teisipäev, 20. mai 2025

Informatsiooni kihilisus I - Tundeinfo on järg sellele eelnenule

 


Inimene elab ja kulgeb informatsiooni väljas – igast asjast ja hetkest ja olemisest võib alustada ja saab alata lugu, sest iga olemas olev suurus, ja ka olemata jääv, on informatsioon, mida saab kasutada ja enese jaoks tõlkida ning selle alusel midagi teha ja kuidagi olla.

Informatsioon on mingi teade, millegi kohta, kuid kõige olulisem on see, mida teade, seda kohanule, teada annab ja kas too, sellest, ise ka aru saab. On üsna sage, et teatavaks saanu toob kaasa häirituse – see tähendab, et mingisugune tunne tuli ja mingisuguse sõnumi tõi kaasa – inimene kogeb seda suhtumise ja värvingu muutumisega – tema ise hakkab teada saadut muutma, sellesse erineval moel suhtuma ning seda esile tõstma või varjama – tema reaktsioon annab teada, et informatsioon sisaldas enamat – tema võttis seda isiklikult.

Sellel hetkel, kui ilmneb häiritus, on tegemist kahe või isegi kolme-nelja vastupidise tegevuse üheaegse ilmnemisega. Inimene teeb nähtavaks, et ta nägi ja kuulis informatsiooni või ta varjab seda, et tema teada sai/ inimene suhtub sellesse aktiivselt – ta räägib sellest või ta reageerib passiivselt – ta näpib seda ja näitab, et see justkui ei huvita teda/ inimene näib rääkivat teada saadust, kuid samas ta kontrollib ennast – tema väline ilme ja sõnad ei tohi näidata varjudesse peidetut/ inimene reageerib infot vastustavalt või sellega manipuleerivalt/ inimene osutab info edastajale – võtab toda isiklikult jne.

See tähendab, et inimene killustab enese – ta ei kuula ega vaata sõnumit, ta ei mõista seda – ta ei saa aru, mida tema, ise, endale öelda tahab. Selles kohas on info, mida ta endale annab, järgmine – Mina olen vale – Mina ei tohi sel moel tunda - sest minul ei ole selleks põhjust/ mina ei tea selle põhjust. 

Inimene võitleb ja sõitleb iseendaga – teade on, tunne on ja jama kestab, sest inimene tegeleb iseenda ja enesega seonduva vältimisega – tunne toob kaasa sõnumi, millega inimene ei oska midagi peale hakata – tal ei ole selle jaoks lahendust. Seega ei taha ta sellest ka midagi teada.

Kui inimene on midagi, kusagilt ja millegi/ kellegi kohta teada saanud ja seejärel tema olemine muutub, sest sisemuses midagi närib, ta kogeb segadust ja hakkab, ise, oma tähelepanu suunama – hakkab ise endale, millegi/ kellegi kohta, mingil moel osutavat informatsiooni andma, siis tasub peatuda ja mõelda:

Mis on see, mis minule teatavaks saanud informatsioonis ei meeldinud, ei sobinud? Mis on see, mis mind häiris ja tõkkama ehk seda vastustama pani? Millisena mina ise ennast kogesin? Millise Mina olen selline olevana ennast nägin? Mida mina ise enda/ kellegi teise/ enesega seonduva kohta teada sain?

Kahekõne, iseendaga, osutub raskeks, sest tavaliselt vaatab inimene enese ümber oleva poole – inimene otsib põhjust väljast. Kellegi teise samm või vastus on see, millele tema reageerib – kuna teise samm on ära tehtud ja vastus on välja öeldud, siis vastutus, selle eest, peaks ju sellele teisele jääma.

Põhjus, miks inimene vastutuse teisele osutab, on tema pendlis - Mina olen selline/ Mina olen selline. Teada saadu avab temas suletuna püsinud loo, milles olevat informatsiooni tema ise ei ole vastu võtnud – ta ei ole, enese möödunus teada saaduga, nõustunud ja selle alusel oma samme valinud, ta on teada saadu vastustanud/ seda eitanud/ selle valeks nimetanud ja sellega seonduvalt ei ole tema sammud enese tegelikkusega kooskõlas olevad.

Põhjus, pendliks, on see, et inimene ei ole eneses üks – ta ei ole enam see, kes ta oli, kuid ta ei ole ka see, kellena tal olla tuleb. Põhjus, et tema enam ei ole ja tema veel ei ole, on temale teada antus ja temas endas olevas – inimene näeb ja kogeb erinevust võimalustes, suhtumises, osaks saavas – ta teab ja näeb, et tema on sama, kuid tema ise, samal moel, olla enam ei saa.

Mina olen/ ei ole selline - on põhjendused ja on mõistmised, miks muutus, miks enam ei saa, miks enam ei ole, miks on teisiti, miks peab teatavaks saanuga arvestama. Kui muutus ei olnud enesega kooskõlas ega lähtunud iseendast, kuid põhjuseks toodi, et inimene ise andis aluse või teine valis enesest lähtuvalt, siis ennast hoidev inimene protesteerib – See ei ole minu valik, see ei ole minu tulemus – kas teine tõesti tahtiski minule nii teha ja mind sel moel kohelda!

Ennast hoidev lahendus, ajal, mil ei olnud teistsugust lahendust anda - kui Mina olen selline, kes ma olin enne ja kellele sai osaks ja kellel oli olemas, siis praegune muutub tagasi ja mina ei pea ärevaks tegeva ja muutunud tegelikkusega kohtuma. See toob kaasa teadmise, et Mina ei tohi olla selline, keda muutunud moel koheldakse ja nähtavaks tehakse – sellist olemist tuleb vältida.

Elu, kahe vastandliku Mina olen selline, pendlis – tähendab manipuleeriva käsitlemise osaliseks saamist. See tähendab pikaajalist viibimist ja elamist keskkonnas ja inimes(t)ega ühes, kus koheldi ja kes kohtles inimest nn hästi ja talutavalt, kuid samas ka halvasti ja valusasti. Olid olemas vastandlikud kohtlemised – mõlemad kehtisid ja mõlemad said osaks – oli üks ja siis seda enam ei olnud, mingi aeg ei olnud ja siis jälle oli. Seda kõike näidati ja nähti normaalsusena.

Tunnetega kaasneva informatsiooni vastuvõtmine osutub keeruliseks, kui seda lahendada vanal moel – vältides, tegelikkust, tegeleda selle ära hoidmise ja muutmisega. Sel ajal, kui kehtib sobiv, tegeleda muutumist välistava ennetamisega - sellel ajal, kui kehtib mitte sobiv, tegeleda selle muutmisega. See tähendab pendli alles hoidmist, selle tõelisena nägemist ja selle tõeks tegemist.

Sellisel muutuval moel enesega seonduvat kogenud laps tegeles iseenda elu elatavaks tegemisega – tema eesmärk oli vältida temaga seonduva muutust, sest tema ise ei olnud valmis oma sammu tegema – selle asemel oli tema kasutuses, temale käepärane, lahendus ja ta seletas, iseendale, enesega seonduva ära – kui Mina olen selline, siis saab osaks hea/ kui Mina olen selline, siis saab osaks halb

Tõde on selles, et see - Mina olen selline, ühel ja teisel moel - oli last ümbritsevas ruumis kasutusel olnu ja temaga seotud inimes(t)e poolt temale edastatu. See ei olnud lapse tegelikkus, ausal ja ehedal moel. See informatsioon oli moonutatud, sest seda edastanutel olid isiklikud eesmärgid ja oma käitumise valikute, ennast varjavad, põhjendused. Tegelikkuses oli ainult üks ja sama laps, keda näidati ja koheldi erinevalt – põhjus oli tähelepanu pöörajas ja kohtlemise teostanus.

Tegelikkus – Mina olen selline – on enese tunde info pealispind – see on ette söödetud, inimesega seonduvas kasutusel olnud ja tema enda poolt kasutusse võetud väärinfo. Selle eesmärk on olnud hoida, manipuleeriva kohtlemise osaks saanut, pendlis – hoida teda selles mängus püsimas ja sundida teda, temale ettenäidatud moel, muutuma – vastavama temaga manipuleeriva inimese/ keskkonna vajadustele.

Soov mängus püsida, ja mängu eheda eluna kogemine, ongi toonud kaasa enese info vale töötluse ja enesele valed tagajärjed. Enese tunde vääriti mõistmist on aidanud alles hoida iseenda sõltuvus enese kasutuses olevast informatsioonist – Minul on enesele vajaminev lahendus olemas, mina ei pea seda mujalt otsima minema/ mina ei saagi seda mujalt – minul on vajaminev olemas, kuid ma lihtsalt ei saa seda – veel – ei saa veel, kuid ma näen ja tean, et oli ja on olemas ja seega ma ka kohe saan/ minule on lubatud, et saan, siis kui... .

Kasvamine perekonnas/ keskkonnas, kus olulised vigurid on olemas ja endaga samas, kuid turvalisust ja hoidmist ei ole, kus enesega seonduv muutub, heaks ja halvaks, vastavalt enesele omistatud vastavuse ja mitte vastavusega. Kus olulised vigurid annavad teada ja kogeda, et vajamineva saamiseks võimalus on olemas – nn hea olemine lubab, et saab olema ka vajaminev – korduvalt kasutuses olev muutuste vaheline pendeldamine jääb ära.

Sõltuvus tähendab enese jaoks vale lahendamiseks kasutusel olevat asendust – see leevendab ja katab, kuid ei vii täide – ikka ja jälle annab vajadus endast märku, sest vajadus, lahenduse järele, jääb alles. Ennast paigal hoidvate ja samas jätkama suunavate valede vajamine toob kaasa enese võimetuse kogemise ja iseenda võimalduste puuduse nägemise.

Inimene ise annab endale teadmise - Mina ise ei saa enesega seonduvat muuta st teist inimest/ enese keskkonda teiseks/ enesele vajamineval moel kogetavaks muuta - st Mina ise ei saa, selles kohas ja selle inimesega, iseendale turvalist ja hoidvat koos olemist anda. See on teadmine, et turvalisuse ja hoidmise saab, selles kohas, anda teine inimene – see toob kaasa sõltumise sellest teisest.

Selle infoga kohtumise tagajärjel võtab inimene kasutusele enese möödunus kasutusel olnud lahenduse – Minul tuleb leida võimalus, kuidas muuta ise ennast sobivaks, nõustuda osaks saavaga, teha ennast nähtavaks ja tõestada õigusi. See tähendab, et tuleb võtta osa mängust tähelepanu ja selle suunamisega - tuleb anda teisele, ka vaikides ja kaude, teada, et tema valikud ja teod mõjutavad ning selleks, et neil ei oleks sama ja senist tulemust, tuleb teisel neid muuta.

Uskumine, vigurite olemas olemisse ja nendega seotud võimalustesse, tähendab enese petmisega nõustumist ja enese pettuse kestmist. Tegelikkus - see koht, kus on vajadus, et saab olema üheselt püsiv ja täiesti turvaline aeg ja koos olemine – on koht, mille kohta on olemas teadmine, et sealses enesele vajamineva ootamine on enese petmine, sest tegelikkuses ei saa seal olema seda, mida ei ole kunagi olemas olnudki.

Tundes avaneva informatsiooniga kaasnev emotsioon tähendab tegelikkuses tõe vastu võtmisele järgnenud reaktsiooni – kurbuse, viha, valu, ärevuse, hirmu kogemist – see on loomulik reaktsioon, sest see on enese mõistmine - Minul enam ei ole/ Mina enam ei saa/ Mina enam ei ole – põhjuseks on see, et - Mina ise enam ei nõustu/ Mina ise enam ei vali/ Mina ise lõpetan ära.

Tundele vahetult eelnev informatsioon annab teada tõe – see inimene teeb haiget, selle inimese naeratus valetab, see inimene valib vähendada ja tema head sõnad tähendavad pettust. Mina saan aru, et tema hea tegu ja nägu ei jää püsima - Mina saan aru, et temaga koos olemine ei tähenda turvalisust – Minul tuleb lõpetada naeratusse uskumine ja lõpetada lootmine sellesse, et teine ja tema poolt valitu muutub – Minul endal tuleb, selle teisega, vahe sisse teha/ selle teise juurest ära minna/ sellele teisele Ei öelda – Minul on oma otsuse jaoks piisavalt informatsiooni – see on teadmine, et teine ei muutu. See kõik ja sama on olnud, osaks saanud ja jätkub endiselt.

Enese tunne on see, mida inimene teisele osutab ja teisele omistab ning sellega segadust tekitab -  tegelikkuses tahab inimene oma tunnet, kui informatsiooni, teisega jagada selleks, et viia ühine olemine talutavale ja paremale koos olemisele. Teise informeerimine, enesega seonduvast, lähtub tõigast, et inimene ei ole suunatud suhteid lõpetama ja inimesi oma elust välja jätma - inimestega ühes olemine on inimestele oluline - ka eluliselt tähtis ja vajalik. Suhte lõpetamised ja suhtlemiste katkestamised on inimeste teekonnal kogutud informatsiooni valguses ebaloomulikud ja valed - neis sisaldub elule ja toime tulemisele oht.


Marianne

20.05.2025.a


Kommentaare ei ole: