Enese elu ärevaks muutvad olukorrad – ebamugav ja ebaturvaline on kuhugi minna, kellegagi kokku saada, nähtaval olla – enese sees on selgusetus ja on segadus ja on vastuseta küsimused – kuidas mina olen/ millisena mina väljendun/ mida mina endale luban ja valin/ kuidas ja mille peale mina reageerin/ millisel moel teisele otsa vaatan ja temale vastan/ kuidas ma enese tundeid varjan ja väldin/ mil moel tagan, et mina valesti ei ole ega ebasobivalt reageeri.
Ärevus on tingitud sellest, et ei ole selget ja ühest juhendit iseendale paika pandud – ei ole tasakaalu saavutatud – rahu ei ole, sest midagi on endiselt selgusetut ja mõistetamatut – enese sees käärib, midagi ärritab ja millegi vastu protesteeritakse – ei nõustuta olemas olevaga, osaks saavaga ja ainsate võimalustega, mida võimalikuna nähakse.
Tahetakse teisiti, kui on see, mida kogeda tuleb - tahetakse olla õigena, et vältida kogemusi, mis toovad kaasa enese tunded - tõe enesele osaks saava tegelikkuse kohta. On oldud inimesena, kuid, enese tunnete vältimiseks, usutakse ja nähakse, et vaja on mingi kindla rollina olemist ja väljendumist - sellest ka inimeseks olemise ja enesele rolli valimise/ enese rolli surumise ära otsustamatusest tulenev segadus ja juhendi vajadus.
Kõik see räägib sellest, et enesele märkamatult oled jätkanud samasuguse mustri kordamist, millega tutvusid enese möödunus. Oled ise andnud endale informatsiooni, miks ja kuidas Sinul ei olnud ega ole põhjust, enese poolt kogetaval/ teoks tehtud moel, reageerida.
Vanasti oli suur inimene see, kes andis Sinule teada – põhjust ei ole – Sinu reageering on kohatu, sest see ei ole vastavuses käibel olevate väidete ja pealispinnale asetatud näilisusega. Sinu reageering on vale, kuna see on valedel alustel sündinud - teatavaks tehtud informatsioon pidi andma Sinule tõuke, et vaigistaksid oma olemise, lõpetaksid vale reageeringu ja muudaksid ennast, teise poolt väidetud ja näidatud, tegelikkusele vastavaks.
Korduvalt kogesid, et endast märku andva tundega ühes oli seda ära kaotav info olemas, kuid emotsionaalne seisunud kestis – teise ja/ või enese poolt teada antud info seda ära ei kaotanud ega teiseks muutnud. Tunde ja sellega kaasneva muutunud olemise jätkumise alusel leidis aset enese valeks ja häbiks nimetamine – Mina ei saa aru, mis minuga toimub/ mina tõlgin osaks saavat valesti/ mina ei tea, mida mina pean iseendaga tegema/ miks mina ei suuda ennast kontrollida ja oma tunnet kaotada ega häirivat olemist lõpetada/ miks mina endale tähelepanu vajan, kuid seda, mida saan, seda ei taha/ minul ei ole õigust - mina ei tohi – mina pean.
Tegelikkuses on, hoolimata vanusest, igal inimesel õigus tunda viha ja kurbust – on õigus tunda viha teisega seonduvas, on õigus tunda kurbust enesega seonduvas. Esmane ülesanne, tundega kohtudes ja mingi reageeringu järel lainetades, on lõpetada enesele selle info andmine, mis näitab aset leidva/ aset leidnu põhjusetust ja tühisust – mingi tunde ja mingi vajaduse olemas olemine ja kestmine tähendab konkreetse ja tõelise põhjuse olemas olemist.
Jõuga ja infoga enese maha surumine, ära kustutamine, tühistamine sellel samal ajal, kui on olemas teadmine – minus on, mina tunnen – see tähendab vastandlike tegevuste tegemist – üks info tõuseb üles ja soovib enese, kui sõnumi, vastu võtmist – teine info ütleb, et seda ei tohi olemas olla/ seda ei ole olemas – seejärel toimub sõnumit lugemata ja seda ära tõlkimata emotsionaalse häirituse enese sisse tagasi surumine - õigem oleks öelda, et selle teha proovimine.
Infoga pommitamise ja käskude andmise asemel on oluline öelda välja enese tegelikkus – Mina tunnen kurbust, sest kogesin välja jäetust – minus on vajadus hoidmise järele, sest olevas öeldi minust lahti – mina kogesin senise suhte lõppemist ja selle tõttu kaotasin lootuse, et midagi muutub – nüüd ma tean, mida minul enam ei ole ja kuidas mina pean olema edasi – kuid ma ei ole veel see, kellel enam ei ole – minul on, sest mina ei ole lahti laskmise tööd ära teinud – mina vajan toetavat tähelepanu ja hoidmist, sest uus reaalsus ei ole veel minu normaalsus.
Enesega aset leidva segaduse lahendamiseks on oluline jõuda enese reageeringu tegeliku põhjuseni – Miks mina sel moel kogen/ tunnen/ reageerin? Kuid enne veel, kui selle välja selgitamise juurde asuda, tuleb anda endale võimalus ja luba enese tunnetega seonduvaid emotsioone kogeda. Minu tunne on okey – see on lubatud – see ei ole häbi ega vale – mina luban enese tundel, enese sees, nähtaval ja kogetavana olla – minu tunne on kõikjal minu sees – see on sellel hetkel minu olemise väljendus ja vorm - see on minu tõde. Enesele, enesena olemise vabaduse lubamine ja võimaldamine on enese mõistmine ja vastu võtmine – minuga toimuv on okey.
Uskumine, et tundega seonduv ei ole okey ega normaalne, on möödunust kaasa võetud manipulatsioon tegelikkusega ja iseenda sihikindel vähendamine – see on õpitud enesetsensuur, et iseenda sisemuses toimuv välja ei paistaks, teisi ei segaks, neis tundeid ei ärataks, enesega seonduvat ei muudaks, enesele tagajärgi ei põhjustaks. Sellise käitumise kasutamiseks olid olemas reaalsed põhjused, miks ei tohtinud nähtavalt reageerida või tuli huulte vahelt välja lipsanud ja näost kätte paistnu lõpetada – ise ennast teiseks vormida. Ajas sai sellest harjumus.
Iseenda tegelikkus - Mina ei ole kivist ega tundetu – mina reageerin suletusele, ära ütlemisele, mööda vaatamisele, mõistmatusele, eiramisele, tahtlikkusele, vähendamisele, vägivallale, naeruvääristamisele, solvamisele – seda eriti siis, kui senini olin tundnud ennast ohutult, kui olin uskunud toetusele, kui olin olnud avanemas, olin valmis ühes olema, ennast jagama, endast panustama, midagi kogema, olin juba teinud ja olnud ning kogenud ka – kuid siis kõlas Ei/ välja öeldi Stopp – Sinu jaoks ei ole, Sina ei saa, Sina ära tule, Sina mine ära!
On selge, et uus info tuleb vastu võtta ja sellega ka arvestada ning selle kohaselt käituda, kuid veel enne seda, kui reageerida ja uued otsused täide viia ning ise ennast eraldada, peatada, sulgeda, teist moodi mõelda ja näha ja väljenduda - on vaja hetke, enese rahus olemise ja paigal seismisega, et senist muutva infoga seonduv läbi elada – olla enese tunde väljendusena ning mõista ja toetada ise ennast.
Väiksel lapsel puuduvad pidurid ja piirid – tema elab ja näitab ennast kõige täiega välja – see kõik saab temaga seonduvate osaks ja sellest ka distsiplineeriva kasvatuse kasutamine – vanem õpetab lapsele samasugust enese piiramise tehnikat ja ära kaotamise lahendust nagu ta ka enese peal kasutab – senikaua, kuni laps ei ole õpetust omaks võtnud, annab vanem talle sellekohaseid suuniseid ja seab iseolemisele piire.
Mida suuremaks laps kasvab, seda paremini ta õpetatut kasutab – enam ei paista nii väga välja ja enam ei paisku nii palju vastu. Lahendamata segadus ilmutab ennast, otsest kontakti vältides, passiivse agressiivsuse ning seletamatute vajaduste, asendustegevuste ja aseainete kasutamisega ning kaudseid teid kasutades ning ka kellegi teise loo kaudu avanedes ning loomulikult, isiklikest tundetakistusest ümber minemiseks loodud/ kasutusele võetud, erinevates rollides väljendudes.
See kõik sellepärast, et enese tundeid, kui enese sõnumeid, avalikuks tulla ei lubata, neid enese omadeks ei tunnistata ja seega neid ka vastu ei võeta – enese info ei jõua iseendani. Enese infoga kohtumist ehk tunnetehügieeni ei õpetata, seda normaalseks ja asjakohaseks ei tunnistata - on üsna tavaline, et selleks puudub ümbritsevas toetus, samuti jääb vajaka enese teadlikkusest ega ole ka aega – tahtmine on kohe reageerida, selleks, et enesega seonduv muutus peatada – teatavaks saanud infot muuta, teist seda tagasi võtma panna – enesele aega võita ja vältimatut vältida ning enese sees aset leidvat lahjendada.
Väikesel lapsel on väga raske toime tulla selle infoga, mis puudutab teda isiklikult - Minuga seonduv on hoopis teistsugune, kui mina ise seda arvasin- nägin olevat/ see on erinev sellest, kuidas minule näidati-öeldi, et see on ja toimib/ korraga on see seni olemas olnust väga palju erinev - kuid mina ise ei ole teistsugune – muutus tõi kaasa tundeseisundi, mida mina ei tunne ega ära seletada oska – seega ei oska ma sellega ka midagi peale hakata – olen üksinda oma teemaga, sest ümbritsevas keskkonnas minuga ei arvestata – mina ei saa toetust enesele vajamineval moel.
Mõistetamatu tunne toob kaasa vajaduse – vajadus tähendab sundust asendada ja kompenseerida see, mis senisest ära kadus ja olevas puudu jääb – vajadus on kustutada ja teiseks muuta see miski, mis, senisega võrreldes või juba mingi aja jooksul, valesti on. Laps tahab tagasi saada ja endale anda ka seda, mida ei olnud olemas, kuid ta uskus, et see temal olemas oli või olema saama pidanuks.
Lapse võimalused piirduvad iseendaga ning tema jaoks mõistetava ja käepärasega ning tema kontrollile alluvaga. Sageli on need, olemas olevat ja märku andvat vajadust kaotavad ja täitvad lahendused, ümbritsevas olevate jaoks kohatud ja valed – lapsele vajaminevat ei mõisteta – tema abiventiilid keelatakse ja mõistetakse hukka – neid kasutanud last nimetatakse ja koheldakse vähendavalt – teda häbistatakse, et näidata talle tema koledust ja pahana olemist – teda häbistatakse, et ehmatada teda lõpetama ja enne järgmise korra teoks tegemist ümber mõtlema. Tegelikkuses nö võetakse lapselt ära see, mis teda aitas, kuid uut ja elutervemat asemele ei anta.
Hukka mõistmine loob aluse rolli kasutamisele – osaks saanud kohtlemine ja lapsele pööratud tähelepanu olid nii halvad kogemused ning enese, teiste poolt kirjeldatud ja väljatoodud moel ja viisil, nägemine ja kogemine, olid tõeliselt suurt ärevust tekitavad ja väljapääsmatud, et laps ei taha enam sellisena olla ning samasuguse ja samasisulise kohtlemise osaliseks saada.
Laps näeb, et tema vajadust ei aktsepteerita ja see on vale – selle alusel on ka tema vale, sest teda koheldakse temale antud hinnanguga samastatult - seega vajab ta teistsugust ennast, selleks, et teda teistmoodi vaadataks ja koheldaks – kuna vajadus on alles, siis see annab lapsele teada, et tema ise on sama - seega vajab ta ennast, kui rolli – ta vajab ära tõestatud omadusi, väljendusi ja juhendeid, mis tagavad parema kohtlemise ja tähelepanu – kindlal moel olevana on ta õige ja tähelepanu ei „tapa” ega hülga teda.
Sellise enesena olemise kogemuse saamiseks vajab laps tema poole pööratud ja sellise tema olemas olemist kinnitavat tähelepanu - seega vajab ta seda teist, kes teda sellise iseendana nähtavaks teeks ja sellisena olemise eest tunnustaks – nii sünnivadki Head lapsed, Kuulekad lapsed, Meelitavad lapsed, Korralikud lapsed, Alluvad lapsed.
Need on lapsed, kes püüdlikult täidavad seda rolli, mida kinnitatakse hea ja tunnustava tähelepanuga – need on lapsed, kes ise varjavad ja ise muudavad ennast – nemad ise kaotavad ja peidavad ära selle osa endast, mis ei taga vajaminevat tähelepanu – mida kauem on selline olukord kestnud ja mida sügavamale on see ulatunud, seda tõelisemad on nad oma rollis ja seda suurem on neil häbi, vastikus ja suutmatus olla tegeliku iseenda ehk ilma osadeks jaotumatuna ehk tervikuna.
Kui teistsugusena ehk tuunitud rollina olemine ei õnnestu ja sellisele olemisele tähelepanu saada ei ole võimalik ning iseendana olemine, kui Vale roll, endiselt kehtib, siis lapse vajadus, õige ja parema iseenda järele, süveneb, sest ta ei unusta ennast vähendavat kogemust ega seda tähelepanu, mis temale, selles hetkes, pöörati.
Traumaatiline üleelamine – enesele olulise inimese muutus – armastuse asemel oli pilgus viha, toetuse asemel oli sõnades hülgamine, hoidmise asemel oli tegudes vägivald, tunnustuse asemel oli vastikus – see oli olemas oleva tegelikkusega kohtumine – see oli Ema/ Isa rolli kandva inimese põhi ja tase – see inimene ei hoolinud lapsest ega arvestanud temaga – see inimene oli võõras ja vaenlane – see inimene lõhkus nende kahe vahelise ühenduse ära – lapsel ei olnud Ema/ Isa olemas.
Hoolimata sundivast ja korrale kutsuvast kasvatusest ning teistsugusena olemisest, ei saa laps oma vajadust olematuks teha, kuni ta ei ole enese tunnet avanud ega sellega seonduvast aru saanud – vajaduse olemas olemine toob kaasa selle, et tema ise asendab endale Ema/ Isa, tema ise tagab enese turvatunde, tema ise lahendab oma pingeid, tema ise võtab enesega seonduvat lahendava lahenduse otsimise ja teostamise enese kätte.
Laps jätkab oma tegevusega, sest tema teeb parima, mis tema ise on võimeline endale andma – tema ise teeb enese Maailma ja enesele osaks saava enesele söödavamaks ja elatavamaks – selle põhjus peitub tões, et tema elab keskkonnas ja koos inimes(t)ega – mille/ kelle kohta käiva informatsiooniga ta ei ole nõustunud – tema salatud, peidetud, muudetud tunnete info on endiselt tõsi, kuid tal ei ole plaani ega lahendust, kuidas elada edasi selle tõega kooskõlas olevana – seega peidab ta tõde, et ta ei näeks ega teaks seda.
Mina olin kurb läbi kõigi oma aegade, kus mina jäin ühisest välja, kus mind eirati ja eraldati. Mina oli vihane läbi kõigi oma aegade, kus minu kurbust ja iseolemist nimetati valeks ja alusetuks. Nüüd valin ma olla ausalt ja ehedalt kurb, et minu teekonnal sellised kogemused aset leidsid – olen ausalt ja ehedalt kurb ka enesele mitte osaks saanut leinates. Minu senini suletuna olnud tunded annavad minule teada, et möödunus oli olnud midagi olulist, vajalikku, meelepärast, loomulikku, uskumusega kinnitatut – mille olemas olemine ja olema saamine ei sõltunud minust – kellegi teise valiku tõttu kaotasin olemas oleva ja mina ise ei saanud endale vajaminevat anda – minul ei olnud võimalik tõde olematuks teha ega teiseks muuta.
Mina oli kohal ja samas, kui suured inimesed vaidlesid tulevikku vaadates ja tõestasid enesele vajaminevat ja keeldusid vastutust võtmast – sellel hetkel ei olnud suures Maailmas mitte ühtegi inimest, kes oleks mind oluliseks pidanud – Mees ja Naine ütlesid minule Ei, sest nad valisid iseennast. Mees ütles Naisele Ei ja lapsest lahti – Naine ütles lapsest lahti – ta istus wc potil ja soovis, et tema vabaneks probleemist – ta nägi, et ta vabanes – õel oli tema üllatus, kui ta sai aru, et tema teema ei olnud lahenenud - üks laps oli alles jäänud. Selle ainsa inimese tapmine, kes oli olnud päriselt minuga, oli kõige suurem vägivald, mis minule lapsena osaks sai saada - teda ja tõde minu olema saamise kohta ei saanud mitte keegi korvata ega teiseks teha.
Mina ei ole kunagi olnud vale, kui ma soovisin, et Ema rolli kandnud inimene lõpetaks minu vastase vägivalla ja oleks minu jaoks turvaline kogemus. Selline soov ei olnud häbi - see oli ja on normaalne, sest reaalsuses aset leidnu põhjustas ebakindluse, turvatunde puuduse ja valu – oli täiesti asjakohane oodata, vägivaldse kohtlemise asemel, hoidva ja turvalise käitumise reaalset ja üheselt kestma jäävat tegelikkust selle asemel, mis ja kuidas osaks sai.
Mitte üks enese vajadus ei ole vale. See räägib enese ja enesele osaks saava tegelikkusest – see räägib sellest, et osaks saav ei ole enesele okey – see ei ole enesega, senise Mina pildiga, teadmisega kellegi teise/ välise kohta kooskõlas. Vajadus on teadmine, et siin kohas ja selles loos vajatakse tuge ja mõistmist – Mina ise ei oska/ mina ise ei saa aru/ minust endast ei piisa ja see ei ole vale, sest see on hetk, milles see on tõsi – mingis vormis edastatud info, käsu korras, seda ära ei muuda.
Enese häbi oli olla laps, keda keegi ei tahtnud – enese häbi oli olla inimene, kes jäi üle ja keda kogeda ei tahetud – taheti seda, mida sai enese jaoks kasutada, kuid ei tahetud koos olla ja koos kõndida. Minu, kui lapse, kestev tegelikkus – Mina, inimesena, ei taha Sind oma ellu! - olen ainult selles ning siit ja sinnamaani – minuga ühes olemist ei ole võimalik parandada – mina ei vaja Sind ja seega ei pea mina Sinuga arvestama – olen, kui minule sobib ja, kui ei, siis mitte – mida lähemale Sina tuled, seda kaugemale mina ise astun ning selgemalt Sind minema saadan ja jõulisemalt eemale lükkan – mida rohkem Sina minu kohal oleku kohustust ja rollist tulenevat ühendust tõestad, seda rohkem otsin ma tõestusi, kuidas Sina oled vale – sel moel annan endale vabaduse nähtavaks teha enese salatud tunded ning edastada varjatud ja looritatud sõnum – Mina ei taha Sind oma ellu – saa sellest ometi aru ja mine ise ära!
Peale avalikuks tehtud ja aktsepteeritud tunde kogemist ja selle sõnumi vastu võtmist saab inimene ise ennast tegelikkusega vastavusse viia, kuid ka siis ei pruugi see kohe õnnestuda ja ka siis ei ole kindel, et ta samas jätkab ja ühes olemist ka tulevikus valib – otsustavaks saab see, mis teda hoiab, mis on temale võimalik – mis ja kuidas on selles temale olulist.
Häbi tähendab tegeliku ja ausa iseenda olemas olemise valeks nimetamist – see tähendab enese tegelikult olemas olevate ja reaalselt väljenduvate vajaduste valeks nimetamist – see tähendab enesega manipuleerimist ja enese maha tegemist. Häbi on tunne, mis on manipuleeriva vanema poolt edastatud moonutatud info alusel enesele võetud otsus – selle otsuse vastuvõtmine on kindlalt suunatud tegevuse tulemus – vanema eesmärk oli kasvatada kuulekas ja alluv laps, kes ei väljendanud oma vajadusi ega oodanud, nähtavalt, vanemalt seda ja enam, mida ja kui palju vanem oli ise nõus olema ja andma – kõik see, mis läks üle selle, oli vale – vale oli ka turvatunde, armastuse, hoidmise ja olulisuse saamise kogemuse vajamine.
Selliselt väljenduva ja koos olemist teostava vanema jaoks oli ühine elu lapsega ilma palgata töö tegemine – kohustus – enesele vajamineva tasu nõudis ta tähelepanus – laps pidi tähelepanu pöörates, kinnitama, et vanem oli Hea Ema/ Isa – see tähendas, et laps ei tohtinud vanemat teistmoodi vaadata ega teisena kõnetada ega teistsuguse olemise ja väljenduse kohta informatsiooni anda – laps pidi valitseva poliitika kohaselt korrektne olema. Vanem andis teada, mis olid valed reageeringud ja mitte asjakohased olemised.
Vanem õpetas, et ära vali endale valesid sõpru – ära vali joovaid, suitsetavaid, süstivaid, vandaalitsevaid sõpru – vali korralikud, viisakad ja edukad. Vanem ei õpetanud, et ära vali toksilisi keskkondi ja inimesi – ära vali neid, kes Sind vägivallaga kohtlevad ja Sind vähendavatesse rollidesse suruvad. Vanem õpetas, et kuuletu ja allu, tee ennast kasulikuks ja meelita. Vanem õpetas, et vaiki, kui ei sobi ja ära pööra tähelepanu, kui tehakse haiget. Vanem õpetas, et ise oled osaks saavas süüdi - otsi põhjust endast. Vanem ei õpetanud, et vali neid, kes Sind näevad ja valivad – kes Sinuga päriselt koos olla tahavad. Vanem õpetas seda, mida ja kuidas tema ise valis.
Perekond ja suguvõsa on nagu väiksem või suurem küla ja linn – inimesed on olemas, mingites olukordades nad puutuvad kokku, kuid see ei tähenda lähedust ega ühes olemise valimist – on eksitus seda sel moel näha, on enese pettus uskuda, et kogu küla astub ühe eest välja ja seisab tema toetuseks – tegelikkusega kohtununa on vale oodata ja loota, et küla astub välja selle toetuseks, kes soovib olevat muuta, kes toob välja varjudes peituva ja vähendavad rollid – kes toob välja vähkkasvaja, mis levib ühises DNA-s.
Tegemist on manipuleeriva keskkonna ja manipuleerimist teostavate inimestega – see on Maailm, kus enesega seonduv sõltub teisest – teise poolt esitatud tingimuste täitmisest - Kui Sina kinnitad Minu olulisust st näed ja näitad Mind, Minule vajalikus rollis olevana – siis Mina teen Sind nähtavaks ja tunnistan Sinu olemas olemist, kuid kui Sina seda ei tee ja Sa ei kuuletu, siis Mina muudan Sinuga seonduvat – Mina kustutan Su ära, st ei vali Sind endaga ühte või nimetan Su teise rolli.
Olulise teisega koosolemist vajades ja sellest teisest sõltudes, võtab laps ühes olemist võimaldavad käitumise mustrid ja nendega seonduvad tingimused vastu. Kahe vahelist lugu katki lõikavad käärid teevad oma tööd, kuna tingimusi esitav vajab ennast, kui rolli, et kaotada ja varjata, iseendast, enesele vastuvõetamatu – temast sõltuv vajab olemas olemist inimesena, et olla tervenisti aktsepteeritud ja iseendana vastu võetud – rollina esinev ja rolli vajav ei tee seda teist, kelle tähelepanu ta kasutada tahab/ saab, kunagi kui inimest nähtavaks – ta näitab ja jääb teda näitama mingis kindlas rollis olevana või kustutab oma tähelepanu.
Kui mina ütlen, et mina ei vaja, siis mina valetan endale - hüljatud lapse vajadus – näha perekonda ja kogeda selle tugevust ja toetust – lõpuks ometi teen teoks tegeliku info vastu võtmise – seda ei ole ja seda ei saa – mina üksinda ei suuda ega saa seda saavutada – teised on olemas, kuid ma ei saa nende toetusega arvestada – see ei ole nende eesmärk – nemad pakuvad asendust – nemad esitavad tingimuse – saad meiega koos olla, kui nõustud rollide mänguga – nõustud sellega, et sõltud teistest ja Sinu tegelike vajadustega ei arvestata – kui vaja, siis oled vähem ja vale – kui ole õige ja sobiv, siis saad koos olla, kuid ära kunagi unusta, et osaks saava pead välja teenima ja saadu on võlg.
Ära kasutatud ja võlaks nimetatud suuruse mäletamine tõestab, et Sinule anti ja Sinu jaoks oldi - selle kõige eest tuleb Sinul maksta. See, kellele oled võlgu, ütleb ette, kuidas Sina pead teda - kes Sinule midagi andis ja Sinu jaoks midagi tegi ja Sinu pärast kuidagi oli, ilma, et tema seda andmist ja olemist ise vajanud/ tahtnud oleks - pead teda, hoolimata tema tegudest ja tegelikkusest, tema jaoks õigel moel nägema ja temale endale tagasi näitama – kui Sina seda ei tee, siis ei ole senisele Sinule kohta – saad teise rolli – kui sellega ei nõustu, siis ei ole Sinul mängijate hulka asja - see ei loe, et see on perekond või suguvõsa – Sind jäetakse ühisest välja, sest Sa ei sobi sinna, kuid see viimane roll jääb alles – mängijad näevad ja näitavad Sind endiselt sellisena.
Rollide Maailma ainsaks tegelikkuseks pidaval ei ole asja inimese vajaduste ja enese tegelikkusega. Rollis olev inimene armastab mõtet, et tema armastab - temale meeldib mõelda ja näha, et tema armastab - temale meeldib sellist ennast näidata ja nautida - kuid see ei tähenda, et ta tegelikkuses kedagi teist armastab ja, et keegi teine seda tõelisena kogeb - tema armastus ei ole vaikne ega hoidev ega turvaline - tema Armastav Mina on vali, üle äärte valguv, piire rikkuv, tähelepanu äratav ja väliste tõestustega - tema näitab enese olemist ja väljendust vaatajatele, et püüda ja tagada enesele vajaminevat tähelepanu - olulisem, teisest ja teisele osaks saavast, on enese kogemine Mina Armastavana.
Tema saab väga vihaseks, kui tema rolli ei tunnustata ja teda sellesse ei kinnitata - ta läheb jõu ja vägivallaga selle vastu, keda ta väitis armastavat. Tema armastus teeb temaga seotule haiget, sest ta ei kannata välja, kui tema rolliMina maha tehakse, seda laimatakse ja määritakse - ta ei suuda toime tulla, kui tema tegelikkus nähtavaks tehakse ja sellest avalikult räägitakse ja sellele asjakohaselt reageeritakse.
Vastutuse võtmise ja enese käitumise muutmise asemel ta ütleb, et teda ei osata hinnata ega väärtustata - ta tallub teda valesti vaatava maha ja koondab enese õigena nägijad, et valesti vaadanut ühiselt häbistada ja hukka mõista - ühise jõuga häbistatakse seda, kes ei mõista väliste vigurite ja tõestatud faktide alusel õigesti vaadata ega oska osaks saanut õigesti hinnata. Selle ühise tähelepanu jõul tunneb ta ennast paremini - ta näeb ennast paremana ja õigemana - ta saab anda endale rolli. Seejärel läheb ja otsib ta endale uue objekti, keda armastada - st selle, kes teda õigesti näeb ja näitab. Kui see on võimalik, siis ta teeb seda samas, et näidata häbistatule, millest too ilma jääb, kui reeglite järgi ei käitu.
See laps, kes vajas Olulise teise olemas olemist ja tema tähelepanu, läks selle mängu õnge - täiskasvanu, kes näeb tegelikkust ning teeb erinevatel rollidel ja inimeseks olemisel vahet, enam ei nõustu kaasa mängima - mingi põhirolli varjus, teise rollina väljendumine ja sellele tähelepanu ootamine, ei kaota ära seda tegeva inimese tegelikkust - tema poolt valitud roll vajab vähendatud teise olemas olemist - tema saab ühes olemises/ teise olemas olemises võimaluse ennast teostada - kasutada seda teist, enese huvides, ära - see toob kaasa selle, et see teine on alati vähem ja vale, kuid mitte kunagi võrdne ega iseendana.
See on ka põhjus, miks laps ei saa olla Lapsena - Ema/ Isa rolli kandva inimese vajadused muudavad ühes olemise rollide mänguks ja last kasutatakse selles mängus vahendina - laps ise muudab enese Mina pilti ja teadlikkust siis, kui temale osaks saav tähelepanu kohtleb teda erinevalt ja teistsugusena nägevalt.
Marianne
08.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar