Iga inimene leiab oma elust kohti ja aegu, mil ta kahetseb seda, et ta teab tõde – ta usub, et parem oleks, kui tema ei teaks ega oleks mõistnud – sest, siis ta ei pea kohtuma enese tagajärgedega – tegema valiku, võtma vastu otsuse ja selle ära astuma - ise muutma iseenda elu. Teada saamine tähendab, et teadmatuse varju ei saa enam pugeda ja unustuse hõlma ei ole võimalik vajuda – teadmine on olemas ja sellega tuleb midagi teha – iseendal tuleb enese elu muutev otsus vastu võtta ja seda tähistav samm teoks teha.
Vahel on väga raske enesega seonduvat tegelikkust, enese sees, vastu võtta, sest see ütleb enese kohta nii mõndagi – see osutab millelegi. On üsna tavaline, et isiklikule puudutusele järgnenud mõistmistega käib kaasas valu, solvumine, hirm, kurbus – Mina enam ei ole/ minul enam ei ole/ mina enam ei saa – põhjuseks on see, et midagi olulist on ära olnud – on teadmine selle kohta, mis ja kuidas on olemas – kui palju ja mida jäi enesele alles.
On inimesi, kes on elanud aastaid ja kümneid vales – nad on teadnud, midagi väga olulist, kuid nad ei ole sellega arvestanud. See on teinud neile haiget ja sundinud valikutele, mis ei ole olnud enesega kooskõlas – inimene ise on endale ja ka teistele valetanud selleks, et temal oleks olemas see, mida tal ei ole. Ta on püüdnud hoida ja luua endale kohta, milles olemas olla, enesele vajamineval moel.
Tegelikkuse vältimine tähendab, et inimene on oodanud ja vajanud, et temale teatavaks saanu muutuks – ta on vajanud, et see, kes nn vale ja häiriva sammu ära tegi/ kes oma sõnad välja ütles, muudaks need vastupidiseks – kinnitakse tõeseks selle, et inimesel on olemas see, mida ja kuidas temal ei ole.
Vältimine on õpitud lahendus, mis tulenes lahenduse puudusest, ajal, mil enese poolt valeks nimetatud teada saamine ei läinud kokku senise teadmisega iseendast ja seniste andmetega iseendal olemas olevast/ endale kuuluvast – teada saadu lõhkus enese olevat, see muutis enesega seonduvat ja ise enda uueks olemiseks ja paigutumiseks ja suhestumiseks tuli lähtuda täiesti uutest andmetest. Omal moel tuli olla suurem iseendast.
Ehmatav äratus toob kaasa küsimused - Miks teine minuga ei arvestanud – kuidas ja millega mina, enesele vajamineva, iseendale kompenseerin/ asendan – kuidas mina ise saan anda endale vajamineva, kui minul seda ei ole?
Lahendavate vastuste puudumine toob kaasa valetamise – Mis siis, et minul ei ole, mina teen näo ja käitun nii nagu minul oleks ja mina oleksin vajamineval moel olemas. See valik toob kaasa vajaduse, et olemas oleks üks ja ühine tegelikkus, kuid selle lahenduse valinul on kogeda kaks vastandit – üks, milles on ja teine, milles ei ole ning ikka ja jälle nähtavale tulev tõde – enese varianti ei ole võimalik tõeseks teha seal ja nende hulgas, kes sedasama ei vali.
Iga suur on kunagi olnud laps – laps on see, kes annab endale lahendused, mis on temale võimalikud, selleks, et anda endale see, mida ja kuidas ta vajab – laps vajab seda, mis on tema normaalsus, kuid mida ei ole või enam ei ole temale osaks saavas tegelikkuses.
Lapse Mina olemine tähendab enese laiendatud Mina – need on inimesed, kohad ja koos olemised/ elamised, millest tema saab ja on osa. Laiendatud Mina on see miski ja keegi, kus ja kes peaks olema lapse jaoks ja pärast olemas – see Mina on see, kus ja kes lapsega arvestab, kus ja kelle kõrval on temal turvaline olla ning kellega ühes ja mille sees on temale koht olemas. See kõik on keegi ja midagi, mida ei ole võimalik kaotada – see jääb alles – see on lapse tugevus ja tema olemas olemise põhi.
Selliseks uskumuseks on olemas informatsioon – laps näeb ja teab, et tema kuulub kellegagi kokku ja kellegi juurde, tema eest hoolitsetakse ja temaga ollakse koos – temal on nii nagu see tema jaoks olemas ja võimalik on.
Ebaturvaline olemine ja vajadus, enesele valetada, tulenevad sellest, et lapse laiendatud Mina tähendab inimesi ja elamist kohas, kus temaga ei arvestata, kus talle haiget tehakse ja kuhu teda ei taheta – laps teab ja näeb, et see kõik on tema Mina, teistsugust tal endale anda ei ole, kuid see Mina tähendab temale valu ja iseenda vähendamist.
See, enesele haiget tegev, enese laiendatud Mina teeb haiget ka suurele inimesele, kes ei ole tegelikkusega kooskõlas ja ikka veel vajab, et enese laiendus oleks tema jaoks turvaline ja hoidev. Talle ei loe see, mis ja kuidas on päriselt, mida ja mil moel on talle, enesega seonduvast ja kellegi teise kohta, teada antud – ta usub enese kasutuses olevat informatsiooni – enese tõde iseenda kohta – tema kuulub teisega ühte ja temaga kuulutakse kokku.
Kuna laps/ suureks kasvanu ise enesega seonduvat Maailma sel moel näeb ja tõlgib, siis ta ka enesele haiget tegevad inimesed enesega ühte liidab ja selletõttu ka ise haiget saab – tema ise toob vale enese Maailma sisse – tema ise näeb seal olevatena ning selletõttu liidab sinna need, keda seal ei ole/ kes selles olla ei taha/ kes talle, selle Maailma sees, haiget teevad/ kes tema Maailma lõhuvad selleks, et sellest välja saada ning mitte selles osaleda ja sellesse kuuluda.
Teistega ühiseid Maailmu lõhuvad ja teise poolt ehitatud Maailma väldivad need, kes tahavad ja vajavad enesega, enese tegelikkuse järgi, arvestamist – enese poolt paika pandud läheduse astet, suhte sisu ja enesele oluliste inimeste valiku võimalust. Teise Maailma kuuludes tuleb too teine ka enese Maailma kaasa ja sisse – kuid, kui see teine endale ei sobi ega ole enese jaoks õige, siis teda ka endaga ühte ei valita – mis siis, et see teine on väga lähedane või lähedane sugulane – Ema/ Isa/ Laps/ Õde/ Tädi jne.
Laiendatud Mina kahaneb suureks kasvamise teekonnal – enese teadlikkuse kasvades, iseenda ja enesega seonduva kohta, saab inimese Mina enese tegelikud piirid. Laps, kelle jaoks saabub tõde, enesega seonduva ja enese tegelike piiride kohta, liiga vara – jääb sellesse kohta kinni, sest tema jaoks kehtivad kaks informatsiooni samaaegselt.
Tema laiendatud Mina on temaga ühes olemas, kuid seda Mina ei ole, tema jaoks, kõiges ja igal hetkel, olemas – on hetki, milles ta on sellest Mina-st välja jäetud ja ta ei pääse sinna sisse – on hetki, milles temale, selle Mina sees ja selles olija(te) poolt, haiget tehakse – kuid on ka aegu, mil temale öeldakse, et see on ainus tõeline ja õige asi, mis temal olemas on – selles tehakse ja ollakse tema jaoks ja pärast, sest tema on olemas.
Kõiges selles on tõde, kuid ka valet – laps usub seda, mida temale on vaja – laps näeb ja kogeb seda, mis ja kuidas temale saab osaks – laps saab aru sellest, mis ja kuidas on tema tegelikkus – mis ja kuidas on, tema jaoks, päriselt olemas ning millest jääb puudu või mis ei ole see nagu seda näidatakse olemas olevat.
Kiirendatud korras suureks kasvamine tähendab väga varakult teada saamist, et loota saab ainult iseendale ja ainult iseendaga on võimalik arvestada – laps, kui inimene, on teistega koos olles üksinda. Laps teab ja näeb, et ta vajab rohkemat, kui temal olemas on. Ta vajab teadmist, et temaga ollakse koos tema enda pärast – temaga tahetakse koos olla ja teda ei jäeta üksinda ega välja – ta vajab kindlusetunnet – ühest ja kehtivat informatsiooni.
Sellise vajaduse olemas olemine tähendab, et olemas on vastupidine tegelikkus ja informatsioon vaheldub – on ja ei ole – kuigi on, siis ei ole nii nagu vaja on – ei ole, kuigi vaja on. See on teadmine, et laps ise ei valiks üksindust ega iseolemist, kuid ta peab, sest teist valikut ega lahendust, selles ajas ja selles kohas ja temaga koos olevate inimestega ühes, tema jaoks olemas ei ole. Seega seisab lapse ees küsimus - Mida mina teen – mis on minu otsus – kui ma tean kõike seda, mis ja kuidas on?
Laps valib, enese kohta käiva otsuse/ lahenduse, enesel olevate teadmiste alusel – laiendatud Mina on olemas/ mina vajan seda kohta ja selles olevaid võimalusi/ sellele asendust ei ole/ mina ise ei tohi, sellest välja jäämiseks, alust anda ega seda ära lõhkuda/ enese tegelikkust välja näidata ja rääkida ei tohi – see on teadmine - Mina ei saa tagasi ega ise anda endale seda, millest mina ise lahti olen lasknud – selle taga on tõde - Kui mina ise, enesele vajaminevast ja vajaminevatest, kinni ei hoia, siis minul ei ole seda/ neid olemas.
Lapse ja suureks kasvanu suurim vahe peitub suhtumises lausesse - Mina ei vaja teist inimest. Laps teab ja näeb, et tema vajab ja seega ta teeb endast oleneva, et olemas olev teine oleks temaga ühes olemas - vajadus, teise järele, tähendab ennekõike seda, et laps näeb seda teist, kellele ta panustab/ kellesse ta uskuda tahab/ kes näiliselt olemas on, endaga ühes olevana - ta näeb seda ja usub sellesse ka siis, kui see teine on öelnud ja teinud selgeks, et teda ei ole lapsega ühes ja lapse jaoks olemas. Seda ettekujutatud ühes olemist aitab alles hoida vajadus sellise olemise kogemise järele.
Laiendatud Mina püsib alles senikaua, kuni laps hoiab kinni enesele antud informatsioonist - Mina vajan teist inimest. Laiendatud Mina ei kao käsu ega selle puudumist näitavate faktide peale ära. Inimene saab enese piirid siis, kui ta annab endale tõese teadmise - Mina ei vaja teist inimest - Mina ei vaja teist inimest selleks, et midagi olulist kogeda või omada.
See on enesega seonduva tõesena nägemine ja mõistmine - Minul ei ole, kindlat/ kedagi, teist vaja - Mina saan ja olen ise - olen ise, mitte sellepärast, et pean, vaid see on minu teadlik valik, otsus ja tõde - see on ka teadmine, et kui enesest jääb väheks, siis saab küsida abi või osta teenuse - Mina ei pea maksma iseendaga sellele, kes mind ennast ja minuga seonduvat/ seotust kogeda ei taha.
Marianne
21.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar