Elades ja kõndides ühes, saades kokku ja jagades lugusid, ei mõtle inimene selle peale, mis see on, mis ja kuidas temal/ tema jaoks olemas on – ta näeb, et seda on olemas ja on kogeda võimalik ning see peaks nagu ütlema kõik ja sellest peaks temale piisama. Kuid olemas olemine ei tähenda, et see on ainus lahendus ja võimalus, kuidas olla saab – saab ka teisiti, kuid seda saab siis, kui teistmoodi valitakse ja tahetakse ja see teistsugune ka teoks tehakse.
On üsna tavaline, et vana aeg kõnnib inimestega ja nende vahelistes suhetes kaasas – kasvamise aja lood ja kasvamisega seonduvad keskkonnad näivad jäävat samaks – inimesed justkui kasvavad välja, kõnnivad edasi ja muutuvad – mujal on kuhjaga teisi ja ettenäidata tegusid, mis näitavad enese ja ka teiste muutumist ja valikute võimalusi, kuid kui panna kokku möödunud aja inimesed, siis nad jätkavad sealt, kuhu kunagi jäid – seal ja selles jätkavad nad samadena nagu nad olid, sest sealt ja sellest ei ole nende teerada edasi läinud.
Kuigi tundub, et välises ollakse teisena ja osatakse teistmoodi, siis omavaheline keemia ja senini õhku jäetu tõmbab endaga kaasa ja inimesed astuvad sissetallatud rajale ning kordavad mustreid. Seni lahendamata möödunu on nagu kassikangas – igaüks on valinud ja valmis teinud oma mustri ja need kõik on omavahel läbi põimunud, sest kasutada on üks ja seesama aeg – koos oldud ja käidud teerajad – pluss isiklikud loometööd - enese ajale on iseenda poolt antud seletused ja vastuvõetud otsused - igal ühel on kaasas Sina ja Mina lood, mis räägivad rahu, turvalisuse või lõpu tegemise vajadusest ning Meie-ga kaasnevad teemad, mis toovad välja kunagised vajadused, millele täidetust ei saadud.
Koos olles ja kokku saades avaneb maha jäetu ja maha salatu – selle võimaldab energeetiline seotus – ei ole vaja mõelda ega midagi erilist ette võtta – ühine informatsioon ja sellega seotus on see, mis avaneb osaliste kokku saamisel, sest see, kes ei ole enesele osaks saanud möödunut mõistnud ja ise sellest välja astunud ja olnust edasi kõndinud – see kasutab möödunus kogutut ja ühises kasutuses olnut/ olevat – see on tema harjumus ja põhi.
Inimene võib ja saab olla edasi kasvanud ja enesega seonduvat mõtestanud, kuid kui ta tahab anda endale kogemuse, mida tal möödunus ei olnud – kui ta tahab täita oma vajaduse, mis möödunus karjus tühjuse järele – siis ta sukeldub ühise loo sisse ja proovib jõuda enesele vajamineva tulemuseni.
See tähendab, et vajaduse omanik püüab survestada, samas olijaid, teistmoodi väljenduma ja valima – panna neid varasemast teistsugust informatsiooni edastama ja vastu võtma ning tõeks tunnistama. See lahendus ei muuda ühes olemist ja omavahelisi suhteid teiseks, sest vajadus ja sellega seonduv informatsioon ja enese tõde on sageli selle sama lapse oma, kes ta kunagi oli - tema möödunus.
Teist/ teisi enese vajadust täitma sundimine/ suunamine ei ole töötav lahendus, sest on üsna tavaline, et sama tahavad ka need teised, kes on kasvanud/ elanud perekonnas/ keskkonnas, mis näib funktsioneerivat kõigile teada olevatel alustel, kuid tegelikkuses on see algse eesmärgiga mitte kooskõlas olev koos asumine/ koos viibimine. Näiliselt ja väljapoole paistvalt täidetakse ühiskonnas ette näidatud mudelit, kuid see ei ole kooskõlas koos olijate tegelike eesmärkide ja tegude ja kogemustega.
Ühine ja ühes olemine ei tähenda ühise tugevdamist, vaid selle lõhkumist – vajadus on ennast valest kogemusest/ inimes(t)est vabastada – ei osata koos tööd teha ega õpita ühist ühiselt lahendama – ollakse üksinda või vahel valitakse kaaslaseks see, kellega ühes on võimalus anda endale mingi vajaduse lahendus – tavaliselt astuda, kellegi, kes samas või väljas, vastu või pakkuda kaitset, tähelepanu, võimalust paremat kogeda – need on vahetus tehingud - teise abil endale/ endas puudujäävat kompenseerida.
See on suur segadus – Minul on see, mida minul ei ole – kõige peamine, mida ei ole – selles keskkonnas ja seal olevate liikmetega koos olemine tähendab ebaturvalist koos viibimist – justnimelt nende inimestega koos olemine tähendab vägivaldseid ja vähendavad kogemusi. Minul on see - tähendab tegelikkuses - Minul peaks olemas olema - sellest ka vajaduse sünd.
Olemas olemise asemel on vastupidine efekt – koht ja inimesed, mis ja kes peaksid olema vajamineval moel ainsad ja õiged, on väärad – toetust ei ole, tunnustust ei saa, kaitset ei leidu, ühte olema ei taheta, ühes olemist ei valita – peab olema ja elama koos nendega, kes seda ei taha – kes ootavad ära ja välja pääsemise võimalust – kes vajavad, olemas olevate asemel, endale teisi teid ja lahendusi.
Ei taheta ühes olemist sellega/ nendega, kellega ollakse koos, sest selles ei ole ega sellelt saada endale vajaminevat - selle asemel on vastupidine kogemus. Samal ajal ollakse sõltuvad sellest koos olemisest/ teisest, kus ja kellega ollakse ühes - see on koht ja keegi, kes, enese kasutuses oleva informatsiooni alusel, peaks olema see, kes täidab vajaduse, mille selle sama inimese tegevus/ valikud on põhjustanud.
Suureks kasvanud lapsed tahavad sama, mida nad väikese lapsena vajasid - seega tahavad nad olevas ajas saada kätte möödunud aja iseendale vajamineva. Tolle aja vajadus tähendas lapse vajadust – see jäi siis ja seal puudu, sest temal endal selle jaoks lahendust ei olnud.
Üldlevinud mõistele vastupidiselt toimivates peredes ja keskkondades kasvanute ja viibinute peamine vajadus on turvaline ühes olemine – on vajadus koos olla ilma valede ja varjamisteta, ilma vaiba alt tõmbamiste ja välja jätmisteta, ilma häbistamiste ja karistamisteta, ilma rollidesse nimetamiste ja Valedena kohtlemiseta – on vajadus, et kasutuses olev informatsioon oleks ühene ja sõna peaks ning kõikidel oleks koos olemiseks ühine eesmärk - ühine on oluline ja kõik selle osad on samaväärselt olulised.
On vajadus, et perekond/ mingil kindlal nimetajal põhinev kooslus/ keskkond oleks selle sõna tegeliku tähendusega kooskõlas, sest muidu ei tähenda enesel olemas olev informatsioon tõde – Mina kuulun perekonda, kuid minul ei ole perekonda, sest olemas olev ei anna võimalusi, sõnaga perekond seonduvat, kogeda ega sellesse vajamineval/ soovitud moel panustada – Minul on minu koht, kuid see ei tähenda, et see oleks tõsi - mina ei kuulu nende inimeste juurde – nemad ei vali minuga koos perekonnana olla.
Lapse jaoks puudu jäänu ei tähenda, et see saaks korvatud suure inimese ajas – enese poolt loodud perekonnad ja iseendale valitud seltskonnad/ keskkonnad ei muuda ära tõsiasja, et möödunust järele jäänu on, mingites vormides, alles, kuid see ei ole see, mida enesele valitakse või seda oleks võimalik rahus olevana ja rahu teinuna kogeda. Mitte midagi uut ei korva ega asenda vana – samu rolle ja samu ühendusi ei saa ega ole võimalik mitte kusagil mujal teoks teha.
Möödunu kõnnib kaasas - see tähendab seda, et enesega seonduvat mitte mõistvad inimesed valivad samad lahendused – ebaturvalisus, hirm, viha, vastumeelsus, kadedus, tähelepanu puudus, vildakad Mina pildid – kõik see on informatsioon, mis käivitab möödunut lahendavad lahendused. Kuid need lahendused ei lahenda lugu, kui tervikut, sest need ei otsi selgust ja uut mõistmist – need otsivad võimalust, kuidas anda endale vahetut kogemust – Mina olen selline - möödunut muutval enesele vajamineval moel.
Oma vajadusest lähtuv inimene seab endale isikliku eesmärgi - Kuidas mina saavutan selle, mida minule on vaja? – Kuidas mina saan selle endale anda? – kasutusele võetakse enese varjamine, teise kontrollimine ja maha tegemine, teisele tähelepanuga osutamine, teisele vajamineva andmisest keeldumine, saamise keelamine, informatsiooniga manipuleerimine.
Kindlas keskkonnas/ kindlate inimestega ühes saab kasutada seda, mis seal ja iseendal on võimalik, kuid kindlama tulemuse saavutamiseks on vaja tähelepanu – on vaja seda, et teine vaataks, kohtaks ja kohtleks õigesti – on vaja seda, et iseendal on olemas vajamineval moel - Mina olen selline - olemiseks vajaminev informatsioon.
Enesele vajamineval moel - Mina olen selline - nähtaval olemiseks ja enese kogemiseks kasutatakse manipulatsiooni - põhjuseks – Mina saan siis, kui teine ei saa, kuna Mina ei saa siis, kui teine saab/ teisele on võimalik – Minul on olemas siis, kui teine ei saa/ kui teine on minule vajamineval moel. Minul on õigus enesele vajaminevale - see toob kaasa õiguse kasutada, enesega ühes olijat/ olijaid, enese vajaduste täitmiseks - teine ei saa saada samal ajal ja samamoodi, sest temal tuleb olla vajamineva - Mina olen selline - olemise kinnitaja.
See, et kõigile ei ole, et kõik ei saa, et kõiki ei taheta, on iseloomulik muudetud/ varjatud eesmärgiga perekondadele ja koos olemistele – see ei ole koht, kus ühes olemist tähistada ja kõiki olijaid tunnustada, vaid see on olemas selle jaoks, et kellegi, kellel on tugevam õigus ja pidavam põhjus, vajadusi täita – see on kellelegi isiklik omand, mida ta kasutab enesele vajamineval moel – kui tema ei taha, siis ei ole seda ja selles osalejaid temale vaja - kuid kui temale on vaja, siis tuleb nendel, kes samas, temaga arvestada - esimesena ja sageli ka ainsana.
Vajadus olla enesele antavas informatsioonis üks ja mitte hoida alles vajadust, kuna ei ole võimalik saavutada seda, mida olemas ei ole, tähendab tõese info kasutusele võtmist – Minu jaoks ei ole päritoluperekonda, õigem oleks öelda seda markeerivaid inimesi, olemas. Selle jaoks, et mina saaksin kogeda perekonnana olemist ja toimimist, on minule teisi vaja, kuid neile mind mitte – nemad on toimiv tervik ilma minuta. Sellest, mis olemas on, ei ole minul võimalik osa saada – sinna ei kutsuta ja sinna ei oodata. Kui, kuhugi läheksin ja, kellegagi kohtuksin, siis see tähendaks vägivallaga kohtumist ja vähendamise osaks saamist.
Minu päritoluperekond oli muudetud ja varjatud eesmärgiga suhtlemise ja koos asumise vorm, kuid see ei ole midagi sellist, mida valida teadlikuna - minul ei olnud ega ole võimalik selles osalenute toimimist muuta, mina ei saanud ega saa selles olnutega, enese jaoks, turvalisust tagada, minul ei ole õnnestunud sellesse informatsiooni juurde anda selleks, et nimetus oleks kooskõlas sisuga.
Tõde on, et see, mis oli olemas, sellest ei saanud seda, mis nime see kandis - selle koos olemise vormi loojale ja koos olijate valinule, ei olnud perekonda vaja - see ei olnud tema eesmärk ega teekond. Oli olnud vajadus, mis ei saanud täidetud - ülejäänu oli iseenda tahtmise tagajärg. Olemas olijad olid kohustus, kellega ei olnud midagi peale hakata - neid ei olnud endale vaja - neist sai põhjus, miks iseendal oli paha ja iseenda elu oli enese jaoks vale.
Täitmata vajadustega ühte liidetud vajasid teistelt seda, mis oli enesele puudu jäänud - ühes moodustati liivakast, milles olevaid mänguasju sai kasutada siis, kui oli soov mängida ja jätta siis, kui tüütuks muutus või enesele vajaminevat ei saanud - see oli siis, kui tulnuks teise jaoks olemas olla või vale, ennast, kui enesele vajamineva - Mina olen selline - olemist kaotava, tähelepanu osaliseks saadi.
Olemas olevat kasutati enese äranägemise järgi ja enesele vajamineva andmiseks - möödunu korvamiseks - ei olnud oluline, et kõik oleks olemas ja kõigile oleks olemas - enese jaoks pidi olema ja enesele pidi saama. Möödunut kasutati, kuid ühise eest vastutust ei võetud, sest möödunus osalenuid kasutades ja valides ning välja jättes oli loodud enesele sobivamad koos olemised - samade põhimõtete järgi ja eesmärkide nimel toimivad õigusjärglased - kasutades, sama nime ja vormi, anti endale sobivam ümbrus ja enesele vajaminev sisu.
Mina olin see, kes nägi nimetust ja tahtis viia selle, sellega seonduvaga, kooskõlla - see oli möödunu vajadus, et minul oleks olemas see, mida ja kuidas olemas ei olnud - inimesed olid, kuid neist tervikut kokku ei saanud - võimalik oli olla osati ja olla üksinda, kuid ei kunagi, rahus olevate ja turvalisust andvatena, kõigiga koos olemist kogeda ja näha.
Marianne
27.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar