inimese kasvamise teekonnal on oluline aus ja kindel toetus ajal, mil laps ise veel ei oska, ei saa aru, ei julge ning tal on puudulik enese teadlikkus ja vähene enese kindlus. Lapsel on vaja toetust, et teda juhendatakse ja suunatakse õigesse suunda – lapse poolt valitud suunda ning talle antakse asjakohast tagasisidet, et kinnistuks enese kohta käiv aus informatsioon – seejärel on olemas see, mille alusel enesega seonduvat mõista.
Väärkoheldud lapsele antud tagasiside alusel ja temale osaks saanud kohtlemise järel on lapse kasutuses suure inimese hinnang, tolle enese mätta otsast vaadatuna, on normidele vastavaks kohustamine, on millegi-kellegi võrdlemisel saadud erinevus – see ei ole adekvaatne ja aus info – see on moonutatud ja kontekstist väljas ning selle eesmärk ei lapse teekonna toetus, vaid sel moel last kasvatava inimese/ keskkonna vajadusi silmas pidamine ning sellele inimesele/ keskkonnale sobivaks tuunimine ja kuulekaks koolutamine.
Tegelikkus ehk puudu jäänud info – Mina ise ei muutunud ja mind ei muudetud – mina olen inimene, kellel oli vaja aega, lisa teadmisi, kogemusi juurde, harjutamist. Roll on paigal seisev olemine. Takistus ja ebaõnnestumise korral ei näidatud mulle raskust, kui võimalust ja selle lahendust, kui põnevust ja enese proovile panemise katsetust, vaid mind näidati Veana, Valena, Äpuna, Häbina – enesele vajaminevast Mina pildist erineval Mina olen moel.
Mööda teed kõndinuna ja mäe jalamile jõudnuna, kurdetakse ebaõiglust ja vihatakse Maailma – selle asemel, et alustada mäkke tõusmist ja võtta seda, kui enese elu tegelikkust – otsib ja osutab raskust vältiv inimene seda, kes tahab ja tagab, et inimene sellise, ennast vähendava, kogemuse osaliseks saab – ülejõu käiva väljakutse olemas olemine tähendab ju seda, et temaga ei arvestata ja temale tahetakse halba.
Teekond ja tulemus sõltuvad sellest, milline on inimese eesmärk – teades juba ette, et ebaõnnestutakse, raskust kohates taganemisteed otsides ja vältimatut vältides – ei suunata tähelepanu ees ootava ülesande lahendustele ega keskenduta teekonna võimalikuks tegemisele, vaid otsitakse endale Mina olen roll – tõestatakse sellist olemist ka kellelegi teisele, et too saaks oma tähelepanuga rolli üle kinnitada ning sel moel veel elusamaks ja tõelisemaks teha. Tulemus – inimene ei ole teekonda alustanud, kuid ta tunneb ennast paremini, sest ta näeb ennast paremana.
Inimese eesmärk saab olla ka olemine iseendana – öelda ausalt välja, et mina kardan kõrgust, sest pea hakkab pööritama või mina ei ole eneses kindel ja seega võin haiget saada või pimedus tekitab minus kõhedust või ma ei salli padrikut või mina vajan vett, sööki ja sobivaid jalanõusid.
Oluline on öelda enese kohta käiv välja normaalsusena – tegelikkuse välja ütlemine ja teadvustamine ei ole vale, sest enese vajadused, võimalused, oskused, ressursid ei ole valed – valeks muutuvad need ebatervete ja mitte asjakohaste lahenduste ja ära peitmise tõttu. Asjakohane info annab teadmise selle kohta, mis on olemas, mida on juurde vaja, mida teatakse ja osatakse, mida mitte, millised on võimalused ja kui palju on enesel ressursse.
See on olulise informatsiooni kogumine, et teada saada enesega seonduv ja teoks teha iseendale vajamineva toetuse andmine – mina teadvustan tegelikkust ega oota eneselt enamat ega nimeta oma hetke seisu valeks – olen teadlik, et mina ei jää samaks – läbi kõnnitud kogemused toovad kaasa tulemuse – oskused paranevad, harjutamine teeb tõelisemaks, valik saab selgemaks. Mitte miski ei jää paigale – areng ja kasvamine kestab edasi. Kõige olulisem on asjakohane ja kehtiv info enese kohta, siis on näha ka enese teekond – see on ,enesele, paika pidava infobaasi loomine ja selle kasutamine.
Traumaatilise lapsepõlve uskumus - Mina olin tähendab, et Mina olen - Mina olen tähendab, et jään selliseks - Minu enda/ kellegi teise mälestus ja sellekohane informatsioon kinnitab selle olemise üle. Teadlik tegelikkus - Mina ei seisa paigal - mina ei ole enam see, kes ma olin - mina ei karda endaga seonduvat informatsiooni - see ei tee mind selleks, kuidas mina valisin, olin või väljendusin - see annab minule võimaluse näha enese teekonda - just enese sammude nähtavaks tegemine annab teada, kus ma olin ja kuhu jõudnud olen.
PS kuidas Sinule tundub, kas loo alguse pildil kujutatu tähendab möödunusse kinnitunud pilku - tunned enese kaotuse ees hirmu - usud, et enese kohta teada saadud/ meenunud/ meelde tuletatud informatsioon tõestab tänase aja - Mina olen selline - kadumist ja taaskord saab olema see - Mina olen selline - kes on tagasi möödunus ega ole sealsest edasi astunud ega midagi ära teinud, sest Sinu kohta välja toodu näitab Sinu suutmatust, muutumatust, valena olemist - oled endiselt kinni uskumuses, et nii nagu teine ütleb nii ka on.
Või tähendab see Sinu enese teekonda, möödunust olevasse - saad öelda, et Sina ise astusid need sammud ja jõudsid järgmisele tasemel - iga aste, sellel teekonnal, on Sinu enese ületus, lahendus, õnnestumine, leidlikkuse tõestus. Tagasi vaadates, oma teekonnale, saad kinnituse tegeliku iseenda kohta ja see ei tee Sind katki ega pane ennast häbenema - iga oma sammu enese omaks tunnistamine on enese tegeliku teekonna tähistamine - inimesena kasvamine.
Marianne
16.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar