Enese sammu tehes on inimene iseendal kaasas – kõik senine iseendast on enesel kaasas. Kõik see mõjutab kohtumisi, koos olemisi ja erinevatele olukordadele lahenduste otsimist. Mingisuguste kogemuste põhjal, teatud pikkusega teekonna järel, tõestatud faktidega nähtavaks tehtuna, iseendale võetud uskumuste ja enesele saadud tagasiside alusel on olemas teadmine – Mina olen selline paika pandud suurus ja kogum.
On aegu, mil inimene ei lase ennast sellisest iseendast häirida – need on ajad ja hetked, mil ta kogeb enesele osaks saavat ja oma olemist vahetult ja avatult – tema lihtsalt on. Omal moel on need kõige õnnelikumad hetked – ei ole kohustust olla ega enese kontrollimist ja piiramist – ei ole teatud kindlal moel Mina pean! olemist. Saab olla ilma häirivate tundesõnumiteta – inimese minevik ei saa, selles kohas ja ajas, olevikuks.
Enese Mina pean! uskumus takistab inimest – see on enesele antud, enesele võetud otsus, kuidas olla ja väljenduda ning kuidas mitte olla ja väljenduda – see on, millegi läbi kogemise järel, vastu võetud reageerimise kohustus – see on osaks saanud õppetunni tulemus.
Üsna sageli tähendab see, millegi vältimist ja millegi takistamist – kogemuse korduse ennetamist. Inimene soovib vältida kogemusega seonduvat – tema Mina olen selline tõi kaasa tagajärjed. Ta ei osutunud selleks, kes oleks kogemusest ilma enese tundesõnumiteta läbi tulnud.
Inimene ei osanud, kellegi teise poolt tehtud sammule, ennast rahuldavalt vastata – ta ei olnud tegeliku enesega kooskõlas – ta vastas ja oli nii nagu ta uskus, et tema peab olema, kuid see tähendas, et ta ei olnud nii nagu oleks vaja olnud, et enesele teadmine anda – mina arvestasin iseenda info ja vajadustega – mina seisin tegeliku iseendana.
Väärkoheldud lapsel on väga raske ja nii mõnigi kord täiesti võimatu seista tegeliku iseendana nähtaval – teha suu lahti ja öelda välja, ühese ja selgena, enese informatsioon – Mina tahan/ Mina vajan/ Mina ei nõustu/ Minu jaoks on vaja teisiti. Ületamatult raske on teha seda rahulikult, ilma hääle värinata, ilma tooni tõstmata, ilma viha kasutamata – enesele jõudu ja suurust juurde andmata tasakaalu jäädes.
Möödunud aja seisundisse tagasi minnes ei ole rahust ega tasakaalust juttu – hoolimata oleva aja tegelikkusest on inimese kasutuses möödunud aja info – ta on uuesti seal ja selline nagu ta oli siis, kui teda kuulda ei võetud, temaga ei arvestatud, teda vähendati ja naeruvääristati, teda valeks nimetati ja häbistati – ta teab, et tema on selline ja seega tema ka reageerib Mina olen sellisena.
Aset leidev toob kaasa möödunud aja emotsionaalse häirituse – oleva aja inimene tõkkab ja valib mineviku reaktsiooni – ta vaikib olulisest, ta annab endale informatsiooni, et temal ei ole õigust/ põhjust, ta naeratab ja jätkab nii nagu ei olekski midagi, ta solvub, ta ütleb oma sõnumi välja kaude, ta muutub sarkastiliseks, ta väljendub meelitavalt, ta mühatab vihaselt jne.
Kuidagi veab inimene ennast situatsioonist läbi või läheb sellest ära. Juba olukorra kestmise ajal ja vahetult peale seda, kuid ka aastaid ja kümneid hiljem, annab ta endale teada, et teine inimene kasutas teda ära, teine inimene oli hoolimatu, teine inimene oli vale ja ebaõiglane, teine inimene tegi liiga.
Teine see, teine too, teine nii – see on enesele info andmine, et teine vastutab toimuva ja osaks saanu eest – inimesega seonduv sai toimuda, sest teine tegi oma sammu, mille tagajärje eest tema vastutust ei võtnud – teine ei hoolinud enesest vaikiva inimesega aset leidnust – teine ei andnud inimeses nähtavale tõusnud tundes sisalduva info annulleerimiseks vajaminevat teavet.
Tõlgin ära – inimene kohtus infoga, mille põhjal tema ise andis, väikese lapse poolt kasutatud info edastamise vormi ehk isikliku tunde kaudu, endale teada, mingis X vanuses lapse poolt edastatud sõnumiga, sellest, mis temaga vahetus ümbruses aset leiab ja mil moel teine, tema suhtes, reageerib ja, et see ei ole okey – selles vanuses laps ei ole sellega nõus.
Omal moel ei ole inimese vanusel vahet – ta tajub ebakõlad ja teda vähendavad energiad ära, ta saab aru, kui olevas ja suhtes rikutakse tasakaalu ja temaga ei arvestata – seal on teine, kes tahab saada rohkem, kuid ei tee seda ausalt – ta ei küsi luba, ta ei anna sellest teada, ta kasutab jõudu, ta teostab manipuleerimist.
Inimene saab aru, kui temalt tahetakse võtta vähemaks ja valega maskeerides keeldutakse talle andmast seda, mida on lubatud teha – kokkulepe oli sõlmitud. Siia alla käivad ka põhirollide suhted – vanem, viljastades munaraku ja sünnitades lapse, andis lubaduse olla selle lapse jaoks olemas – anda talle kasvamiseks vajaminev ja oma toetus.
Rolli kvaliteedist mitte hoolija, rolli vastutusest vabaneda soovija ja rolliga enesele saadud partnerist, iseendale vajaminevale kaugusesse asetumiseks, annab vastutuse vältija teada, et lapse pärast tal ei ole vaja lapse vajadustega arvestada, sest lapse pärast ta ei saa seda teha. Ka siin saab väikene inimene aru, mis on tegelikkus – mitte laps ei ole, endale osaks saava, põhjus, vaid teises inimeses peitub tema enda käitumise ja valikute vastus.
Seega ei ole vahet, millises vanuses vähendav ja tasakaalustamist vajav olukord aset leiab – vahe tuleb sisse sellest, millises vanuses olevana ja millise Mina olen selline olevana, inimene ise, temale teatavaks saanud infole, reageerib.
Ega inimene rumal ei ole – ta teab, kuidas on tegelikkus – kui inimene ei taha kohtuda iseendaga – ta ei taha kogemust ja mälestust sellest enesest, kes ei seisa iseendana ja iseenda eest – kui ta ei taha kogeda segadust enese sees siis, kui ta elab oma tunnetest tulenevate emotsioonide lainetuses, kuid ei võta neis sisalduvat infot vastu – siis ta otsib ja annab endale võimaluse ja lahenduse, kuidas tema ei pea sellise iseenda tõttu enesele osaks saavaga leppima/ nõustuma.
Abiventiilid ei lahenda enese tegelikkust – suletud lugudel on omadus ootamatute tõketena esile kerkida ja aukudena avaneda – keset päikeselist päeva ja ohutut teed tuleb, enese seest, enesele teade – see on niimoodi, siin tehakse sel moel, see teine ei arvesta minuga, mina tahan enese jaoks teisiti – ja ongi taas käes koht, kus tuleks valguse vihku astuda ja oma suu lahti teha, sest see on ainus tõeline koht ja inimene ise ainus isik, kes rääkigu nüüd, et olla iseendana ja seista oma tões või vaikigu igavesti - käestlastud võimalust ei ole võimalik ümber teha - teine reageerib, inimesele, tolle poolt teada antu alusel ja välja näidatu põhjal - ka vaikimine või mõni muu, tegelikkust vältiv, lahendus on teoks tehtud samm - see on vastus.
Enese möödunu Mina olen selline – tähendab, et enesega seonduva läbirääkimiste laua taha istuja on X vanuses laps, kelle tegelikkus on andnud talle teada, et enese nähtavaks tegemine, iseenda eest seismine ja olemas oleva kohta info välja toomine ei lahendanud aset leidvat – tema jaoks ei olnud aega, teda eirati, teda nimetati valeks, teda häbistati, tema vastu tehti veel rohkem, talle öeldi, et olgu ise ja saagu iseseisvalt hakkama, tema jaoks ei olnud kedagi olemas, tema vajadusi tühistati.
Inimene, kelle - Mina olen selline - avaldub enese jaoks olulise hetkel, on andnud endale teoks tegematu ülesande – tema sees on vajadus, et temaga arvestataks ilma, et tema ise midagi ütleb – siis ei tule temal teise inimese reaktsiooniga kohtuda – ilma ennast nähtavaks tegemata, ilma oma vajadustest teada andmata on võimalus, et temalt ei võeta senist, teda nähtavaks ja elusaks tegevat, ühendust ära.
Olgu see vähendamine, olgu see vägivald, olgu see näiline – selles kohas on, eluliselt, oluline teise poolt temale pööratud tähelepanu – inimene vaikib enese jaoks olulisest ja vajaminevast, sest tema eesmärk on senise tähelepanu muutust vältida või juba muutunud tähelepanu tagasi muutumist mitte takistada. Eesmärk on vältida teise silmades ja sõnades sisalduvat - Mina ei taha Sind/ mina vihkan Sind/ mina jätan Sind!
Hirmsad sõnad sisaldavad ärevaks tegevat informatsiooni - selliste sõnade teoks tegemise tagajärjega toime tulemiseks puudub lahendus. Olevas ajas saabub mõistmine - seal, tolle asjas, puudus lapsel lahendus, kuid mina ei ole enam möödunud aja Mina. Tänases ajas mõistan, et vaikimine, iseendast ning teise ja ühise kohta käivast, ei taga suhte/ rolliseotuse ja olukorra muutmise võimalust – minul endal tuleb anda enesega seonduvast teada ka siis, kui see muudab minule osaks saavat kohtlemist ja minusse suhtumist.
Elu karm tõsiasi – mitte keegi ei rääkinud ega räägi minu eest – mitte keegi teine ei tea seda, mida mina ise tean, ise tunnen ja ise vajan. Räägin nüüd ja muudan, sellega, enesega seonduvat – mina annan enesega kooskõlas oleva vastuse - kui teine, selle peale, ka ei muutu või sellega ei nõustu – siis alles jääb teadmine – mina seisin, siin ja selles loos ja selles kohas, iseendana.
See on Mina olen selline kogemus, kus tähelepanu peatub enesel - see ei jää vaatama teist ja tolle tegemisi ja tema jaoks õigena olemisi - enese tähelepanu salvestab, enese sisse, enese kohta paika pidava informatsiooni - see olen mina - mina ise tegin oma sammu, mis oli vastavuses minule teada olevaga ja, milles kõlas, selge ja ühene, vastus teise poolt tehtud sammule.
Minu samm tagas, minule, selle, et teine teadis, kus mina olen ja mida mina mõtlen ja mida mina tahan ja kuidas mina vajan. Sellele, teise poolt valitud, vastus andis minule vajamineva informatsiooni - teadmise, milline lähedus meil on ja mida teine oluliseks peab - selle alusel sain teha enese järgmise sammu - panna paika õige läheduse kaugus ja suhte sisu selleks, et olla olevaga kooskõlas ja enesega tasakaalus.
Marianne
10.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar