Suurim tõde, mis inimesel ära ununeb – Minu olevas on kõik see, mille mina ise endale valinud olen. See on see, millesse mina ise panustanud olen ja millised sammud ise olen valinud astuda. On tõde, et seal ei ole seda, mida mina ise endale valinud ei ole ja, millesse ise panustanud ei ole – see tähendab, et seal ei ole ka seda, mida tahan/ vajan, kuid mida ise endale andnud/ loonud ei ole – see tähendab, et ka mina ise olen selline, millisena ise ennast näen, milliseks ennast ise loon ja millisena nähtavale toon - minu enese elu on minu enese sammude tagajärg.
Hoolimata sellest tõest – inimene ei toetu sellele ega kasuta seda – inimene ei ole oma eluga rahul ega ole enesele osaks saavaga rahu teinud, kui tema ei ole nõus enese sammude tagajärgedega – ta ei ole rahul sellega, mis ja kuidas on temale võimalik ning mis ja kuidas mitte ega ka sellega, millisena ta olla saab, millisena ta ennast kogema ja nägema peab ning millisena tal ennast kogeda ja näha ei õnnestu.
On väga paljut, mida inimene tahab teisiti kogeda ja näha, kuid see ei õnnestu ega saa võimalikuks, sest selles on teine tõde, mille ta ära unustab või mida ta väldib, sees – tema sammud kohtavad teise inimese samme ja nendele, tema enda poolt valitul moel, vastamine ei tähenda, et tema liiguks, seejärel, enesele vajaminevas suunas või saaks olla enesele vajamineval moel – sest teise inimese sammud muudavad ette plaanitud kujundit ja oodatavat suunda ja teevad võimatuks tagasi pöördumise sinna, kust on ära mindud.
Sellel inimesel, kes tuleb manipuleerivast ja vägivaldsest minevikust, on enese info edastamise, teiste inimeste info vastuvõtmise ja kõige selle töötlusega tõsiseid probleeme. Enese informatsioon, iseenda ja ümbritseva kohta, on puudulik ja moonutatud. Olemas olev, kasutusel olev ja peidus olev informatsioon on väga kihiline, kuid need kihid on omavahel segunenud ning see teeb selguse loomise ja toimuvast aru saamise väga raskeks.
Kihilisus toob kaasa selle, et edastatav ja vastuvõetav info ei ole ühene – see tuleb inimese erinevatelt tasanditelt ja see kõneleb tema erinevate tasanditega, kuid tema ise ei saa sellest aru – tema lihtsalt reageerib, vastavalt sellele, mida ta mõistis ja kellena ta sõnumit kohtas ning kellena olemise jaoks ta lahendust vajab.
Üsna sageli ei taha ega vaja inimene lahendust iseendale, kui tervikule, vaid ühele kindlale osale endast – Minule, kui sellisele lapsele/ Minule, kui sellisele õpilasele/ Minule, kui sellisele õele/ Minule, kui sellisele naisele – need, sellised olemised, on kohad, kus inimesel jäi midagi ja kuidagi, teda ümbritsevas infoväljas, vajaka.
See tõi kaasa selle, et tema samm ei olnud kooskõlas enese/ kellegi teise/ ümbritseva tegelikkuse/ õiguste/ vajadustega – inimene ise valis, kuhu tema astus ja mil moel tema vastas ja ennast nähtavaks tegi – kuid see ei olnud õige, sest sellest ei saanud õiget – Mina, sellise lapsena. Jne.
Õige tulemuse saamata jäämine tähendab vajadust muuta enesega seonduvat, et vältida enesele osaks saavaid tagajärgi – enese nähtavaks tegemist – Mina olen selline, valel moel ja viisil - ning sellisena, enese ja ühise, aja mällu salvestumist.
Mis on olema saanud, seda ei saa ära kustutada, sest sellele järgnevad teiste ja enese sammude jälgede read, kuhugi ja kuidagi. See tähendab ka seda, et enese olevikus maksab inimene oma möödunud aja tegude ja valikute eest – kuigi on olemas tõde, et kui siis ja seal oleks tal olnud vajaminev tugi ja elutervem lahendus ning kordades enam teadmisi ja mõistmist, siis ei oleks ta sellist sammu valinud ja teoks teinud.
Kuid, kuna tal oli olemas ainult enesel olemas olevad võimalused ja lahendused ning ta kasutas enese, kui X vanuses lapse, infobaasi ja lahendas oma elu selle alusel, siis see tõde ei muuda olematuks teist tõde – iga tema samm tõi kaasa teis(t)e inimes(t)e sammu(d) ja tema poolse, neile, vastamise – see, teineteisele vastavatest sammudest ja vastustest koosnev, rada toobki välja enese olevikku. See rada näitab ette selle, mis kunagi ära ei kao ega teiseks muutu – jäljed on astuja seljataha jäetud.
On tõde, et siis ja seal olid inimese teadmised puudulikud ja kõiges mitte asjakohased ning temaga koos olnute valikud ei olnud suunatud, kõiges ja alati, tema toetusele ja mõistmisele, temale vajamineval moel - see tõi kaasa selle, et tema tulemus ei olnud parim võimalik – tema enese samm puudutas teda – tema osaks said tagajärjed, mis tegid temale endale haiget ja kaotasid/ muutsid, tema jaoks/ tema elus, midagi olulist ära.
Igal inimesel tuleb võtta vastu enese tegelikkus, kuid kui ta jääb tagasi vaatama kohta, kus tema samm ei olnud kooskõlas temaga, sest ta ise ei julgenud/ osanud ennast teatavaks/ nähtavaks teha või kus selle oleks saanud teisale astuda siis, kui tema elus olnud inimesed oleksid olnud teda toetavad, ausad ja enesega seonduva eest vastutuse võtnud – siis see tähendab, et tema olev ei ole see, millega ta rahu on teinud – ta on kaotanud rohkem, kui see temale õigena tundub ja ausana näib – see tähendab, et tema minevik elab tema olevikus edasi.
Sellised valesti astutud sammud, mida muuta ei saa ja mida ära ei kustuta, toovad kaasa enesega seonduva informatsiooni vältimise ja varjamise, sest on vajadus ise ennast teistsugusena nähtaval olevana kogeda ja näha, kui see tegelikkuses võimalik on. Enesega seonduva muutmise vajadus tähendab, et vaja on teistsugust tähelepanu, teistmoodi vaatajaid ja teistsuguse informatsiooni olemas olemist, kui olemas ja kasutusel on.
Valesti astutud samm, mida meelde tuletatakse ja ära ei unustata, tähendab lugu, mis on jäänud pooleli ja tasakaalustamata – selles on rõhk suunatud ühele osalisele – see on keegi, kes oli, mingil ära tõestatud moel, Vale – keegi teine kannatas tema sammude tagajärjel. See Vale tuuakse teiste hulgast välja ja asetatakse nähtavale ning tema kohta antakse informatsiooni, mis hoiab teda sellisena – see Vale teiseks ei muutu ega suuda endaga seonduvat ise muuta.
Inimene ei muutu, st, et tema kohta ei ole käibel teistsugust informatsiooni, selles keskkonnas, kus on vaja, et ta oleks ja püsiks, suunatult, samasugusena – on olemas see või need, kes saavad tema sellisena olemisest kasu. Äraspidisel moel kasutatakse sel moel käituvas keskkonnas võimalust ja kõik need, selles keskkonnas olijad, kes on ka kunagi ja kusagil haiget saanud ja kellegi käe/ teo/ valiku läbi kannatanud – annavad nüüd endale võimaluse näha enesele osaks saanus reaalset süüdlast – elada ennast välja teis(t)e kaudu.
Selline valik ei ole enesega seonduva loo lahendamine ega ole ka enese tervendamine ega ka enesega seonduva eest vastutuse võtmine, vaid enesele vajamineva kogemuse andmise võimalus – nähtavale tõstetu on iga osalise isiklikus loos teatavaks saanud informatsioonile järgnenud tunde sihtmärk. Seda ühte on vaja, et enese tunnet lahendada ja ise ennast talutavalt kogeda.
Sihtmärgi ehk tunde põhjustaja vajamine annab teada, et tunne ei kao ega muutu, sest iga kord - kui inimene saab enesega seonduvast/ teise inimese käest enese kohta käivat teavet või tema ise annab endale, iseenda kohta käivat, informatsiooni, et tema on Mina olen selline – millisena ta koges ennast möödunus/ millisena olemine seletas ära temale osaks saanu – siis ta hakkab vajama enese, nähtavaks tehtud/ nähtavale tõusnud, olemisele vastupidist tõestust. Kui tal vajaminevat informatsiooni endale anda ei ole, siis on tema lahendus tunde kustutamine/ ülekirjutamine/ vaigistamine.
Tunne avab inimese möödunu ja ta kogeb seda ehedalt – inimene usub, et kui tunnet ei oleks, siis ei oleks ka enese samasugust kordumist – ei oleks tõestust, et inimene on ikka veel samasugune – teda nähakse, teda kõnetatakse, teda koheldakse samasugusel moel. See on teadmine, et inimene ei ole suutnud enesega seonduvat muuta – kui teda nähakse samasugusena/ kui ta on samasugune, siis teda koheldakse samasugusel moel – tema minevik kordub uuesti.
Mineviku kordus, mida inimene tegelikult vältida tahab, on temale teatavaks saanud informatsiooniga taaskohtumise vältimine – kuid see ei tähenda konkreetset teadmist, vaid ta ei taha kogeda ega näha enese väiksust ja võimetust, ehmatust ja hirmu, ärevust ja kaotust, üksinda seismist ja jäämist – ta ei taha näha kõike seda, mida ta koges sellel hetkel, kui ta toimuvast aru sai ja osaks saavat mõistis – selle tähendusest, enese jaoks, aru sai.
Inimese poolt välditud tunne kordab talle, just selles ajahetkes sisaldunud – tema enese poolt, iseendale teatavaks tehtud informatsiooni. See ei ole oleva aja suurem ja teadlikum ja enese eest paremini seisev ja oma elu tervemalt lahendav inimene, vaid täpselt seesama laps, X vanuses, kes ta enese möödunus oli. Ja just sellepärast reageerib ta tolle aja lapsena ja selle lapse teadlikkuse ja oskuste ja vajadustega.
Möödunu kordus, olgu see siis tõsi või näiline, annab inimesele võimaluse, sellega arvestavalt, valida ning tegeliku enesega kooskõlas olevana ja oleva aja teadlikkuse alusel oma järgmine samm astuda. On tõsi, et ta võiks sel moel ja saaks sellisel viisil siis, kui informatsiooni kihilisus mängu ei astuks ja aegu omavahel segamini ei ajaks – saaks, kui inimene mõistaks, kes ta olevas ajas on, kellena tema ise ennast näeb ja miks informatsioon teda puudutas – milline lugu, tema möödunust, endast teada andis.
Ka Viplalal ei õnnestunud tinistamine, kuni ta ei olnud piisavalt õppinud ja harjutanud – seni ei olnud tema tulemused just need, mida ta ellu viia tahtis. Inimesega on samal moel – selle jaoks, et jõuda eesmärgini, on vaja harjutada – selle jaoks, et tulemus tuleks enesele vajaminev, tuleb teada, kelle jaoks tulemust soovitakse ja mis on enese eesmärk – kelle ülesannet täidetakse – millise, Mina olen selline, kogemuse kordust vajatakse.
Inimene ise valib ja loob ja annab endale kordused selleks, et oma möödunu Mina-le vajaminev kogemus anda. Kordus tähendab, et inimene vajab samasugust muutumatut situatsiooni – ta ei vaja ega saa sinna teistsugust informatsiooni juurde anda – see muudaks kogu lugu. Ka tema ise ei saa olla teistsugune – ta on seesama laps, X vanuses, kuid nüüd on tal rohkem jõudu, julgust ja täpsust – see on tema lahendus, kuidas teha enese sõnum, X vanuses lapsena, teatavaks ja ise ennast, oma elu muutvana, nähtavaks.
Möödunust kaasa kõndivad lood tähendavad seda, et toetatud õppimisele jäetud ajas üles tõusnud teemasid, kohapeal ja vahetult, ära ei lahendatud, sest siis tegeleti sõdimisega – see tähendab, et õppimise aeg ei ole mööda saanud – kui inimene kasutab ette tulevaid võimalusi sõdimiseks, siis temale vajaminev õppetund kestab edasi.
Õppetund kestab neil inimestel, kelle ühes olemised, suhtlemised ja ühised teekonnad ei ole tähendanud kahe võrdse inimese kõrvuti kõndimist, vaid ühte, kes on vähem ja teist, kes on enam. Sellised rajad on kaldu ja kitsad, sest neil ei ole kahele ruumi – see, kes on üle, ei jäta vähemale tema rada ega austa tema valikuid – tema valib ja teostab, teise asemel ja eest, iseendale – tema sammud toovad teisele kaasa tagajärjed, sest teise piire ületav väldib enese omi.
Senikaua, kuni ühe vähem olemine oli milleski tõsi saab olukord kesta, kuid väikesed lapsed kasvavad millalgi suureks ja on oma vanemaga samad. Need vanemad, kes ei taha kohtuda iseendaga minevikust ega talu muutust enese olevikus, ei taha anda oma positsiooni käest – selline vanem on harjunud enese tões kulgema ja ise ennast sellisena nägema ja kogema. Tema ei talu muutust ega enese vähendamist – kuid see ei ole inimese vähendamine, vaid rollina väljendumise muutumisele suunamine – informatsioon, et vanal moel enam ei saa.
Õppetund kestab endiselt, kui see laps, kes vanasti allus suurele/ kellelegi teisele, vastustab senise mustri ja nõuab enesele õigust – ta proovib vanemat/ seda teist enese tundega arvestama sundida – selle eest vastutust võtma kohustada. Möödunud aja laps tahab, et vanem/ teine muudaks lapsega seonduvat – muudaks enese poolt edastatud informatsiooni, sest siis ei oleks ka tunnet, mis möödunu tagasi toob.
Mööda läinud aja Laps, keda piirati ja ahistati, ei nõustu alluma ega sama olema – vajades möödunu - Mina olen sellisele – lahendust, vajab ta üle olemist ja sellisena, enese nägemist ja enese tõe teostamist. Ta ületab enese, kui oleva aja inimese piirid, ta annab endale Lapse rolli, erinevate ja vajaminevate liidetega, ning seejärel ta loob ennast sellisena.
See on tema viis edastada, Maailmale ja iseendale, enese informatsiooni – see on see, mida ta tahtis välja näidata ja öelda siis, kui ta oli väiksem. Võib-olla ta ka näitas, kuid siis teda ei kuulatud – nüüd teeb ta selle aja tasa. Sellise lahenduse enesele andnuna segab ta oleva aja minevikuga ja see tähendab, et tema ise viib oleva aja tasakaalust välja ja jätkab vana aja mustris.
See tähendab, et nendes kohtades, kus ta kohtab enesele takistusi ja ise olemise piiramisi ja kuuleb-näeb Ei-sid, millega ta nõus ei ole ja kui need tulevad selle käest, kellega ta nõus ei ole – siis ta tahab sellest teisest üle olla – ta alustab enese platvormi, millel tema seisab ja millest tema lähtub, teatavaks ja nähtavaks tegemist – ta annab teada, kuidas teda vaatama ja kohtlema peab ning mille alusel seda teha tuleb.
Sageli ei ole sellel tegelikkusega palju pistmist, sest see on X vanuses väike laps, kes sel moel Maailmaga suhtleb – ta on samas kohas, kus möödunus oli ja kohtab sama teist, kes seal teda, üldse või vajalikul moel, kuulda ei võtnud ja temaga ei arvestanud – nüüd teeb ta kõik, et tema informatsioon sellele teisele kohale jõuaks ja nende ühises kehtima jääks. See teine, enese möödunust, ei ole sageli olevas ajas kohatav ja koheldav.
Sel moel kordab ta vana mustrit – nüüd on tema selle inimese koha peal, kes teda ei kuulanud ja temaga ei arvestanud – nüüd ei kuula ega arvesta tema – ta sõidab üle, ta põrmustab, ta vähendab. Ta ei taha selle teise ja iseenda kohta käivat ega ka mingisugust teist informatsiooni kuulata ega sellega arvestada – see ei kuulu tema plaani – see ei kustuta tema vajadust - Sinul tuleb Minuga arvestada, Minu tõde kehtib siin, Mina saan siin oma tahtmise – Mina olen nüüd selline, keda kuulatakse ja kellega arvestatakse nähtavalt!
Sel moel enese nähtavaks ja teatavaks tegemine annavad teada, et inimesel on vajadus visuaalse ja käega kogetava tõestuse järele. Kuna ta on Laps, X vanuses, siis ta ei mõtle enese tegude tegelikkuse ega ka nende tagajärgede peale – tema ei vastuta nende eest, sest neid ei ole – ta ei näe seda, mis sünnib olevas, sest tema reageerib möödunule – tema lihtsalt teeb oma sammu uuesti, sest tema vajas selles kohas endale uut informatsiooni – tema astus lavale, teostas oma etteaste ja lahkus lavalt - sellele järgnev on juba maha märgitud ja kehtib edasi – tema meelest see ei saa ega tohi muutuda, tema vastu ja temaga seoses, teiseks.
Inimene, kes ei ole enese tegelikkust mõistnud, heidab ennast, kui inimest, ennast muutvaks pesuks kasutatud veega rentslist alla - see sama vana jama tähendab, et mingil hetkel ta vajab kordust või jõuab enese korduseni tagasi – siis vajab ta endiselt lava, oma etteasteks põhjust ja tähelepanu valgust enese muutumise kogemise tõestuseks.
Inimesena kasvamine tähendab, et inimene ise mõistab seda, mida tema on olnud vajamas ja selle tõttu ka selle vajadusega seotud lugu kordamas. Ta mõistab, et tema vajab iseendale uut, tegelikkusega kooskõlas olevat ja kehtivat, informatsiooni. Ta annab endale teada, et tema mõistis, enese möödunus, endale öeldut ja näidatut – see on tõde. Ta mõistab, et tema reageering, olevas, ei ole olnud tegelikkusega koos kõlas olev – ta on reageerinud enese mälestusele/ oletusele/ kujutlusele – ta on reageerinud teise inimese sammule, mida too ei ole astunud ega teoks teinud.
See on möödunud aja mustri omadus, et inimene vastab ilma, et tema ise oleks oma sammu teinud ja ilma, et teine oleks sellele vastanud – ta vastab teisele, jättes tegeliku enese ja väideteva teise sammu vahele. See tähendab, et ta ei anna ei teisele ega iseendale võimalust, olevas ajas valida ja olevas olevana vastata – ta ei tee seda, sest ta ei suuda kohtuda enese sammu tagajärjega - ta usub, et ta ei suuda, möödunud aja informatsiooni kordumist taluda - selles sisalduvat üle elada.
Selline lahendus hoiab mustri alles ja kindlustab selle kordumise. See tähendab, et inimene on sõltuvuses oma vajadusest – tal ei ole seda, mida tal ei ole - tal ei ole, ilma enesele antud lahendust kasutamata, tõestust sellisest iseendast, kes tuleb toime erinevate informatsioonide ja osaks saavate muutustega – ennast ümbritseva ruumi korrastumise ja sealses olevate inimeste muutumistega. See tähendab, et ta teab ja näeb ennast, endiselt, X vanuses oleva lapsena.
Marianne
22.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar