Inimese tundetakistus tähendab vabana voolamise peatumist – enese sammu ja välisega kontaktis olemise tagajärjel on teatavaks saanud mingi info, mille peale inimene reageerib – teada saadu ei ole kooskõlas tema teadmisega iseenda kohta – selles uues teadmises kogeb inimene enese kaotust – temalt võetakse midagi olulist ära siis, kui tema saab midagi olulist iseenda ja/ või enesega seonduva kohta teada.
Tundetaktistust aktiveeriv info saabub kohale teekonnal, millel inimene kõnnib teadmisega – Mina olen selline. See, selline olemine, on enese kohta mingi kindla info omamine ja iseenese, sellega seonduvana, nägemine. Mina kogen ennast sellisena - on enesele kinnituse andmine, et kui mina teen seda ja seda, kui mina olen ja väljendun sel moel, siis mina olengi selline – kui mina olengi selline, siis see olemine toob kaasa sellise tähelepanu ja sellisena saavad minu osaks sellised kogemused.
Lisaks sellele on, enese sellisena olemine, saanud ka ümbritsevast kinnituse – on olemas see keegi või enamad, kes tähelepanu edastamise saatel on tõestanud sellist olemist – see tähelepanu on olnud eriline ja eriliseks tegev – kindlalt Mina olen selline olemist välja joonistav. Kõik see kokku on andmebaas, mis annab inimesele enesekindluse – kindla teadmise enese kohta, et tema Mina olen selline olemisel on tõepõhi all.
Inimene näeb ja kogeb ennast erinevate - mina olen selline - Minadena. Need Minad ei ole kunagi tema tervik – see on mingite kindlate osade täpne määratlus – et need ja need osad teevad kokku selle - Mina olen selline. See tähendab, et alati jääb midagi üle ja midagi varju – kõik ei mahu kindla Mina sisse ja kõik ei sobi sinna ning kindlasti on olemas mingisugune olemine või väljendus, mis ei kinnita mingisuguse kindla Mina olen selline olemist, vaid lükkab selle ümber või muudab seda.
Need Minad on inimese enese väljenduse ja kogemise võimalused mingites kindlates situatsioonides, suhetes, keskkondades – need võiksid ja saaksid olla tema vabadus – mäng, iseendaga, iseendana, kuid kuna nendest ilma jäämine on valus ja vaevarikkas protsess – see ongi see koht, kus tundetakistus astub lavale ja teeb teatavaks mingisuguse info, mis ei kinnita teatud Mina olen selline olemist - siis tähendab see seda, et inimene on ennast samastanud selle Minaga – see olemine on tema roll, millele ei ole teatud muutusi ette nähtud – enese kogemine ja enesele osaks saavad kogemused peavad jääma, teatud raamides, samaks.
Inimese kasutuses olev infobaas, enese Minast, ei tohi sisaldada vastupidist või senist olemist muutvat infot – sellesse ei tohi teha parandusi, mis annavad teada, et tema ei saa sellisena olla või see Mina olen selline sisaldab tema jaoks enamat või vähemat teda piiravas mõttes. Tema ise ei tohi info muutuseks alust anda ja ka väline tähelepanu ei tohi muutuda ega tema teisena olemist näidata ja temasse teistsugust suhtumist väljendada.
Inimesel on raske püsida oma, Mina olen selline, tõestusena – tegelikkuses on ju teda palju rohkem, kui ta rollis olevana endale lubab ja temale võimaldatakse. Lisaks sellele ei jää inimene ise ega teda ümbritsev samaks – iseendasse, kui rollidesse, kinni jäänud inimestele on omane, et millelgi lubatakse muutuda, kuid midagi peab jääma samaks – tähelepanu peab jääma samaks – see tagab Mina olen sellisena kogemise ka siis, kui see kõiges enam paika ei pea.
Inimese - Mina olen Laps – ei tähenda ainult iga ja täis kasvamise erinevaid etappe – see tähendab teadmisi, milline lapsena ollakse, missugused võimalused olemas on, kuidas koheldakse, kellele/ millele toetuda on võimalik, mil moel väljenduda saab, mida tegema peab ja mida mitte jne. See on suur infobaas, millele lisatakse juurde ja millest kustutakse ära – see elab ja kõnnib ajaga kaasa – see on mõistetav ja loomulik enese arengu ja ümbritseva muutumisega kaasnev protsess.
Lapsena olemist ei saa mitte keegi ära kaotada – suuremaks kasvamise periood lõppeb teatud tähisteni jõudmistega. Saab ära kaotada ja ära võtta – Mina olen selline laps – olemist ehk enese kohta käivat uskumist, mille kohta enam kinnitavat informatsiooni saadaval ei ole ja olemas olev näitab/ tõestab teistsuguse lapsena olemist.
Enese ära kaotamine ehk enese senist Mina ära muutev kogemus on ehmatav ja ärevaks tegev hetk – teatavaks on saanud info, mida ei ole võimalik eirata ega alla neelata – on saadud teistsugusena olemist kinnitav reaalne kogemus – lapsele on tehtud haiget, last on löödud, lapsest on lahti öeldud, last on meelega solvatud, lapsele on valetatud, lapsega on manipuleeritud jne. Kuid - Minuga ju nii ei käituta, minuga ju nii ei olda, minule ju nii ei öelda!
See on hetk, mil laps kohtab tundetakistust – see tunne ei lase tal samal moel edasi minna – ta on, temaga seotud inimese kohta, midagi olulist teada saanud – see inimene ületas olulise piiri - lapse vastus peaks olema vastavuses selle infoga, kuid laps ei saa sellega, sel moel, arvestada – tema peab jätkama samas – ta ei saa enesele vajamineval moel reageerida ja enesele vajaminevat otsust vastu võtta ning seda ka teoks teha.
Selles kohas alustab laps, enesele ja ka teisele, valetamist – tema järgnevad sammud ei ole tehtud tegelikkusega kooskõlas olevatena – hoolimata sellest, et elu läheb edasi ja laps suhtleb edasi, siis sellistesse kohtades jääb ta paigale – ta jääb ootama seda, et teine temaga arvestaks, ilma, et laps oma vajadustest ja soovidest teada annab – laps ootab teise käest infot, mis kinnitaks selle, Mina olen selline, olemas olemist, mis jäi teatud sündmusele eelnevasse aega – siis ei tuleks lapsel enese Mina pilti muuta.
Laps jääb ootama möödunud aega tõestavaid kinnitusi – ta jääb vajama teise tähelepanu, mis näitaks, et temaga ollakse möödunut kinnitaval moel – ajas üha suurenev vajadus, enese järele, tuleneb tõest, et tema mineviku - Mina olen selline – olemisel ei ole enam tõepõhja all, kuigi tema tahab näha ja tunnistada ennast sellisena, siis tema tõde, tema enese ja temaga seonduva kohta, ei kinnita seda – sellest ka tundetakistused teel.
Tõde on selles, et laps ei ole ega ela enesega rahus ja tasakaalus - teine ei ole temaga samasuguses läheduses – enam ei saa eeldada, et teine hoolib ja hoiab, kui ta on andnud teada, et tema seda ei tee – seega ei ole senine enam õige lähedus – seda tuleb muuta, et anda teisele teada, et sellist käitumist ei aktsepteerita - sellel on tagajärjed.
Seda sammu takistab tegemast teadmine, et enese sammule vastab teine omaga – sammu astumast takistab teadmine, et teine ei jää kohale/ teine ei nõustu arvestama/ teine saadab, enese juurest, minema – kuna laps ilma ühenduseta ei oska ega saa olla, siis tähendab see vajadust olla ühes, kuid soov on olla ühes ilma vägivalla ja vähendamisteta.
Enese tõega mitte arvestamine toob kaasa tagajärjed - see inimene, kes valib vägivalla, teeb seda uuesti - see vanem, kes on oma lapse vastu vägivaldne ega tunnista seda, annab teada, et temal on olemas selline Mina olen selline olemine, kellel on selleks õigus - ta annab teada, et Laps on selline, kelle vastu vägivalla kasutamine on õigustatud.
Kuna laps, enese tundetakistusega kohtudes, ise endale uut informatsiooni ei anna, siis ta ei saa endale kogemust ega anna endale teadmist, et Mina olen selline, kes reageerib vägivallale, enese tõest lähtuvalt. Selle asemel saab, kordustega kohtudes, ta endale üle kinnitavad teadmised - Mina olen selline, kellele tohib haiget teha, kes peab nõustuma vähendamisega, kellega ei arvestata jne.
See on Mina olen selline olemine, mille kohta, temaga seotud keskkonnas, antakse kinnitavat informatsiooni - teistsugust teda ei ole ja teistsugust teda ei nähta ega näidata. See on põhjendatud - tema enese vastused lubavad tema vastu tehtud tegude tegemisel jätkuda. Tema ise ei ole, selgelt ja üheselt, ennast nähtavaks teinud ega ise ennast välja öelnud.
Kaotada ei saa seda, mida olemas ei ole - tõde ei muutu sellest, kui valus seda kogeda on. Vägivalda kasutav inimene ei hinda koos olemist ega austa enesega ühes olijat - tema kasutab võimalusi ja on mugav - kui teda takistada, siis ta läheb sinna, kus ta saab enesele sobival moel jätkata - ka temale on oluline see, kuidas ta saab koos olla - kuid temale põhirollid ei loe - tema jaoks on oluline see, millisele, Mina olen selline, olemisele ühes olemine on üles ehitatud - tema poolne panustamine ja koos olemine põhineb sellel, milliseid võimalusi ja millist tähelepanu ta endale vajab - kui ta ei saa seda heaga, siis ta võtab selle sõjaga - kui laps teda õieti ei vaata ega tema, Mina olen selline, olemist ei kinnita, siis vanem jätab naeratuse ja valib vägivalla või teeb haiget naeratuse saatel.
Ega roll ei tee haiget - inimene teeb - see ongi teadmine, et see inimene teeb sel moel - põhirollidest tulenev side ja põhirolli vastutus ja põhirolli kvaliteet vägivalda kasutavale ei loe. Teadmine, et mina ei saa enesele vajaminevat korvata, teeb haavatavaks. Rollipartneri vajamine, et ise ennast oleks võimalik rollis olevana kogeda, toob kaasa tagajärjed - on rollipartnereid, keda ei saa välja vahetada, kuid saab, enese jaoks ja tegelikkusele vastavalt, nendest õiges kauguses seista ja suhte sisu sügavuse paika panna - saab ka kõigele Ei öelda - teine on olemas, kuid Mina ise vali temaga koos olla.
Marianne
12.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar