Enesekindlus ja enesest teadlik olemine on reaalselt läbi kõnnitud ja enese peal järgi kogetud teadmiste kogum iseenda kohta – Mina olen selline. Hoolimata enese teekonnast ja enese isiklike kogemuste hulgast on erinevas vanuses inimestel tükk tegemist, et enese peale loota ja enesega arvestada – teadmine enesest ei anna iseendale kindlust. See on huvitav tõik, eriti kui arvestada seda, millega iga inimene, oma elus, on toime tulnud ja kuidas ise on oma elu lahendanud.
Nigela enesekindlusega inimese puhul on näha, et üsna suur osa tema kohta käivast infost ei ulatu temani – ta ei kasuta enesel olemas olevat ja enese kohta käivat reaalset informatsiooni enese kohta otsuste tegemisel ja elus ette tuleva lahendamisel. See annab teada, et tema - Mina olen selline - on kuhugi toppama jäänud ja ta kasutab enese kohta piiratud ja moonutatud teadmisi – saab öelda, et uskumusi, kuna neil ei ole olnudki või ei ole enam tõepõhja all.
Inimesele on omane, et temal on kiire ja ta tahab jõuda sinna, kus teda veel ei ole ja ta ei taha tegeleda sellega, mis tundub talle raske, ebameeldiv, segane ja häiriv. Just selletõttu jääb tal töö iseendaga poolikuks – kuna temal on kiire unustama, üle kirjutama, maha salgama, uut kogemust hankima, siis tema ise laseb enese juurest jalga.
Inimene nagu ise ei tahakski teada, miks tema reageeris, millise hinna tema maksis, mida ta õppis, kuidas ta lahendas – tema teeb enese kohta käiva kokkuvõtte enesele osaks saanud tähelepanu alusel – Mina olen selline. Eriti huvitav on see, kui see osaks saav tähelepanu ei olegi oleva aja oma, vaid möödunus aset leidnu – see on justkui surnud tähe valgus, mis on endiselt suunatud teatud aspekte valgustama – kuid ei tervikut, vaid kindlaid näiteid välja tooma ja väiteid kinnitama.
Erinevas vanuses inimese – Mina olen selline – toetub eelnevale, kuid kui tunnistada enesele tõde, et see eelnev on üsna suures osas vale, siis on selge, miks enesele kindluse tunde andmine ei ole võimalik. Manipuleerivas keskkonnas kasvanud inimese Mina olen on kellegi teise tagasiside ja ennetav teave, mida ei ole antud ausatel kaalutlustel, tegelikkusele toetudes ja lapsega arvestades.
See on olnud suunatud info andmine – Sina oled selline ja selline. See on olnud, last vähendades, erinevatesse rollidesse surumine. Selle jaoks, et laps, temale etteantud ja näidatud, rollis oleks ja püsiks, antakse talle teada, et info enese kohta ja ise olemine ei sobi – juhend tuleb väljaspoolt.
Selline elukorraldus õpetab vältima iseennast ja usaldama teiste tähelepanekuid. Sellise kasvatuse tagajärg on inimene, kes ei näe ega tea ennast, reaalusele toetudes – temaga juhtub, tema osaks saab, tema ise ei tea, mida ja miks tema tegi – tema reageerib tähelepanule ja emotsionaalsest seisundist lähtuvalt – kas iseenda omale või kellegi teise omaga kohtudes või seda ennetades.
See kõik annab teada, et tegelikkuses on inimese - Mina olen - puudulik ja ekslik. Lihtsam on öelda, et - Mina olengi selline - kui uurida välja - Miks mina olen ja kas mina ikka olen selline? Enese uurimist takistab paaniline ärevus – see on sügav teadmatus enese kohta, kuid ennekõike on see hirm selle ees, mis enese sammule järgneb – milline otsus tuleb, milline tähelepanu osaks saab, milline hinnang antakse ja mida kaotatakse.
See annab teada, et, hoolimata oleva aja vanusest, ollakse endiselt väikene laps, kes kardab kellegi reaktsiooni. See annab teada, et sel hetkel kaob olev ja suureks kasvamise teekond – käes on möödunud aja seisund. Enesele osaks saava teadmatus teeb ärevaks – möödunud aja lahenduse kohaselt on, enese sees aset leidva muutmiseks, koheselt vaja kinnitavat tähelepanu – enesega seonduv on okey, enesega seonduvas midagi ei muutu ega muudeta – ei hüljata ega nimetata ega karistata.
Äraspidine on see, et omal moel ollakse valmis vägivallaga kohtumiseks ja vähendamise osaliseks saama – selliste lahenduste kasutamine annab teada, et nähakse ja suheldakse ning see räägib korduvast mustrist – tegemist on tuttava ja koduse reaktsiooniga. Sel moel enesega seonduvat normaalsusena võtva inimese peamine teema on säilitada side ja kontakt Olulise teisega – oluline on näha kahe vahelise ühenduse olemas olemist – oluline on kogeda elavat ja puudutavat tähelepanu – ükskõik, milline see on, peaasi, et see olemas on ja kestab.
Sellise hirmu olemas olemine ja vägivaldsel moel tõestatud kontakti normaalseks pidamine räägib väga sügavast haavast – see räägib väga väikese inimese vajadusest – on vajadus muuta osaks saanuga kaasnenud teadmine vastupidiseks – lapsest on lahti lastud, lapsele ei ole vastatud, lapse poolt tehtud liigutusele ei ole toetavalt ja hoidvalt reageeritud – on pealt vaadatud ja on lastud olla.
Enese pärast hirmu tundev laps jäeti abita siis, kui tema ise oli teinud liigutuse ja libisenud üle voodiääre – tema ise ei saanud enesega seonduvat muuta – tema ise ei saanud ennast valust vabastada. Väikese inimese silmad vaatasid suure inimese silmadesse ja nägid neis peituva põhja välja – neist paistis vastu ükskõiksus ja lahenduse nägemine – see tee peatukski siia – siis enam ei oleks vaja – siis oleksin mina vaba. Suur inimene oli valmis ja võimeline selle sammu astuma.
Tee ei lõppenud sinna, kuid väikese inimese poolt kogetu ja selle kaudu teada saadu jättis igavese jälje – alateadlik hirm, enese poolt valitu ees ja teoks tehtud sammude järel, mõjutas enese teekonda ja Mina olen kohta ausa ja adekvaatse info kogumist ja kasutamist.
Käibel oli see – Mina olen selline – millisena olemas olemise poole suunas ja milliseks olemas olemiseks kohustas see Oluline teine, kellega kardeti kontakti katkemist. Selle - Mina olen selline – olemisega nõustuti ja teistsugust infot teadlikult vastu ei võetud, kui seda ka nähti ja teadvustati, siis lasti sellest lahti – sellisena olemine oli vale, sest selline olemine ei sobinud Olulisele teisele.
Seega ei olnud vahet, mida ise oli tehtud ja kuidas ise oli oldud – ei lugenud enese saavutused ja reaalne teekond, ei lugenud enese õnnestumised ja enese poolt loodu – seda kõike nagu ei olekski olnud, kui mööda läinud aja tähelepanuvalgus, enese sees ja selle kordaja enesega ühes, näitas kätte vead ning valesti olemised ja tegemised.
Oluline teine ei väärtustanud ega näinud neid sellistena nagu need olid. Ikka ja jälle andis ta teistsugused hinnangud, lisas värve, vähendas kordades, nimetas naeruväärseteks, teistele liiga tegemiseks – just nimelt enese sammude alusel ja nende tagajärgede olemas olemine andis põhjuse osaks saavale vägivallale ja vähendamisele.
Parem see, kui ei mitte midagi – parem see, kui abitust eirav ükskõiksus või vaikiv ja ära minev teine – teiseni ei ulatu, teine ei tule tagasi – mina olen üksinda. Möödunu tõde - Minust endast minu enese elus hoidmiseks ei piisanud – olevas ajas on selle asemel olemas teadmine – Mina võin ja saan sõltuda, mingites asjades ja lugudes, teisest inimesest, kuid see ei tähenda, et mina vajan seda teist selleks, et ennast elus hoida – mina ise ei ole enam Abitu.
Mina ei ole see, kellena teine mind näitab ja kohtleb - mina ei toetu enam teise informatsioonile – mina tean, et mina ei ole selline nagu tema mind esitleb – tema poolt edastatud informatsioon on tema poolt teostatud manipulatsioon – see räägib temast, tema vajadusest ja tema eesmärkidest – see räägib tema rollist, millele ta kinnitust vajab – see räägib tema kogemusest, mida ta endale anda tahab. Tema poolt dikteeritud loost osa võttes annaksin ma enese jõu ja väe teisele – oleksin vahend tema mängus.
Möödunu mõistmine ja oleva aja tegelikkus – ei siis ega nüüd ei ole ma abitu – Mina ei ole Abitu – mina ei ole see, kes ei saa iseendale vajaminevat anda ja iseenda jaoks olemas olla. Möödunus olin ma abist ilma jäetu - tõde on selles, et siis olin ma laps, kes vajas abi, millega viivitati/ millest mind ilma jäeti - mina andsin endale vajaminevast teada ja abi ootamise põhjus oli väga tõsine.
Selles teadmises on suur vahe – üks on enese – Mina olen selline ehk rollina nägemine – teine on enesele osaks saanu mõistmine – täiskasvanu nägi abitut ja valu tundvat last, kuid ta ei läinud temale appi. Hilisemad korrad, kus ma olen ennast abituna tundnud ja näinud, on olemuselt samad – mind on, minule vajamineva, abita jäetud.
Nii nagu enese möödunus, olen ka järgnevatel aegadel vajaminevast teada andnud, kuid sellele ei ole, toetavalt ja olukorda lahendavalt, reageeritud - abi vajadust on tahtlikult valeks nimetatud - selle infoga arvestamisest on keeldutud - on öeldud, et mina ei ole toetust välja teeninud - teema tõstamise pärast on häbistatud - mina ise olevat osaks saava põhjus.
Häbi kestis eilseni - väga kaua aega tundsin häbi enese kohta käiva info ja enesele osaks saanu tõlgenduse avalikuks tegemise pärast. Ära nüüd mõtle endale välja - mõtleks, et Sina tahad - seda ei ole olnud - nüüd Sa küll valetad - kuidas Sinul häbi ei ole!
Ühe ja sama loo kohta käiva info erinevus tekitas segadust - päriselt oli ja reaalselt kogesin, kuid teine ei tunnistanud ülekohut ja vägivalda tõeks. Miks minu tõde ei ole tõde - miks seda ei nähta? See, et teine ei tunnista enese tegude, sõnade, valikute, väljenduste, eesmärkide tegelikkust ja tagajärgi, ei tähenda, et need oleksid tema hinnangu ja tema poolt teada antu kohased.
Sina pead ennast häbenema! on suunda andev informatsioon selle kohta, kuidas tuleb ennast kogeda ja näha siis, kui on olemas see teine, kes ei nõustu enesele öelduga ja enese poolt tehtu asjakohase nimetamisega.
Kaks tõde saavad selles kohas kokku - üks toetub reaalsusele, teine vähendamisele. Inimese häbistamine ehk tema Häbiks nimetamine annab seda tegevale võimaluse isiklikust vastutusest vabaneda ja vägivallaga jätkata, sest enese sees häbi kogemine ja iseenda Häbina nägemine takistab inimest enese vajadustest teada andmast - seda ka siis, kui need on elulised ja kui tema vastu vägivalda kasutatakse.
Mina tundsin valu - mina nägin viha - mina kogesin enesele osaks saavat reaalselt - räägime asjadest ja tegudest õigete nimedega - see ei olnud armastus ega hoidmine - see oli vägivald. Kui vägivalda teostav inimene tema kohta käivat informatsiooni tõeks ei tunnista ja ise enese tegusid sellisena ei näe, siis see ei muuda tegelikkust - temal ei ole õigust vägivalda kasutada - temal tuleb oma tegevus lõpetada kohe, kui temale on sellekohane informatsioon edastatud.
Ei ole nii, et selle vastu, kes teisest sõltub ja teist vajab, on õigus vägivalda kasutada. Sel moel käituda valiv inimene annab teada, et tema seda koos olemist ei taha/ sel moel ei taha, kuid ta ei anna oma otsusest ausalt teada ega võta midagi, tegelikku olukorda lahendavat, ette - selle asemel jätkab ta enese jaoks vales ja annab sellest erineval moel väljenduvate agressiooni ilmingutega teada - ta edastab oma sõnumit.
Tema on laps, kes tahab, et see teine, keda ta vägivallaga kohtleb, leiaks iseendaga seonduvale lahenduse - enam ei vajaks ja enam ei sõltuks - temal ei ole anda seda, mida teine vajab - tema ei vaja sellist lähedust, tema ei pea seda teist oluliseks - sellel teisel ei ole temale anda seda, mida tema ise vajab ja kogeda tahab - see ei ole rollide ühendus, milles ta olla tahab - see ei ole roll, milles ta väljenduda tahab - see ei ole rollipartner, kelle jaoks ta olemas olla tahab - teda vajava ja temast sõltuva pärast on ta seal, kus teda ei ole ja ta ei saa olla selline, millisena olemist ta vajab.
Ta ei näe ega tunnista teist, kui inimest, sellest ka vägivald - see on tema sõnum, kuidas seda teist, tollele antud, rollis hoida ja selles rollis olemise täitmist kontrollida. Allutamine ja vähendamine on olulised, sest see teine tuletab talle meelde aega ja tegusid ja iseennast ja oma kogemusi, mida ta meenutada ei taha - see on selline - Mina olen selline - olemine, mida ta endiselt endas kannab ja, millisena ta ise ennast näeb ja kogeb siis, kui teine temaga koos on/ teine mingil kindlal viisil väljendub/ kui tema ise, möödunule mõeldes, tunneb hirmu, et tema minevik kordub.
Inimene ei taha seda, mille tema ise on endale valinud - inimene ei taha seda, mis temale valitud on - kuid ümbritsevast keskkonnast tuleneva surve tagajärg on teada andmine ja kohustamine, et Sina pead - see on enese uskuma sundimine, et Mina pean - teistsugust varianti ei ole. Lõpuks enam ei ole nõus - Mina ei pea, mina ei taha - lihtsalt ei taha - ei otsita põhjust, miks ei taheta - koos olemist lihtsalt ei valita. Inimesega inimesena kokku saada ei valitud - inimesena oldi mujal - enesele pealesunnitud suhtes oldi ja väljenduti rollina.
Marianne
09.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar